Teise pensionisamba ümbertegemise pikaajalist mõju me veel ei tea, kuid lühiajaline mõju on olnud ettevaatlikuks tegev, kui mitte hirmutav. Mul ja tõenäoliselt paljudel teistel, kes jätkavad enda tuleviku tarbeks kogumist ja investeerimist on tekkinud kuri kahtlus, et finantsvabadus hakkab juba üpris varsti ahistama minu vabadusi.
Parempoolsena olen igati nõus – igal inimesel olgu õigus otsustada, kuidas ta oma rahaga ümber käib. Elab palgapäevast palgapäevani, säästab ja kogub sukasäärde või padjapüüri või investeerib teadlikumalt. Kellel pole aega ega teadmisi ise oma vara kasvatamise ning tuleviku kindlustamisega tegeleda, oleks mõistlik see usaldada asjatundjate hoolde. Täielik vabadus valida, kuidas oma vanaduspõlvele vastu minna.
Eriti häälekalt ja paraku patriootlikus võtmes on viimastel aastatel hakatud rahast ja finantsvabadusest rääkima seoses teise pensionisamba reformiga. Teine pensionsammas lammutati eeldusel, et iseseisvalt investeerides saavutavad majapidamised tunduvalt parema tootluse kui pensionifondid.
Ainult eeldamine on paljude läbikukkumiste alus, eriti kui eeldajad on valijate hääli püüdnud poliitikud. Primitiivseid paralleele otsides oleks samaväärne väita, et ise oma autot parandades saab soodsama tulemuse, sest ei pea auto parandajale palka maksma.
Teise pensionisamba ümbertegemise pikaajalist mõju me veel ei tea, kuid lühiajaline mõju on olnud ettevaatlikuks tegev, kui mitte hirmutav. Eesti Pank on oma analüüsis kirjeldanud sellise hulga raha turule tulekut likviidsusšokina, sest II pensionisambast välja võetud summa moodustas 4,6% Eesti aastasest SKPst. Nagu asjatundjad – erinevalt Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsuse eeldajatest – ennustasidki, asusid väga vähesed ise investeerima ja oma vara tootlust kasvatama.
Positiivse poole peale võib kindlasti kanda selle, et osaliselt maksti tagasi kõrge intressiga tarbimislaenusid. Samas näitab Eesti Panga analüüs, et pärast pensioni väljavõtmist kasvas hüppeliselt tarbimine. Hinnanguliselt suurenes raha välja võtnud inimeste tarbimine viimase reformimeelse kvartaliga võrreldes ligi 29% ning viimase reformieelse kuuga võrreldes 87%. Ainuüksi see kiirendas Eesti Panga arvutuste järgi inflatsiooni kuni 2% ning hinnatõus mõjutas meid kõiki.
Tuleb muidugi nõustuda, et pensionisüsteem polnud kaugeltki ideaalne, kuid parendamise asemel visati laps pesuveega ukse taha. Tänaseks on ligi veerand miljonit inimest kasutanud seda võimalust ning üle kahe miljardi euro rahaks teinud. Pool miljonit inimest on kogumist teises sambas jätkanud.
Juba II sambast välja võetud raha pealt tuli riigile tulumaksu näol loovutada viiendik kogutud summast. Eesti Panga analüüsist tuleb ka välja, umbes pool väljavõetud rahast jäi lihtsalt kontodele seisma, kus selle eest maksti paremal juhul intressi paar protsenti aastas. Oluliselt madalam kui inflatsioon.
Eriti kibedaks läheb aga pensioniraha väljavõtnu meel, kui ta vaatab eelmise kahe aasta pensionifondide tootlusi. 2023. aastal tõusid Eesti II samba fondid keskmiselt 11% ning kõrgeima tootlusega fond koguni üle 20%. 2024. aastal oli aga II pensionsamba keskmine tootlus üle 16%. Ehk nende portfellid, kes kogumist ja investeerimist jätkasid, on väga jõudsalt kasvanud.
Vabadus minna vanaduspõlvele vastu tühjade taskutega on loomulikult ka üks vabaduse vorm. Inimeste finantsvabadust tuleb jätkuvalt austada. Aga mul ja tõenäoliselt paljudel teistel, kes jätkavad enda tuleviku tarbeks kogumist ja investeerimist on tekkinud kuri kahtlus, et see vabadus hakkab juba üpris varsti ahistama minu vabadusi. Et siis kuidas?
Ühiskonnas on üha enam kuulda hääli, et riiklik pension on liiga madal ja peaks olema suurem. Tõsi, postsovetliku ühiskonnakorraldusega olemegi täna olukorras, kus suurel osal tänastel pensionäridel polnud objektiivselt võimalik ise oma tulevikku kindlustada. Paarikümne aasta pärast peaks olukord olema juba kardinaalselt muutunud, sest kõigil inimestel on olnud võimalus ka ise oma pensionipõlve kindlustada.
Kui aga inimene teadlikult ei säästa pensioniks, kuigi riik on loonud selleks kõik võimalused, peaks see üpris ühemõtteliselt olema tema enda vastutus. Loomulikult on elus ka keerulisi olukordi, kus säästmine pole võimalik, kuid kui tegemist on lihtsalt hooletusega, ei saa seda pidada õigustuseks nõuda tulevikus teiste kogutud säästude ümberjagamist.
Need, kes on panustanud oma tulevikku, ei peaks olema sunnitud hiljem oma sääste või suuremaid makse maksma nende heaks, kes seda pole tahtnud teha. Varade ümberjagamise peale on aga vasakpoolsed poliitikud eriti maiad.
Ei saa olla ühtegi isiklikku vabadust, ilma et sellega kaasneks isiklik vastutus. Isiklik vastutus arvestada ja austada teiste inimeste vabadusi. Igasugune vabadus, olgu see siis finants- või ka sõnavabadus, peab ühemõtteliselt lõppema seal, kus see hakkab mõjutama teise õigusi ja vabadusi. Nii saab ka finantsvabadus otsa seal, kus see hakkab ohustama teiste kogutud sääste ja vara tervikuna.
Seega, head vanaduspõlveks või lihtsalt mustemateks päevadeks mittekogujad – teie finantsvabadus peab lõppema täpselt seal, kus algab minu oma.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 29.04.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120373836/andres-kaarmann-pensionisamba-rahast-sinu-finantsvabadus-lopeb-seal-kus-algab-minu-oma
