Parempoolsed on maailmavaateline erakond. Vabaduste kaitsmine on meie jaoks poliitikas kesksel kohal. Kaitsta vabadust tähendab seista enesemääramise, arengu, ise hakkama saamise ja väärikuse eest.
Vabadusel on tänapäeva maailmas otsene seos inimeste heaoluga. Pikaajaliselt suudavad jõukust kasvatada ja säilitada üksnes need riigid, kus on tagatud isikuvabadused ja kes aktsepteerivad igaühe õigust olla erinev. Jõukat Eestit ja Euroopat saavad ehitada üksnes vabad inimesed.
Elame ajajärgul, mil vabadused Euroopas on löögi all.
Esimest korda pärast teise maailmasõja lõppu käib Euroopas täiemahuline sõda. See ei ole mitte ainult Venemaa sõda Ukraina vastu, vaid agressiivse impeeriumi püüe kustutada Euroopa kaardilt vaba riik. Euroopa peaks vabadust kaitsma, kuid kahjuks tuleb seda nii mõnelegi valitsusele meelde tuletada.
Euroopa Liidu ja Eesti poliitikad on viimasel kümnendil vabaduse teelt tugevalt vasakule keeranud. Inimeste usaldamine on asendumas riigiusuga. Ettevõtlusvabadus ja vabaturg pole justkui enam olulised, selle asemel on tähtsaks saanud riiklik reguleerimine ja inimeste elama õpetamine.
Parempoolsed hakkavad vabaduste piiramisele vastu. Meie kaitseme vabadust!
Parempoolsed küsivad nendel valimistel Sinu toetust, et seista Euroopa Parlamendis Eesti ja Sinu vabaduste eest. Väärtusprogrammis esitavad Parempoolsed oma seisukohad peamistes poliitilistes valikutes, mis Euroopa Liidu ja meie kui EL liikmesriigi ees järgmisel perioodil seisavad.
Euroopa Parlamendis otsime liitlasi, kes jagavad sarnaseid põhimõtteid ning juhinduvad poliitiliste valikute tegemisel vabaduse ideaalist. Parempoolsed jagavad väärtusruumi Euroopa Rahvaparteiga (EPP) ning meie nimekirjast valitud saadikud liituvad Euroopa Parlamendis EPP fraktsiooniga.
Euroopa Liit tuleb panna senisest rohkem Eesti ja kogu Euroopa julgeoleku heaks tööle. Eesti inimesed peavad saama tunda end kaitstuna nii sõjalise rünnaku ohu kui ka meie vaenlaste hübriidse mõjutustegevuse eest. Eesti inimeste vabadus on kaitstud, kui Eesti liitlased on võidukad ja meie vaenlased surve all, kui meie piiri ja iseseisvuse kaitseks on valmis heidutav jõud ning rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu Eesti kuulub, on tugevad.
Enamik Euroopa Liidu liikmesriike ei ole mõistnud, et Euroopa vabaduse kaitseks peab Ukraina Venemaad sõjaliselt võitma – teisi lahendusi ei ole. EL riigid ei ole Ukraina võidule piisavalt pühendunud. Peab sündima Euroopa riikide konkreetne ja pikaajaline kokkulepe – kuidas relvastatakse Ukrainat Euroopa sõjatööstuse toodanguga selliselt, et Ukraina saaks Venemaad võita ja oma maa vabastada. Kokkulepe peab sisaldama ka Ukraina sõjajärgset ülesehitamist ja Ukraina õigusriigi tugevdamist.
Venemaa toimib endiselt impeeriumina – seega on välistatud Venemaa iseeneslik demokratiseerumine ja suhete normaliseerumine. Paljud EL-i liikmesriigid ei mõista, et kuni Venemaa jätkab eksisteerimist impeeriumina, seni ei ole ka Euroopas rahu. Peame tegema liitlaste juures selgitustööd, et ka pärast Ukraina võitu ei saa normaalsed suhted Venemaaga taastuda niikaua, kui Venemaa on endiselt imperialistlik riik. Seetõttu on vajalik Euroopa ja teiste lääneliitlaste kokkulepe ja konkreetne tegevuskava imperialistliku Venemaa isoleerimiseks ja neutraliseerimiseks.
