Üksikute reeglite tühistamisest ei piisa. Eesti üüratuks paisunud regulatsioonide loomise süsteem tuleb otsast lõpuni üle vaadata ja ülearused harud maha raiuda.
Bürokraatia vähendamiseks 26 nõude ja regulatsiooni kaotamine on samm õiges suunas. Väike küll, aga siiski. Loetelu moppide ja ämbrite kontrolli, jäätmekaartidega seotud topelttegevuste või muude piinlike reeglite kohta paneb muidugi küsima: kes tegi? Võimuerakonnad ise tegid.
Kui keegi iseenda tekitatud jama likvideerib, on see elementaarne, aga jama likvideerimisega jõuame ainult aastate tagusesse nullpunkti tagasi, kuigi Eesti vajab bürokraatia vähendamise kaudu hoopis tuge arenguhüppeks. Areng eeldab tugevat ja mõtestatud riigijuhtimist, milleks nende piinlike reeglite, normid ja aruandluste autorid võimekust ei oma. Loogiline ka, sest kui omaks, siis poleks teinud.
Reaalsus on see, et me räägime mõnes valdkonnas mõningate reeglite vähendamisest, aga samal ajal jõudsid ikka avalikkuse ette elektriautode tarvis kaubanduskeskustele peale pandavad kohustused elektrifitseerimise kohta, mõni nädal varem kohustus söökla menüüs tooraine päritolu märkimise kohta.
Kui avada seaduseelnõude infosüsteem, on seal kooskõlastamisel üle 30 eelnõu. Näiteks on seal üldhariduskoolide ja lasteaedade nõuded õppe- ja kasvukeskkonnale, kust muuhulgas saab lugeda, mida peab tegema kohalik omavalitsus, kui lapse koolitee on üle kolme kilomeetri ja sedagi, et päriselt kehtestatakse nõue, et lasteaia põrand peab olema konarusteta ja ei tohi olla libe.
Lihtne järeldus on see, et ettevõtjaid tuleb tänada, et nad läksid valitsusele appi bürokraatiat vähendama, aga valitsuse jaoks on tegemist siiski suhtekorraldusliku ettevõtmisega. Reaalset pidurit bürokraatia vohamisele ei tõmmata ning olemasolevas reeglirägastikus toimub vaid peenikeste okste leebe murdmine, mille tulemusena näib ühest murtud oksast välja kasvavat mitu.
“Rohkem ja kiiremini” seadusloome vallas on probleem, sest vohamisel kaob fookus, vähenevad seadusloome kvaliteet ja selgus, toimub valdkondlik kapseldumine. Inimestes tekib tusk seaduslikkuse ja sealt edasi juba seaduskuulekuse suhtes, kuna mõistlikel inimestel käib see kõik üle jõu, pahatahtlikud aga kasutavad sogast vett edukalt oma enese huvides ära.
Samad probleemid on märgatavad ja lahendused teatud erisustega rakendatavad nii siseriikliku kui ka Euroopa Liidu seadusloome tasandil. Kõik taandub suutlikkusele hoida fookust ja aru saada, kas ja miks mingi täiendav seadus või määrus või direktiiv või nende muudatus on ikka vajalik. Peale selle kulub ära oskus see kõige vähem reguleerival moel olemasolevasse seadusandlusesse integreerida.
Poliitilise juhtimise tasandil tähendab see võimet mõista kahte lihtsat asja. Esiteks peavad kõik riigijuhtimise tegevused, sealhulgas õigusloome, olema seotud eesmärkidega. Teiseks: mida rohkem on norme, seda rohkem on neid vaja muuta, sest elu muutub ja areneb.
