Ukraina, 24. veebruar 2022. Sõda algas hommikul, aga juba keskpäevaks tekkis Ukraina lääneosas umbes 300 km pikkune ummik Poola piiripunktist Ukraina sisemaale. Mõned inimesed jätsid oma autod maha ja kõndisid jala piirile, kus valitses totaalne kaos.
See ummik kestis umbes kolm päeva, mille jooksul inimesed elasid autodes, neil sai toit otsa, samal ajal kui teeäärsetes tanklates sai kütus otsa.
See evakuatsioon oli täiesti isetekkeline, sest riigi juhtkond ei andnud mingit suunist kusagilt evakueerimiseks. Tegelikkus oli veelgi hullem. Mitmetes piirkondades, kuhu lahingutegevus jõudis kohe esimesel päeval, ei olnud isegi planeeritud mingit riiklikku evakuatsiooni. Sõja esimese kahe nädalaga lahkus riigist vähemalt 10 protsenti elanikkonnast. Hiljem veel 10 protsenti.
Hilisem inimeste spontaanne käitumine näitas, et neis linnades, millele sõda ligines aeglasemalt, lahkus lahingute saabudes kokku umbes 60–70 protsenti inimesi iseseisvalt. Tihti paanikas.
Ukrainlased ise kahtlustavad, et venelased provotseerisid ka meelega paanikat, näiteks organiseerides plahvatusi elamurajoonides. See võib olla usutav, sest läbi kogu 2021. aasta olid venelased Ukrainas korraldanud erinevaid kaost tekitavaid operatsioone. Elektrihindade tõstmine koos kohe organiseeritud protestidega, Ukraina rahvuslaste lipu all meeleavalduste organiseerimine, kus meeleavaldajate seas olid palgatud löömamehed, kes pidid algatama kaklusi politseinikega. Veebruaris 2022 tehti 400 pommiähvardust jne.
Tüüpiline sõja lahinguvälja kujundamise aktiivne hall tsoon võib alata kuni aasta enne tegelike operatsioonide algust. Eristame siinkohal leiget hübriidsõda, mis juba praegu käib, ja selle aktiivset faasi, kus võib näha teisel pool piiri sõjalisi ettevalmistusi ja siinpool piiri samal ajal sabotaaži, meeleavaldusi, info- ja küberrünnakuid jne.
Meil on juba praegu paljudel inimestel ärevus punases, ehkki veel mingit põhjust ei ole. Kuid kujutame ette kombinatsiooni, kus toimuks paar autodesse peidetud pommi plahvatust ja samal ajal paneksid ajalehed oma esikaanele suurelt küsimuse: «Kas see on sõda?» Isegi kui Venemaal sel hetkel tegelikult mingit kindlat rünnakuplaani ei oleks, käivitab see esimese isetekkelise evakuatsioonilaine, kus välja sõidavad eelkõige need, kellel on selleks võimalused. Me võiksime siis arvestada kuni 5 protsendiga elanikkonnast, kes igaks juhuks läheb liikvele. See tähendab kokku ligi 50 000 inimest Eestist.
Enamik neist püüab kasutada laeva, et minna Rootsi, kuid Tallinki võimsus ei ole juba selles faasis piisav, et sellist reisijate hulka valutult teenindada. Seni, kuni tee Poola on vaba, proovib väiksem osa ka mööda maismaad ära sõita.
Edasi astub mängu avaliku ohuhinnangu aspekt. Mida ütleb ametlik ohuhinnang? Kas riik näeb võimalust, et kriis eskaleerub? See käivitaks riigi valmisoleku tõstmise kava, mis omakorda provotseeriks isetekkelise evakuatsiooni jätkumist.
Kõige ohtlikuma stsenaariumi korral kasutab vastane ära põgeneda soovivate inimeste paanika, et üle koormata päästeameti ja avaliku korra hoidmise ressursse. See tähendab, et vastane võib suhteliselt lihtsalt päris sissetungile eelnevatel päevadel korraldada veel plahvatusi, identifitseerimata droonirünnakuid jm. Ukraina analoogi põhjal oleks meil sõja esimesel päeval liikvel umbes 200 000 inimest, kellest umbes pooled üritavad jõuda mingisugusele laevale. Samal ajal tegutseb Tallinnas ja Harjumaal vähemalt mingi hulk vastase diversante, kelle ülesandeks on kaose hulka suurendada, sest see takistab Eesti kaitseväel operatsioonide läbiviimist.
Väga suure tõenäosusega on liiklus Suwalki koridoris raskendatud ja kõige mustema stsenaariumi korral on mereliiklus ka Soome lahel piiratud. Võime vaid ette kujutada massiivset ummikut Tallinna ümber, sest loomulikult ületab taoline mass kõiki võimekusi taolise inimhulgaga tegeleda.
Kõigepealt saame aru, et kergelt ja mugavalt ei juhtu midagi. See kõik oleks neetult raske olukord. Mina olen sel hetkel tõenäoliselt Kaitseliidu Tallinna malevaga ja mingil viisil pean aitama neid inimesi.