Vältimaks ebastabiilsust Euroopa piiridel tuleb EL-l koheselt koostada uus strateegia Kaukaasia ja Kesk-Aasia piirkonnaga suhtlemiseks. Euroopa peab pakkuma sealsetele rahvastele alternatiivset võimalust majanduskoostööks ja sotsiaalse ruumi arenguks. Euroopa peab suutma luua ühise strateegilise lähenemise suhtlemiseks Aafrika põhjaosa riikidega ning leidma viisid stabiilsuse loomiseks. Kriitilise tähtsusega on piirata Venemaa, Hiina ja teiste globaalseid ambitsioone omavate mittevabade riikide sõjalist, poliitilist ja majanduslikku mõju Euroopa naabruses.
Euroopa strateegiline autonoomia algab iseseisva kaitsetööstuse võimest. Kaitsetööstuse taas ülesehitamiseks vajalikke otsuseid tehakse liiga vähe, liiga hilja ja liiga kartlikult. Euroopa Liit peab tegema plaani sõjatööstuse kiireks arendamiseks – kümne aasta pärast peame olema Venemaast ja Hiinast üle nii tehnoloogia tasemelt kui tootmisvõimsuselt.
Euroopa kaitstus on võimalik maksimaalselt saavutada NATO raames. Eraldi Euroopa armeed Euroopa riigid ülal pidada ei suuda. Küll vajab järeleaitamistunde Euroopa sõjaline koostöö. Kiiresti tuleb jõustada Euroopa “sõjaline Schengen”, et saavutada liitlasvägede vaba liikumine Euroopa sees. Riikide poolt NATO ees võetud kaitsekulutuste kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb viisakate meeldetuletuste saatmise periood lõppenuks kuulutada. Mõne Euroopa riigi ajalooliselt välja kujunenud neutraalsuse traditsioon ei tohi olla vastuolus Euroopa ühise väärtuspoliitika ja ohuhinnanguga ning kaitseplaanidega.
Kaasaegsed hübriidohud on Euroopa julgeolekule samaväärselt ohtlikud, kui otsene sõjaline rünnak. Euroopa peab õppima kaitsma oma inforuumi, autoritaarsete režiimide rahastatud propagandakanaleid tuleb käsitleda infosõja relvadena ning need tuleb eetrist eemaldada. Venemaa, Hiina ja sarnaste riikide Euroopas elavate diasporaade väljatoomiseks nende režiimide kontrollitud inforuumist on vajalik asutada EL ühtne ringhääling teabe edastamiseks nende rahvaste emakeeltes.
Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia peavad jääma Euroopa Liidu kõige olulisemateks poliitilisteks ja sõjalisteks liitlasteks. Euroopa valitsused peavad suutma jätkata strateegilist koostööd Ameerikaga sõltumata presidendivalimiste tulemustest. Suurbritannia EL-st lahkumisest ei ole võitnud kumbki osapool ning Euroopa Liidu uks peab olema avatud, kui britid soovivad oma otsuse ringi vaadata. Tõhus ja strateegiline koostöö peamiste partneritega eeldab vabakaubanduslepingute kaasajastamist.
Euroopa Liit peab ajama väärtuspõhist välispoliitikat ning seisma reeglitel põhineva rahvusvahelise korra eest. Selleks on vaja luua tõhus kaitsekoostöö Euroopaga samu põhimõtteid jagavate liitlasriikidega nagu Korea Vabariik, Jaapan, Austraalia ja Uus-Meremaa. Suhete arendamisel mittevabade riikidega, eriti Hiinaga, ei tohi majandusliku kasu taotlemine naeruvääristada Euroopas ühiselt kokku lepitud väärtuspoliitika põhimõtteid. Euroopa tihedam koostöö Taiwaniga aitab kaasa vabaduse ja demokraatia ideede levikule kõikjal maailmas.
