Venemaale on Iraani nõrkus ja võimalik islamivõimu langemine selgelt kahjulik. Selle asemel, et osaleda Iisraeli kimbutamises ÜRO hääletustel ja konverentsidel, on ka Eestis põhjust mõelda, et Iraani terrorismi- ja tuumavõimekuse mahavõtmine on kasulik kõigile rahulikele ja vabadust armastavatele inimestele maailmas, sealhulgas Ukrainale.
Jälgime õhusõda Iraani tuumaobjektide vastu peaaegu reaalajas: kas USA annab õhulöögi sügavale maa alla peidetud rajatiste pihta, kas ajatolla põgeneb Moskvasse jne.
Loomulikult huvitab meid siin Eestis kõige rohkem, kuidas mõjutab Iraanis toimuv agressorit Venemaad.
Esiteks saab väga ilmekalt selgeks, et Venemaa on halb liitlane, kes isegi diktaatoritele häda korral appi ei tule. Nii juhtus Armeeniaga, Bashar al-Assadiga Süürias ja nüüd Iraaniga. Putin ja Iraani president Masoud Pezeshkian sõlmisid 17. jaanuaril 2025 strateegilise partnerluse lepingu, mille sõjalist osa mõlemad uhkelt reklaamisid. Nüüd öeldakse Moskvast, et leping ei näe ette otsest appi tulemist, kui ühte poolt rünnatakse, mis sõna-sõnalt lepingut vaadates on ka tõsi. Võrdlus avalikkuse ees on siiski ilmekas, kõlav ja meeldejääv: venelane laseb jalga, sõpru ei aita. Kurjuse telg mureneb.
Teiseks näeb maailm järjekordselt Venemaa relvastuse nõrkust tegelikus olukorras, vastakuti vaba maailma relvadega. Iisrael võttis juba eelmise aasta oktoobri lõpus Iraanile vastulööki andes maha suure jao venelaste tehtud õhutõrjesüsteemidest ning nüüd on alates 13. juunist saavutatud tegevusvabadus Iraani õhuruumis.
Kolmandaks on see löök Venemaa drooniprogrammile ning relvade saamisele Iraanist. Venelased lasevad Ukraina pihta Shahedi droone. Tõsi, neid pannakse kokku ka Jelabugas Tatarstanis ning avalike allikate põhjal on keeruline aru saada, kas nende tootmine sõltub endiselt Iraanist. Relvatarned ei piirdu üksnes droonidega.
Neljandaks on nii löögi all venelaste võimalik kaubatee üle Kaspia mere India ookeanini, mille kaudu nad saaksid vältida Läänemerel ja Vahemerel seilamist. Nii tulidki venelased eelmisel aastal taas välja plaaniga rajada torujuhtmed läbi Iraani, et viia oma gaas ja nafta India ookeanile.
Putini poisid Moskvast räägivad, et neile olla väga kasulik, et USA tähelepanu pöördub nüüd Ukrainalt ära. Tundub loogiline, tundub väga paha?
Sarkastiliselt võiks ju öelda, et võib-olla oleks natuke vähem Trumpi tähelepanu pigem Ukrainale kasulik. Siiski ei tasu riske naeruvääristada ega alahinnata. Teisalt, kui palju halvem oleks «tähelepanu pöördumine» olukorras, kus Iraan tõepoolest oleks valmis teinud kümmekond lõhkepead ja nendega Iisraeli rünnanud?
Kui kusagil islamimaailmas peale Türgi, siis just Iraanis on modernistlik ja rahvusriiklik alternatiiv ajatolla ja teiste taatide islamijandile olemas. Nii näiteks oli Iraan Türgi järel teine muslimite enamusega riik, kes Iisraeli iseseisva riigina tunnustas. Enne islamirevolutsiooni (1979), šahh Mohammad Reẕā Pahlavī ajal, oligi Iraan justkui loomulik Iisraeli liitlane piirkonnas.
Kui Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu räägib Iraani ja Iisraeli rahva sõpruse 2500 aasta pikkusest ajaloost, siis viitab ta Pärsia impeeriumi rajajale Kyros II Suurele (suri 530 eKr), kes juutide jaoks oli Babeli vangipõlvest vabastaja. Iraanlaste jaoks on Kyros rahvuskangelane, riigi rajaja, kelle mälestamist mullade islamivõim on alla surunud. Just selle pärast, et rahvusriiklik ja modernistlik programm oli see, mille vastu praegu võimul olevad islamistid võitlesid. Kui tugev see opositsioon pärast aastakümneid kestnud repressioone on, saame näha, ent põhimõtteliselt on ta olemas.
Iraani ajatollad on islamirevolutsioonist (1979) peale ajanud poliitikat, mille eesmärk on Iisraeli riigi ja juutide hävitamine. Terroriorganisatsioonid, nagu Gaza valitseja Hamas, on olnud osa nende Iisraeli ümber tuleringi loomise strateegiast.
Järgmine, veel ohtlikum kiht on Iraani tuumarelvade loomine – deklareerimata tuumaobjektide olemasolu on olnud teada aastakümneid. Iraan ei teinud nende asjus nõutud koostööd rahvusvahelise aatomienergia agentuuriga – värskeim resolutsioon selle kohta on 12. juunist 2025.
Iisraeli juhtide väitel oli Iraan enne 13. juunil alanud õhulööke päevade kaugusel sellest, et valmis saada kümmekond lõhkepead. Kas see oli täpsem hinnang, võrreldes teiste kordadega aastakümnete jooksul, mil Netanyahu on sama moodi väitnud, et Iraan saab pommi valmis päevade või nädalatega, me ei tea.