EL-i seadusloome puhul tähendab see tugevalt kolme tasandi kokku sidumist ühise eesmärgi tarvis. Esimene tasand on ametnikud, kes kõigepealt Brüsselis läbirääkimistel osalevad, teine on poliitiline tasand, kes Eesti huve esindab, ning kolmas on EL-i õigust Eesti õigusruumi integreeriv osa. Iga osa peab suutma aru saada, mida uus regulatsioon või muudatus tähendab, miks seda on vaja, kas saaks ilma ning kui ilma ei saa, siis kuidas see võimalikult vähe ja väikesi mõjusid kaasa tooks.
Kõigil tasub tänulik olla neile, kes kolmkümmend aastat tagasi meie seadusloome protsessi juhtisid, sest Eesti õigusloome vundament on tugev. Toona viljeletud põhimõtted seaduse selguse ja arusaadavuse, samuti vajalikkuse ja mittevajalikkuse kohta olid tänuväärsed.
Kõik lähtus põhimõttest, et seadused on kirja pandud kokkulepped inimeste vahel ja muidugi läks nii mõnegi spetsiifilise valdkonna seadusest arusaamiseks vaja asjatundjat, aga suurel pildil süsteem toimis, sest paigas olid nii väärtused, institutsionaalne selgus ja vastutus, muuhulgas justiitsministeeriumi kui seadusloome eest vastutava asutuse rolli kaudu.
Väheoluline ei olnud seegi, et majanduslik olukord ei võimaldanud luua seda, mida polnud tarvis, aga teadmine, et riik läbi õigusloome loob keskkonna vabale, jõukale ja läänemeelsele ühiskonnale, oli nii ühiskonda, seaduseloojaid ja institutsioone ühendav arusaam.
Nüüdseks kujunenud olukorda saab võrrelda karusselliga, kuhu mindud heade mõtetega, aga kuna see keerleb üha kiiremini ja kiiremini, siis süda läigib ja rõõmust on saanud soov, et saaks nüüd ometi selle ratta kuidagi seisma panna.
Seadusloomeski on seaduste kui korrastamise ja kokkulepete süsteem asendunud pöörase tiirutamisega, kus iga valdkond pusib omaette, üha spetsiifilisemalt, detailsemalt, suletumalt. Institutsionaalne filter, mis laseks läbi vaid vajaliku, on justiitsministeeriumi tähtsuse ja poliitilise tasandi kvaliteedi vähenemisega kadunud. Tulemusena mõistavad parlamendiliikmed sisuliselt üha vähem aktide tähendust, mille poolt või vastu hääletavad, ja tervikpilti seadusloomest ei oma vist enam keegi.
Kolmekümne aasta jooksul on Eesti ja maailm tervikuna teinud meeletu arenguhüppe väga paljudes valdkondades, siinne seadusloome protsess on jäänud samaks. Ometi peaks seadusloome vohamise pidurdamiseks, mis on kogu bürokraatia tekkimise alus, muutused olema põhimõttelised. Need peavad olema institutsionaalsed, protsessi- ja väärtuspõhised ning majanduslikud. Seejuures on need lahenduste valdkonnad kui maatriks, millest ühte süsteemist eraldada ei saa, pikaajalise ja toimiva lahenduse saavutamiseks on vaja rakendada kõiki nelja.
Põhimõtteline muutus riigijuhtimise väärtusruumis peab olema see, et iga initsiatiiv peab saama läbi kaalutud: kas meil on möödapääsmatult seda uut regulatsiooni vaja? Järgnema peab filterküsimus, et aga kuidas on see valdkond reguleeritud. Siis ja ainult siis tohiks minna järgmise küsimuse juurde: miks on vaja muutust?
Teine väärtusruumi muudatus peab viima detailidelt taas kõrgema üldistusastmega seadusloome suunas. Inimesed on ise parimad otsustajad ja paindlikkus seaduses võimaldab vähem muudatusi, rohkem kasu inimestele, sest inimestele jääb seaduse tõlgendamisel avarus. See tähendab põhimõttelist otsust, et riigi roll inimeste elude reguleerimisel peab vähenema.