Euroopa Liit on loodud vabade riikide ühisturuna, et tagada kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumine. Parempoolsed peavad õigeks, et lisaks majandusliidule toimiks EL tänapäeval ka ühtse väärtusruumina. See tähendab ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning ühtset arusaama demokraatiast ja õiguriigist. Kõigis muudes küsimustes tuleb EL sekkumist liikmesriikide ja kodanike vabadustesse piirata.
Parempoolsed toetavad Euroopa riikide omavahelist suuremat majanduslikku ja poliitilist koostööd, kuid meid ei vaimusta liigne „euro-usinus”. Liikmesriikidel peab olema võimalus säilitada oma eripära. Administratiivne sekkumine igal elualal ainult lõhub Euroopa ühtsust. Euroopa õiguse ülevõtmisel peame seisma selle eest, et reeglite ühtlustamisel ei kaoks Eesti konkurentsieelised.
Jõukuse ja majandusliku arengu aluseks on vaba ettevõtlus, mida aga takistab Euroopa Liidus ja tema liikmesriikides maad võtnud ülereguleerimine. Inimeste vaba eneseteostust ja ettevõtlust piiravad ebavajalikud ja eluvõõrad reeglid tuleb kaotada. Euronormide arvu tuleb vähendada.
Euroopa Liit on taganenud ühest oma kõige olulisemast, subsidiaarsuse põhimõttest – otsuseid tuleb langetada inimestele võimalikult lähedal. Parempoolsete arvates peab EL lõpetama regulatsioonide tootmise valdkondades, kus on mõistlik otsuseid langetada igas liikmesriigis.
Tarbetute ja kohmakate regulatsioonide juurdetootmine vähendab kodanike vabadusi ja kahjustab Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet. Tuleb kinni pidada proportsionaalsuse põhimõttest – regulatsioonide loomisel tuleb valida meede, mis on sobiv, vajalik ja kõige vähem koormav.
Euroopa Liidu ida- ja lõunasuunaline laienemine peab jätkuma. Toetame Ukraina ja Moldova liitumist EL-ga. Venemaa mõjusfääri piiramiseks on õige anda EL liitumise perspektiiv Gruusiale ja tulevikus ka Armeeniale ning lääneliku tee valinud Balkani riikidele nagu Kosovo. Samas ei saa Parempoolsete hinnangul teha järeleandmisi liitumistingimuste täitmise osas, sest tuleb tagada õigusriigi põhimõtete ja korruptsioonivastase võitluse juurdumine kõigis kandidaatriikides.
Parempoolsete hinnangul ei tohi Euroopa rahus kõrvalt vaadata, kuidas Ungaris ja Slovakkias võimul olevad korrumpeerunud autokraadid piiravad oma kodanike vabadusi ja lömitavad Kremli ees. Demokraatia ja õigusriigi teelt kõrvale astumisel peavad olema tagajärjed, selline riik peab kaotama hääleõiguse Euroopa kogudes ja õiguse väljamaksetele Euroopa Liidu eelarvest. Liitumiskõnelused Serbiaga tuleb peatada, pakkudes samas toetust sealsele euroopameelsele kodanikuühiskonnale.
Eesti ja Euroopa konkurentsivõime suurendamiseks tuleb leida tasakaal irregulaarse rände piiramise ja maailma parimate talentide ning oskustööliste kutsumise vahel. Parempoolsed julgevad ainsa erakonnana välja öelda, et meie inimeste elukvaliteedi hoidmiseks ja majanduse konkurentsivõime kasvatamiseks peame Eestisse kutsuma igal aastal üle kümne tuhande oskustöölise ja haritud talendi. Samas peame meeles, et avatus sisserändes laieneb ainult neile, keda me Eestis ja Euroopas vajame ja keda me kutsume. Kontrollimatu ränne vajab jõulist tõkestamist, Euroopa Liidu välispiir peab pidama.