Küll on aga selge, et Iraan ei andnud Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri inspektoritele tarvilikku ligipääsu reale salajastele tuumarajatistele. Kusjuures mingeid salajasi tuumarajatisi ei peaks ju üldse olema, kui tegemist oleks tõesti tsiviilotstarbelise tuumaenergiaprogrammiga.
Ajatolla Khamenei ütles oma rahvale esinedes, et «Iraani seisukoht selle inetu fenomeni (Iisraeli) suhtes on alati olnud selge. Oleme korduvalt öelnud, et see riik-vähkkasvaja tuleb regioonist eemaldada». Palestiina araablaste kohta rääkis ta järgmist: «Palestiinlaste uus põlvkond on aru saanud, et võiduni viib võitlemine, mitte läbirääkimised.» Niisugune kõne siis, aga mitte eile pärast Iisraeli viimatisi õhulööke, vaid aastal 2000 Teheranis.
Sama aasta (2000) juulis toimusid Camp Davidis läbirääkimised Iisraeli peaministri Ehud Baraki ja PVO liidri Yasser Arafati vahel, mida mõistagi vahendas USA president Bill Clinton. Clinton kirjeldab, et see on uskumatu ja kurb, et Arafat jalutas minema üks kord elus ette tuleva pakkumise juurest. Palestiinlased oleksid kokkuleppele minnes saanud pealinnaks osa Jeruusalemmast, peaaegu kogu läänekalda ja vastutasuks juutide Jordani läänekaldal olevate asunduste alade eest sama palju maad Iisraelilt. Arafat ei võtnud pakkumist vastu, kuna kartis, et omad teevad ta kokkuleppele minemise eest maatasa. Clintoni sõnul ei saa 25 aastat hädaldada, et kõik võimaluste aknad pole endiselt avatud, kui sa ise oled pakkumise tagasi lükanud.
Muidugi tasub täiendada, et 2000. aasta pakkumine polnud ei esimene, ega ka viimane, kus Iisrael tegi konkreetsed ettepanekud Palestiina riigi loomise heaks. Jutule on järgnenud ka (ühepoolsed) teod, ilmse näitena Gazast lahkumine aastal 2005. Kahjuks on säilinud aga mõtteviis, mille tõttu ei loonud Palestiina araablased oma riiki juba siis, kui ÜRO resolutsioon nr 181 selleks 1947. aasta novembris esimesed raamid andis. Miks nad seda siis ei teinud? Selle pärast, et valitses hoiak, et Iisraeli riiki ei tohi üldse maamunal olla ja lahendus on juutide ja nende riigi hävitamine sõjaga.
Nagu ütles ajatolla ise, 1979. aasta islamirevolutsiooni järel on nad tõesti palju korranud, et Iisraeli hävitamine on Iraani eesmärk. Terroriorganisatsioonide abistamine nii raha kui jõuga oli osa nn tuleringi strateegiast. Nii tegutsesid nende toel Liibanonis (NB! ÜRO rahuvalvajate silme all) Hezbollah ja Gazas Hamas, samuti Iisraeli-vastased terrorirühmitused Süürias ja Jordani jõe läänekaldal. Sellesse «klubisse» on praeguseks lisandunud houthid Jeemenist, kelle (NB!) lipukiri on Iraani revolutsioonilise kaardiväe sloganite kajana: «Surm Ameerikale! Surm Iisraelile! Neetud olgu juudid! Võit Islamile!»
Seega on islamistlik Iraan:
1. pikalt ja pidevalt väljendanud oma eesmärki Iisrael hävitada.
2. loonud selleks mitmel tasandil võimekusi. Iisrael ja seega juudid oma kodumaal on tõesti eksistentsiaalses ohus.
Hezbollah’ ja Hamasiga on Iisrael jõuliselt tegelenud, Süürias langes al-Assadi režiim. Järgmine Iisraeli ohustav kiht ongi Iraani tuumarelvade loomise programm koos rakettide jm lõhkepeade kohaletoimetamiseks mõeldud seadeldistega.
Selle ohu mahavõtmisega Iisrael praegu tegeleb ja oleks väga hea, kui sellega õnnestuks minna lõpuni vähemalt selles mõttes, et hävitatud saaksid ka salajased maa-alused kompleksid.
Loetu põhjal on selleks laias laastus kaks võimalust:
– USA abi võimsate punkrivastaste rakettidega või…
– Iisraeli eriüksus peab need hävitama, milleks on vaja Iraanis veel suuremat segadust või ideaalis režiimivahetust.
Loomulikult ei ole Iisraeli tegevus riskivaba. Lisaks annavad praegusedki õhulöögid ainet mitmekülgseks «whataboutism’iks» ning ka tõsisteks õiguslikeks aruteludeks. Kokkuvõttes on aga Iisrael Netanyahu juhtimisel lahendamas enda jaoks järjekorras kõiki Iraani loodud ohust tulenevaid probleeme. Esiteks purustati naaberriikides tegutsenud terroriorganisatsioonid. Teiseks lõhutakse nüüd ära Iraani tuumaprogramm. On võimalus, et iraanlased ise ajavad ajatolla minema, mis teeks tõenäoliselt rõõmu ka tervele reale araablaste riikidele.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 18.06.2025: https://arvamus.postimees.ee/8271554/marti-aavik-putini-sober-saab-iisraelilt-saru