Väited EL-i regulatsioonide ülevõtmise paratamatuse kohta saab üldjuhul samade väärtusküsimustega ümber lükata ja täiendavad jaburad regulatsioonid ära hoida. Tõsi, selline väärtusruumi muudatus eeldab arusaama, et õigusloomes on vähem parem ning riik ei pea kõike reguleerima, aga kas selleks jätkub poliitilist kvaliteeti, on hoopis omaette küsimus.
Institutsionaalselt peame julgema küsida, kas iga ministeerium vajab ikka seadusloome osakonda, mis toodab väga kõrge detailsusastmega seadusakte.
See toob kolm tõsist tagajärge. Esiteks ei võimalda regulatsioonide maht ise juba ka valdkonna inimestel sageli omada täit arusaama seadusandlusest. Teine ülemäärase mahu tulemus on, et üha enam norme on omavahel vastuolus ega ühildu ka teiste valdkondade seadusaktidega. Kolmandaks suureneb surve õigussüsteemi nendele osadele, kes konflikte lahendavad. Seega paisuvad nii vastuolud kui ka kapseldumine, ressursside vajadus näiliselt kasvab, kuigi Eesti vajab ressursse mitte õigus-, vaid julgeolekusüsteemis.
Võib arutada vähemalt kolme lahenduse üle. Kas kaotada seadusloome kõikidest muudest ministeeriumitest ja jätta see ainult justiitsministeeriumisse, mis siis kaasab vastava valdkonna eksperdid, aga õigusloome kui selline valmistatakse ette edaspidi vaid ühes ministeeriumis. Või luua klastrisüsteem, et omavahel valdkonniti tihedalt seotud ministeeriumid rakendavad ühist seadusloome institutsiooni. Või siis jätkub praegune kord, aga justiitsministeerium saab ülesande olla kogu õigusloome põhifiltersüsteemiks.
Protsesse võib alati teoorias võimalikult lihtsalt kirjeldada, aga kui ei ole survet nende lihtsustamiseks, siis seda ka ette ei võeta. Üldiselt ei lähe ükski inimene iseennast koondama, seega otsus seadusloomet ja bürokraatiat vähendada peab olema jõuline ja selge just poliitilisel tasandil.
Protsessi praktiline pool ning institutsionaalne ja majanduslik aspekt saavad kokku põhimõttes, et riigi seadusloomega tegelevat osa tuleb oluliselt kokku tõmmata. Nii saavutame surve, mis viib efektiivse ja kaasaaegse protsessi ja mõistliku õigusloome suunas. Alles siis saame eeldada, et õigusriigi printsiibid seadusloome selguse ja seaduste arusaadavuse ning lihtsuse kohta muutuvad taas vaieldamatuteks põhimõteteks.
Vähema raha eest on võimalik pidada vähem ametnikke, luua vähem regulatsioone, tekitada vähem bürokraatiat ja see ongi võti. Mitte üksikute okste murdmine, vaid oma vajaduse ja aktuaalsuse kaotanud või arengut takistavate tervikseaduste tühistamine ning samal ajal uue, kaasaegse õigusloomesüsteemi ülesehitamine. Selles uues aga lähtutakse põhimõttest nagu hea IT-süsteemi puhul, et süsteem “ekraani” taga on sügav, asjalik, üliprofessionaalne, eestvaates aga kasutajasõbralik, lihtsalt mõistetav, funktsionaalselt toimiv ning pikka eesmärki täitev.
Selleks, et uus ja kaasaegne seadusloome saaks areneda, tuleb kõigepealt teha korralik raie kehtivate tühinormide seas. Vaid läbipaistvas ja selges õigusruumis saab sirguda värske ja terve seadusandlus.
Arvamuslugu ilmus ERR-is 25.04.2025: https://www.err.ee/1609674860/lavly-perling-tuhinormide-ragastik-vajab-tosist-raiet