Maailmas toimub globaalne jaht talentidele. Tänane reaalsus on, et Euroopa riigid ja pealinnad jäävad selles konkurentsis Põhja-Ameerika ja Aasia tõmbekeskustele alla. Selle tulemus on Euroopa ülikoolide ja tehnoloogiasektori mahajäämus. Olukorra muutmiseks peab Euroopa agressiivsemalt talente leidma ning rakendama seaduslikke kanaleid nende kiireks kutsumiseks ja integreerimiseks. Eesti huvi on, et jõupingutused talentide meelitamiseks ei jääks Euroopas ainult suurte riikide pärusmaaks, vaid meil oleks võrdsed eeldused ning võimalused oma eelised maksma panna.
Rahvastiku vananemine mõjutab ühtemoodi kogu Euroopat ning üksnes EL ühisturu sisesest tööjõu vabast liikumisest ei piisa majanduse käigushoidmiseks. Talentide kõrval vajame üha enam oskustöölisi ja hooajalist tööjõudu. Kolmandatest riikidest Euroopasse saabuvad inimesed ei tohi muutuda oma asukohariigi sotsiaalsüsteemile koormaks, vaid peavad tootma lisaväärtust aktiivselt tööturul osaledes. Hooajalise tööjõu värbamisel väljastpoolt Euroopat tuleb rangelt kinni pidada põhimõttest, et kui lühiajalise töötamise korral ei pea nõudma kõikide kohanemise reeglite järgimist, siis pikemaajalise viibimise korral Euroopas ja Eestis rakenduvad koheselt ka kõik rangemad reeglid.
Rändepoliitika meetmete kujundamisel ja rakendamisel tuleb maksimaalselt kasutada tehnoloogilisi võimalusi ning selgelt eristada migrantide eri kategooriaid ja erinevatel põhjustel rändavaid gruppe: sõjapõgenikke, poliitilisi asüülitaotlejaid, majanduspagulasi, uussisserändajaid, tagasipöördujaid. Nende rändepõhjused, motivatsioon, vajadused ja lõimumisvalmidus on erinevad, ehkki eesmärk on enamasti üks – kindlustada endale ja oma lastele parem elu, kui on see, mida nende kodumaal loota võib.
Euroopasse jõuab liiga palju majanduspõgenikke, kes kasutavad ära endiste koloniaalriikide kaastundepoliitikat ja otsivad võimalusi sotsiaaltoetustest elamiseks. Lausalistel toetustel põhinevad sotsiaalsüsteemid muutuvad majandusrände tingimustes migratsioonipumpadeks, mis pole vananeva rahvastikuga riikidele jõukohased ega õiglased üleval pidada. Euroopas ja Eestis seisame põhimõtte eest, et töötamine ja ettevõtlusega tegelemine peab olema alati tulusam kui toetustest elatumine. Sisserändajatele makstavad toetused ei tohi olla kõrgemad kui miinimumpalk.
Euroopa Liidu uus „Varjupaiga ja rände lepe” on samm õiges suunas, kuna viimase kümnendi rändekriisid on näidanud, et senised reeglid enam ei sobi. Irregulaarse rände tõkestamisel peab Euroopa hoidma ranget joont ja saatma sellega sõnumi üle maailma, et ebaseaduslik piiride ületamine ei tasu ära. Irregulaarse rände puhul tuleb migrantide staatuse menetlemist lühendada maksimaalselt, eelistada menetlust väljaspool EL välispiiri ja jõustada migrantide tagasisaatmise kokkulepped. Inimõiguste baasnorme ei tohi rikkuda ja neile, kelle elu on ohus, tuleb ka kaitset pakkuda.
Sisserände juhtimisel peame õigeks kvootidekesksest poliitikast loobumist ning selle asendamist punktisüsteemiga, et soosida Eestile vajalikku ja kasulikku rännet. Punktisüsteemis annavad sisserändajale eelise sobiv haridus ja Eesti tööturul vajalikud oskused.
