Seda, et Eesti riigirahandus on halvas seisus, ei ole pärast viimaste majandusprognooside avaldamist enam võimalik eitada. Nüüd lihtsalt peab rääkima, kuidas riigi kulutused kontrolli alla saada ja üle jõu elamine lõpetada. Minnalaskmise meeleolus tardunud Reformierakond on aga tõrjunud reaalset kulude vähendamist jutuga, et kärpeideid polevat suudetud piisavalt täpselt sõnastada.
Tekkinud ummikseisust väljumiseks kirjutas Parempoolsete esimees Lavly Perling peaminister Kristen Michalile avaliku kirja, kus näitas ära konkreetsed võimalused kulude kokkuhoiuks kohe praegu, kiire negatiivse lisaeelarvega.
Perlingu tehtud sisulistele ettepanekutele reageeris aga peaministri asemel endine rahandusminister Mart Võrklaev, kes asus usinalt kinnitama, et sellised kärped polevat võimalikud. Eriti demagoogiliselt väitis Võrklaev, justkui tahaks Parempoolsed põllumehed lageda taeva alla jätta.
Klatin selle väite kiirelt ära. Ei taha. Parempoolsed kärbiks selle aasta põllumajandustoetustest ligikaudu viis miljonit eurot, mis on kogu põllumajandustoetuste sadade miljonitega võrreldes pisku. Pigem on tegemist solidaarsusega, kus toetused vaadatakse üle ning lõpetatakse selline rahajagamine, millest Eesti majandusele – sealjuures ka põllumeestele endile – erilist kasu pole.
Samas ei maksa ka silmi sulgeda. Meie praegused kärpe-ettepanekud on alles algus. Eesti riigirahandus on nii korrast ära, et ees ootavad palju valusamad otsused. Seda sõltumata sellest, kes 2027. aasta valimiste järel valitsuse moodustavad. Kärpida tuleb kõiki valdkondi. Küsimus on vaid kuidas ning kui palju.
Hetkel tegid Parempoolsed ettepanekud valdkondades, kus on ka erakondadele, kes ei kuulu valitsusse, lihtsalt kättesaadavad numbrid, kui palju raha jagatakse ning milleks. Reformierakonnal endal on kasutuses kõikide ministeeriumide know-how, kuidas efektiivseimalt riiki koomale tõmmata.
Nii kehva olukorda on riigieelarve aga viinud just Reformierakonna juhtimissuutmatus ning argus. Lootuses, et ehk läheb iseenesest paremaks, on Eesti riigieelarve lastud ligi viieprotsendisesse puudujääki SKTst. Kohta, kus see ei vasta enam isegi Euroopa Liidu ajutiselt erakordselt leebetele eelarvereeglitele.
Meenutame Reformierakonna ministrite viimaste aastate käitumist. Liina Kersna pidas enda suurimaks saavutuseks, et tõi haridussektorisse rohkem raha. Heidy Purga ütles otse välja, et tema eesmärgiks on kultuuritöötajatele rohkem raha tuua. Jürgen Ligi südameasi on riigiametnike palgatõus. Ja nii edasi.
Mitte keegi neist pole tõsiselt mõelnud, kuidas teha asju efektiivsemalt, et riigieelarve kraavist välja tirida. Et me ei elaks iga päevaga aina rohkem võlgu.
Eelkõige ootavad Parempoolsed, et ka peaministripartei Reformierakond käiks lauda oma ettepanekud, kust kärpida. Muide, täpselt sama võiksid teha ka reitingutabelit juhtivad Isamaa ning Keskerakond. Urmas Reinsalu on sõnades negatiivse lisaeelarve ideega nõustunud, nüüd on aeg ka temal konkreetsed rahavähendamised ette näidata.
Poliitika on kompromisside ning kokkulepete kunst. Iseenesestmõistetavalt tähendab see ka, et ühelgi parteil pole heade mõtete monopoli. On täiesti võimalik, et mõni erakond suudab teha kärpeettepaneku, mis on Parempoolsete pakutust efektiivsem.
Ning muidugi on Parempoolsed valmis kõiki sääraseid ettepanekuid ka omalt poolt toetama. Paraku oleme aga olukorras, kus ükski teine erakond isegi ei julge oma ettepanekuid lauale käia, sest nad kardavad 2027. aasta riigikogu valimistel hääli kaotada.
See pole aga riigimehelik käitumine. Nii tekitame olukorra, kus võimule tuleb taas valitsus, mis on lubanud igale poole raha juurde anda, kuid pingelise eelarveolukorra tõttu ei saa seda tegelikult teha. Ning valijad tunnevad jälle, et neile on valetatud, pettuvad demokraatias ning asuvad toetama kõiksugu äärmuslasi, kes lubavad valelikult ainult lihtsaid ja meeldivaid lahendusi.
