Parempoolsete Majandustunnis pakkusid eksperdid võimalusi Tallinna kodude kättesaadavamaks muutmiseks. Hulga erinevate lahenduste seast tõusis esile vajadus vähendada kõikvõimalikke regulatsioone.
“Iga kuuga kallineb ehitushind keskmiselt 1% võrra lihtsalt sellepärast, et me peame ehitama teistmoodi kui varem,” ütles kinnisvaraarendaja Liven partner ja Parempoolsete asutajaliige Andero Laur. Uusi nõudeid tuleb ühtlase voona peale nii seaduste muutumisest kui ka omavalitsuste kehtestatud reeglite uuendamisest. Laur lisas, et eraldi vaadates on suurem osa muudatusi head – midagi saab turvalisemaks, linnakeskkond rohelisemaks. Iga uus nõue eraldi mõjutab ehitushinda vahest 0,5-3 protsendi võrra. “Kui need kõik kokku liita, siis saame aga pideva, inflatsioonist kiirema ehitushindade tõusu,” tõdes Laur. Kõige halvem on tema sõnul, et suurt pilti ei vaata keegi – täit ülevaadet lisanduvatest nõuetest ja nende mõjust pole ei kehtestajatel ega arendajatel, kinni maksab selle kõik lõpuks ostja.
“Nende reeglite ükshaaval tagasi keeramine ei ole võimalik, neid on lihtsalt nii palju. Lahendus oleks naasta normidega näiteks 2018. aastasse,” pakkus ta välja. “Kui meil oleks võimalik ehitada maju toonaste nõuete järgi, siis ma julgen öelda, et inimesed saaksid näiteks neljatoalise korteri asemel osta viietoalise.” Laur lisas, et ehitushindade kallinemine on probleem ka kasutatud kinnisvara ostjatele. “Uusarenduste hinnatõus tõmbab kaasa ka mägede korterite maksumuse,” selgitas ta.
Arhitekt Jaak-Adam Looveer märkis, et linnaarhitektide ülesanne peaks olema rohkem erinevate arenduste koosmõjusid jälgida, hoida silma peal ruumi funktsioonidel ja hoonete mahtudel, vähem võiks tegeleda sellega, mis majade sisse jääb. “Ehitusloa menetluses peaks rääkima avalikust ruumist. Linna roll on vaadata tervikpilti, et erinevad arendused omavahel koos töötaksid, üksteist toetaksid,” ütles Looveer. Ta tõdes, et Tallinn tervikuna ei tegele väga sellega, kuidas linnana, investeeringute ja talentide sihtkohana rahvusvahelises konkurentsis püsida. “Meil on arusaam, et me oleme kuidagi erilised, meil on, noh, ilus vanalinn ja üldse on Tallinna väga kaunis, et kõik peaksid niikuinii tahtma siia tulla. See hoiak ju lõpuni ei päde, me oleme üsna tavaline kant Euroopa äärealal,” nentis Looveer. Tallinn peaks tema sõnul kõvasti rohkem vaeva nägema, et siin oleks midagi erilist ka linnaruumi ja arhitektuuri vaatest, et siia tahetaks tulla tööle või siia investeerida.
Estonian Business Schooli kantsler Mart Habakuk ütles, et eluaseme kättesaadavus ja üürihinnad on Tallinna konkurentsieelis Helsinki, Stockholmi, Kopenhaageni, Amsterdami ja veel väga paljude teiste linnade ees. “Elukalliduse järsk kasv on üliõpilaste jaoks muutnud Eesti natuke vähem atraktiivseks, aga see on pigem ebaoluline meie geopoliitiliste teemade kõrval,” tõdes ta. Peale geopoliitilise olukorra takistab välistalentide juurdepääsu Eesti kõrgharidusele ka tänane kõrghariduse rahastamise mudel, mis demotiveerib kõrgkoole oma teenuse eksporti investeerima, lisas Habakuk.
See tähendab, et Eesti eluasemete kättesaadavus mõjutab otseselt majanduse käekäiku – välistalendid, kes meile õppima ei asu, ei tule ilmselt edaspidi ka Eestisse tööle või siia potentsiaalseid ükssarvikuid asutama.
Kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark sõnas, et iseenesest ei ole kodude kättesaadavuse probleem Eestis liiga hull. “Kas keskmist palka teenides peab suutma osta üle keskmise väärtuslikku kinnisvara,” viitas ta asjaolule, et Tallinnas leidub ka kättesaadava hinnaga kodusid.
Looveer selle hoiakuga ei nõustu. “Eluasemete kättesaadavus ei ole sugugi nii roosiline, nagu praegu sellest vestlusest võiks aimata. Ilmselt ei ole siis keskmine palk niivõrd keskmine, kui arvata võiks,” täpsustas ta. Looveer lisas, et ühiskondlikku segregatsiooni tuleb igal juhul vältida. Tallinnas on tema sõnul piirkondi, kus tuleks aidata kaasa natuke edevamate eluasemete loomisele, et näiteks mägede tagumised otsad ei jääks ainult sisserännanute ja ja madalapalgaliste kodudeks. “Me peame tegelema just pakkumise poolega,” ütles Toompark. “Kui me kujutame ette ostjate püramiidi, mille tipus on kõige jõukamad ja allpool vähem rikkamad, siis meie ülesanne on tagada, võimalikult palju kihte saaks omale osta võimetekohase kodu,” selgitas ta. “Ehk siis peame väga tõsiselt mõtlema, kuidas odavama hinnaga arendada.”
Debatti vedanud Parempoolsete juhatuse liige Andrus Kaarelson märkis, et kohalik võim ja riik peaksid regulatsioonide lisamise asemel rohkem arendajaid usaldama – nemad teavad lõpuks kõige paremini, milliseid kodusid turg ootab, mida ostjad vajavad. “Muidugi ei tohi ka planeeringud aastate kaupa venida,” rõhutas ta.