Suhtume Euroopa Liidus austusega igasse maailma kultuuri, samas peab mitmekesisuse põhimõte eelkõige toetama Euroopa rahvusriikide identiteete ja eripära. Multikultuursuse leviku asemel toetame sisserändajate sulandumist oma asukohamaa keele- ja kultuuriruumi. See ei tähenda enda päritolust ja identiteedist loobumist, vaid asukohamaa tavade ja kommete järgimist.
Eestis elab üle kahesaja erineva rahvuse esindajaid ning oleme läbi ajaloo toime tulnud sisserändajate integreerimisega meie kultuuri- ja keeleruumi. Kui riskid targalt maandada, on ka käimasolev rändeajastu Eesti jaoks võimalus, et Eesti kui eestlaste rahvusriik oleks tulevikus märksa tugevam kui täna. Targad ja töökad inimesed, kes tahavad Eesti moodi elada, on Eestisse teretulnud. Eestile on kombeks eestikeelne avalik ruum ja haridus, demokraatlik õigusriik, naiste ja meeste võrdsus, iga indiviidi vaba õigus oma elu üle ise otsustada ning religiooni kuulumine ainult eraellu. Oleme peremehed omal maal, tunneme ennast selles rollis kindlalt ega hoia kellegi teise suhtes rusikat kartlikult taskus.
Kliimapoliitika Eestis ja Euroopas vajab mõistuse häält, et hoida ära rumal ja sotsialistlikest ideedest kantud “rohepööre”. Kliimat ja keskkonda säästvale majandusele tuleb üle minna vastutustundlikult ja realistlikult ilma meie põllumajanduse ja tööstuse konkurentsivõimet hävitamata ning inimesi vaesusse tõukamata. Parempoolsed eelistavad Eestis ja Euroopa Liidus sellist rohelist kokkulepet, mis võimaldab samm-sammult roheüleminekut ning väldib Eestile üle jõu käivate kohustuste võtmist.
Kliimaeesmärkide suunas suudavad liikuda vaid jõukad riigid. Kui majandus kasvab, siis on ka raha, mida saab investeerida loodussõbralikesse tehnoloogiatesse. Innovatsioonil põhinevate uute tehnoloogiate juurutamine ja kasutuselevõtt loob võimaluse majanduskasvuks. Seega ei tohi roheüleminekut teha majanduse arvelt. See oleks kliima- ja inimvaenulik ning jämedalt vastutustundetu. Eesti kliimapoliitikas tuleb lõpetada ebarealistlike eesmärkide püstitamine. Näiteks EL-i 2030. aasta kliimaeesmärkide saavutamiseks tuleks kahekordistada investeeringuid – need peaksid alates tänavusest aastast olema üle 5% SKT-st. See oleks Eestile ligi poole suurem rahapaigutus kui kaitsekulud.
Parempoolsed leiavad, et kõik otsused peavad põhinema laialdaselt kontrollitud ja tunnustatud teadusuuringutel ning rohesotsialismi pealesurumine kliima- ja keskkonnapoliitika sildi all tuleb lõpetada. Kõik toetused roheüleminekuks, olgu selleks subsideerimine või piiratud hanketingimused, peavad olema tehnoloogia-neutraalsed ning ei tohi luua kellelegi põhjendamatut eelist. Vältida tuleb vastutustundetuid stiimuleid, mis soodustavad toetustest ja projektirahadest elatumist, kahjustavad keskkonda ja majanduse konkurentsivõimet.