Planeerimise aluseks oleks minul kõigepealt arusaamine, et juhul, kui ma eeldan eskalatsiooni jätkumist, siis ma tean, et kohe järgmiseks saabub kõikide ressursside defitsiit. See aga tähendab omakorda, et kõik inimesed, kes ei osale otseselt riigi kaitses, võiks eest ära minna. Mida rohkem Tallinna haiglate EMOd peavad tegelema tsiviilisikute traumadega, seda väiksemaks jääb võimekus samal ajal päästa otseselt Eesti kaitsega tegelevate inimeste elusid. Sama probleem tekib toitlustusega. Tallinn ei jõua piiratud kaubavahetuse tingimustes pikemalt toita kõiki neid inimesi.
Seega ma oleksin põhimõtteliselt selle poolt, et võimaldada mittevõitleval elanikkonnal Eestist lahkuda. Seejuures nii, et neil säiliks võimalikult valutu võimalus näiteks kuu aega hiljem tagasi tulla.
Samuti juba tunduvalt kategoorilisemalt soovin ma vajadusel evakueerida prioriteetselt kaitseväelaste, kaitseliitlaste, politseinike jne perekonnad. Ka see on Ukraina õppetund, sest kui võitlev mees või naine peab muretsema, mis tema lastest või vanematest saab, ei ole ta väga keskendunud võitleja. Lisaks näitab Ukraina okupeeritud territooriumite õppetund, et repressioonide alla ei kuulu ainult «vaenulikud riigiteenistujad», vaid ka nende pereliikmed. Seega, vähemalt oma malevas loon ma meeskonna, kes tegeleks pereliikmete evakuatsiooniga Eestist välja.
Niisamuti on selge, et ma ei lubaks neile laevadele ühtegi maasturit, pikapit või kaubikut. Neid läheb Eestil vaja.
Kuidas korraldada liikvele läinud inimeste kaitset ja suunamist? Teoreetiliselt on neli võimalust:
– Ütleme inimestele, et minge koju tagasi ja riik evakueerib ainult neid, kes tõesti peaksid sattuma lahingute tsooni. (See ei ole tõsiselt võetav, sest sellises olukorras riiki kohe ei usuta.)
– Suuname inimesed hajutatult üle Eestimaa. (Tõenäoliselt ei tööta ka see, sest lõviosa inimesi tahab tingimata jõuda välismaale.)
– Neelame alla kaose Tallinnas ja laseme Tallinki laevadel teha oma tavalist tööd. Puusalt tulistades arvaksin, et veidi tööd ümber organiseerides on Tallink võimeline 10 000 inimest päevas organiseerima Rootsi. See tähendab, et umbes 10 päevaga saadakse suurem punn eest. (Selle peamine probleem võib peituda selles, et kui samal ajal algabki päriselt sõda koos Shahedi droonide rünnakutega, siis võivad kaotused tsiviilelanikkonna hulgas olla märkimisväärsed. Pool inimeste vihast pöördub ka valitsuse vastu, kes ei suutnud tagada normaalsemaid evakuatsiooni tingimusi. Lisaks saame aru, et kui kasvõi ühe Tallinki laevaga midagi juhtub, võib kogu skeem kokku kukkuda.)
– Hajutatud evakuatsioon koos aktiivse meretranspordi abiga sõpradelt Rootsist, Taanist ja Saksamaalt. Õigupoolest peaksid kõik vabad Läänemere laevad tulema tegema meie evakuatsiooni samade riikide sõjalaevade kaitse all. Seejuures tuleb kasutada kõiki võimalikke Eesti sadamaid, et maksimaalselt hajutada kogu protsessi. Selle lahenduse raskuskese on rahvusvahelisel koostööl. Kõlab ilusalt, aga tegelikkus muidugi nii kaunis kindlasti ei oleks. (Kujutan ette, kuidas poliitilisel tasandil tõusevad kõigil juuksed püsti, kui öelda, et hakkame kohe planeerima võimaliku sõja puhuks Balti riikidest kokku ligi miljoni inimese äratoomist meritsi. «See on ju tõesti sõjapaanika õhutamine,» öeldaks sel puhul. Samal ajal kui päris kriisi puhkedes siiski midagi sarnast läheb käiku igal juhul.)
Kriis on sellepärast kriis, et lihtsad lahendused ei toimi. Ilma valuta sellest protsessist läbi tulla ei ole võimalik. Seepärast tõesti, parem on koos naabritega praegu investeerida heidutusse, kui et me peaksime selle probleemiga tegelikult silmitsi seisma. Kui kriis peaks kestma kauem kui kuus kuud, siis pooled inimestest tõenäoliselt enam Eestisse tagasi ei tule. Ka see on Ukraina õppetund.
Kuid kõige suurem rumalus oleks mitte analüüsida Ukraina kogemust laiemalt.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 23.04.2025: https://arvamus.postimees.ee/8235626/ilmar-raag-kuidas-korraldada-eestis-sojaaja-evakuatsiooni