Euroopa Liidu ja riikide keskkonnapoliitikad ei tohi maa- ja metsakasutust takistada. See hävitab elatusallikaid, sunnib inimesi kodusid hülgama ja tekitab vaesust ning pingeid. Reeglid peavad soodustama loodust hoidvat ja vastutustundlikku maaettevõtlust, soosima loodusvarade väärindamist ja uute tehnoloogiate kasutamist maamajanduses. Eesti jaoks on kriitilise tähtsusega ettevõtluse areng ja töökohtade loomine piiriäärsetel aladel. Ühtlasem ja parem elujärg üle Eesti tähendab tugevamalt kokku hoidvat ühiskonda, kus on tugevam kaitsetahe ja mida vaenlane ei saa lõhestada.
Õigus eraomandile ja omandi puutumatus on vaba ühiskonna alustalad. Maad ja metsa majandav omanik ei ole keskkonnaoht, vaid looduskaitse tugisammas. Omanik hoolib rohkem kui keegi teine maa ja metsa püsimisest, viljakusest, taastumisest ja jätkusuutlikkusest. Iga ametkonna ja ametniku kohustus on vastutustundlikku omanikku austada ja usaldada ning temaga koostööd teha.
Euroopal ja ka Eestil on palju maa- ja muid loodusvarasid, mis on vastutustundlikul rohemajandusele üleminekul võtmetähtsusega. Eestil on pikaajaline kogemus maavarade kaevandamisel ning looduslikud eelised biomajanduses ja haruldaste muldmetallide väärindamisel. Parempoolsete hinnangul peab keskkonnapoliitika seisma selle eest, et Eesti ei jääks odava tooraine maaks, vaid meil kujuneks nendes valdkondades kõrgtehnoloogiline võimekus. Loodusvarade kasutuselevõtt peab toimuma keskkonda säästvalt ja võimalikult turutingimustel, mis tagab suurima efektiivsuse ja majandusliku kasu. Sealjuures peab loodusvaradest kasutuselevõtust tekkiv tulu jääma piirkondadesse, kust varad on pärit.
Kliimamuutuste tagajärjed on selgelt nähtavad ka Eestis, näiteks uued taimede ja loomade haigused, sagedasemad põuad ja soojad ning niisked talved. On tähtis, et saaksime muutustest aru ja oskaksime nendeks õigeaegselt valmistuda. Meetmed peavad aitama põllumaadel ja muul loodusel muutustega toime tulla, kuid tuleb olla ettevaatlik nn looduse taastamisega ning hoiduda muutustele vastupidavate looduslike koosluste lõhkumisest. Samuti on vaja mõelda inimeste elukeskkonnale ning arvestada linnade ja taristu ehitamisel ja renoveerimisel kliimamuutuste mõjuga.
Inimeste elukvaliteet sõltub tehnoloogia arengust. Käimasolevas globaalses võidujooksus uute tehnoloogiate arendamisel on Euroopa rongist maha jäämas. Maailma kümne suurima tehnoloogiafirma seas pole mitte ühtegi Euroopa ettevõtet. Edu saavutamiseks ja oma jõukuse kasvatamiseks peame looma tingimused, et järgmised uued maailmamuutvad avastused ja neist loodud tooted ning teenused tuleksid just Euroopast.
Tehnoloogiasektori kasvatamisel tasub Euroopal õppida Ameerika Ühendriikide eduloost, mis põhineb ülikoolide ja ettevõtete ülimalt tihedal seotusel. Euroopa innovatsiooni ökosüsteem on avaliku rahastuse ja toetusrahade kesksem. Euroopa vajab hoiakute muutmist – ülikoolide suurem koostöö erasektoriga, rohkem erarahastust ja teadustööle tulutoova rakenduse leidmine. Selleks tuleb muuta teaduse rahastamist. Parempoolsed seisavad selle eest, et siduda ülikoolide ja teaduse avalik rahastus ning tellimused ülikoolide võimega tegeleda teadmus- ja tehnoloogilise siirdega.
Eurooplased on aastakümneid olnud globaalse vabakaubanduse eestkõnelejad ning harjunud tehnoloogiaid ja tootmisvõimekust mujalt sisse ostma. Jõudude tasakaal maailmas on vahepeal muutunud. Ei saa lubada, et demokraatlik Euroopa jääb diktatuuridest tehnoloogilisse sõltuvusse. Euroopa ettevõtted peavad muutuma kriitiliste tipptehnoloogiate tootjateks ja eksportijateks ning säilitama kontrolli vastava intellektuaalomandi üle.
Tehnoloogiate arendamisel maailma tipptegijaks jõudmiseks vajavad Euroopa ettevõtted juurdepääsu haruldastele materjalidele, mida kõiki Euroopas ei leidu. EL väliskaubanduspoliitika eesmärgiks peab olema sõltuvuse vähendamine Hiinast ning selleks vastastikku kasulike koostöösidemete arendamine üle maailma, eeskätt riikidega nn globaalses lõunas – Aafrikas ning Lõuna- ja Kagu-Aasias.
450 miljoni elanikuga Euroopa Liit peaks olema tohutu potentsiaaliga ühisturg siinsetele ettevõtetele. Tegelikkuses on Euroopa killustunud 27 iseseisvaks turuks, igaüks erinevate regulatsioonide ja piirangutega. Võrreldes Ameerika Ühendriikide ettevõtete võimalustega enda koduturul on Euroopa ettevõtete laienemise võimalused EL ühisturul oluliselt kallimad, aeglasemad ja kohati lausa võimatud. Ettevõtete kasvu kiirendamiseks ja uutele turgudele laienemiseks peaks ühisturul piisama lihtsast lokaliseerimisest. EL ühisturu toimimist pidurdavaid regulatsioone tuleb liikmesriikides vähendada ja ühtlustada. Uute tehnoloogiate arendamise teelt tuleb kõrvaldada bürokraatlikud takistused.
Võrreldes Ameerika ja Hiinaga on Euroopas vähem globaalse haardega suurettevõtteid. Euroopas on ettevõtetel raskem suureks kasvada, sest ühisturg toimib tihti vaid loosungites. Liikmesriikide jagatavad maksusoodustused, otsetoetused, subsiidiumid ja eelishanked loovad põhjendamatuid eeliseid ning takistavad vaba konkurentsi. Omavahelise kannibaliseerimise asemel tuleb keskenduda globaalsele konkurentsile ning pöörata siseriiklik protektsionism Euroopa siseturu kaitseks. Naiivne kaubanduspoliitika, kus Hiina ja teiste mittevabade riikide subsideeritud kaubad jõuavad Euroopa turule, aga Euroopa kaupu sealsetele turgudele vabalt kauplema ei lubata, peab lõppema. Kui soovime vabakaubandust jätkata ja laiendada, peavad samad reeglid kehtima mõlemale poolele.
Eesti on olnud edukas e-riigi propageerija ja meil on kogemusi, mida jagada teiste vähem digitaliseeritud riikidega. Selleks, et hoogustada e-Euroopa arengut, tuleb Euroopas ettevõtluse toetamiseks suunatud vahenditest vähemalt 25% suunata digitaliseerimisse. See päästab Euroopa tehnoloogilisest mahajäämusest ja tekitab elava turu, kus muid sektoreid digitaliseerivad Euroopa tehnoloogiaettevõtted konkureerivad ning seeläbi arenevad.
Digitaalne ühisturg ei saa toimida ilma andmete ja info vaba liikumiseta. Majanduse kasvatamiseks peab uutele turgudele laienemine Euroopa Liidu sees olema oluliselt lihtsam. Infovabadus tagab võrdse ligipääsu teabele ja andmetele, vähendades ettevõtete rahvusvahelistumisega seotud kulusid. Andmete tõhus kaitsmine on vajalik, kuid andmekaitsega ei tohi minna ebamõistlikult üle piiri. Euroopa Liidu andmekaitsereeglid vajavad leevendamist, et vähendada takistusi uudsete innovaatiliste tehnoloogiate arendamisel (nt. tehisaru ja suurandmete analüüs).
Maailma suurimad säästjad elavad Euroopas, aga enamus nende säästudest rändab Põhja-Ameerika varahaldusettevõtete juhitud fondidesse, millest tehakse investeeringuid tagasi Euroopa ettevõtetesse. Investeeringute juhtimisel teenitud kasum liigub Euroopast välja. Selle muutmiseks vajab Euroopa paremini toimivat ühtset kapitaliturgu ning kulukate finantsturu regulatsioonide leevendamist.
Euroopa valijate poliitiline eelistus on pöördumas paremale ning parempööret vajab ka Eesti. Kümnenditagusest võlakriisist alates on Euroopa valitsused tegelenud üha suurema reguleerimise ja ümberjagamisega. Riikliku sekkumise jalajälg ettevõtluses ja inimeste eraelus on kasvanud ohtliku kiirusega. Parempoolsed pakuvad alternatiivi sotsialistliku mõtteviisi levikule Eestis. Toetame iseendaga hakkama saamist ning leiame, et riik ja ametkonnad ei tohi inimestele nende elu ja valikuid ette kirjutada. Kaitseme isiku-, sõna- ja ettevõtlusvabadust Eestis ja Euroopas.
Kontroll avaliku sektori paisumise ja kulude üle on kadunud nii Eestis kui Euroopa Liidus. Kulurallit toidab ametkondades levinud komme mõelda ise endale välja üha uusi reguleerimisvaldkondi ning poliitikute võimetus öelda ei. Parempoolsete hinnangul tuleb EL komisjoni sekkumisvaldkondi vähendada ning ühes sellega kärpida ka euroliidu ametkondade koosseise ja ülalpidamiskulu.
Parempoolsed ei toeta ettepanekuid maksupoliitika ühtlustamiseks Euroopas, maksupoliitika peab jääma riikide endi otsustada. Toetame EL liikmesriikide vahelist maksukonkurentsi, mis parandab maksukeskkonda liidus tervikuna läbi parimate maksusüsteemide rakendamise ning tõstab EL maksukeskkonna konkurentsivõimet maailmas. Seisame vastu paremat ja lihtsamat maksukeskkonda pakkuvate liikmesriikide survestamisele võrdsustamise sildi all. Kehvema maksukeskkonnaga riikidel on vabadus üle võtta paremate praktika, mitte vastupidi.
Euroopa Liidus on saanud tavaks reageerida igale uue kriisile rahatrüki ning küllusliku rahasajuga. Halvaks näiteks on Covid-19 pandeemia ajal välja töötatud majanduse taastamise meetmed, mida asuti sisuliselt rakendama pärast pandeemia lõppu, kui kriis oli juba seljatatud. Neid toetusskeeme kasutatakse aga siiani. Ohjeldamatu rahatrüki tagajärg on kõrge inflatsioon ning majandusliku ebavõrdsuse kasv. EL eelarvepoliitika vajab karmistamist, avaliku rahaga heategija mängimine tuleb lõpetada.
Eestis võimul olev valitsuskoalitsioon on valinud eeskujuks skandinaavialikult ülekaalus riigimudeli, mille juurutamine tähendaks veelgi rohkemat riiklikku sekkumist majandusse ja inimeste eraellu, jõukuse üha suuremat ümberjagamist ning maksukoormuse tõstmist. Parempoolsed on selles küsimuses vastupidisel seisukohal. Kaitseme vaba ja õhukese riigi mudelit ning leiame, et inimestele pole vaja peale suruda nn teenuseid, mida inimesed tegelikult ei vaja või mida turg riigist paremini suudab pakkuda.
Euroopa Liidu poolt finantseeritavate projektide fookus peab olema ühisturu ning Euroopa ja piirkondade konkurentsivõime arendamisel. EL ametkondade ning liikmesriikide valitsuste ülesanne ei ole inimeste elama õpetamine ega inimestele igapäevaeluks ettekirjutuste tegemine. Tuleb lõpetada EL vahenditest erinevate ideoloogiliste sotsiaalkampaaniate rahastamine.
