Briti peaminister Keir Starmer kutsus Londonisse 18 Euroopa liidrit. Kutse said kõik Skandinaavia riigid ning lisaks Venemaa piirilähedastest riikidest Poola, Tšehhi ja Rumeenia. Kutset ei saanud mitte ükski Balti riik. Asenduseks pakuti meie riigijuhtidele videokohtumist.
Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja Isamaa eurosaadik Riho Terras on öelnud, et Eesti peab nõudma enda laua taha kutsumist. Jalgu trampides võib järgmisel korral laua taha saada, ent kui me ei suuda Balti riikide narratiivi arusaadavalt sõnastada ega kuuldavaks teha, siis juba ülejärgmisel korral tõmmatakse meie riigid taas esimestena nimekirjast maha.
Londoni nõupidamisest lugedes tuli mulle meelde paari aasta tagune juhtum. Osalesin kohtumisel ühe Londoni investeerimisfirmaga. Nad alustasid kohtumist enda investeerimisprofiili tutvustamisega. Näitasid Euroopa kaarti, kus riigid olid jagatud kolme kategooriasse – kuhu nad investeerivad esimese prioriteedina; kuhu nad võivad kõigi tingimuste sobivusel samuti investeerida ja kuhu investeerimiseks neil mandaat puudub. Kus olime meie? Balti riike nende nimekirjas ei olnudki, meie kontuuride asemel haigutas Euroopa kaardil valge laik.
Välismaiste otseinvesteeringute mahult olid kolm Balti riiki 2023. aastal Euroopas viie viimase seas. Meist vähem kaasasid välisinvesteeringuid vaid Sloveenia ja Island. Võime muidugi end lohutada, et rahvaarvu arvestades polegi meie numbrid nii halvad, kuid suurt pilti see ei paranda.
Minu artikli eesmärk ei ole viriseda, et kõik on halvasti. Kuid reaalsusele tuleb ausalt silma vaadata. Peame riigina kokku leppima plaani, kuidas perifeerse ääremaa staatusest välja tulla. Agressiivse impeeriumi naabruses elades on see meie ellujäämise küsimus. Maailmas on näiteid väikeriikidest – näiteks Iirimaa, Iisrael ja Singapur – kes on enda esiletõstmisega maailmakaardil hakkama saanud. Kõik need väikeriigid on selleks teinud asju omamoodi ja vahel pigistanud ka reeglite täitmise ees silma kinni.
Eesti välispoliitika on lähtunud paradigmast, et me oleme oma lääneliitlastele mugavaks ja eeskujulikuks partneriks. Rahulikel aegadel see vaade tõesti ka töötas. Nüüd aga dikteerivad rahvusvahelist poliitikat «pahad poisid», kes seni kehtinud reegleid ei järgi. Ning lääneliitlaste seas on küllalt konformiste, kes kõvemat häält kuuldes on valmis ilusad jutud ühistest väärtustest kiirelt unustama ning painduma nende suunas, kes kõvemat häält teevad. Viimaseks näiteks olgu NATO peasekretäri Mark Rutte laupäevane intervjuu telekanalile BBC, kus Rutte veeretas varjamatult vastutuse Valge Maja ovaalkabinetis toimunu tagajärgede eest Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi õlule ja soovitas viimasel kiiresti teha kõik vajalik, et Trumpi administratsiooniga suhteid siluda.
Balti riikide narratiiv on rahvusvahelisel areenil praegu nõrk, et mitte öelda olematu. Seda ilmestas hästi Trumpi vastus Poola ajakirjaniku küsimusele ovaalkabineti draama ajal: Trump tõstis esile Poola panuse NATO kaitsekuludesse, kuid Balti riikide kohta rehmas, et neil on seal keeruline naabrus. Balti riikide narratiiv ei tohi piirduda muule maailmale probleemiks olemisega.
Keegi teine ei tule meie eest meie lugu rääkima. Iisrael on hea näide sellest, kuidas pidevas sõjaohus elav väikeriik (elanike arvult vaid paar miljonit rohkem kui Balti riigid kokku) on suutnud panna kogu maailma end kuulama. Enamik lääneriikide poliitikuid poliitspektri igalt servalt kordab kui ühest suust, et rünnak Iisraeli vastu on rünnak vaba maailma vastu.
Balti riikide asukoht lääne tsivilisatsiooni serval ei erine väga palju Iisraeli omast. Meie naaber Venemaa on viimane veel alles jäänud klassikaline koloniaalimpeerium, mille eksistentsi mõte on enda territooriumi laiendada ning teele jäävaid rahvaid hävitada. Vaba maailm on iga päev rünnaku all Narva piiril. Ometigi saame sellest aru peamiselt vaid meie ise, kuna ka praegu ootavad paljud lääneriikide poliitikud kannatamatult rahu ja suhete normaliseerimist Venemaaga.
Aastakümneid on Eesti välispoliitikat iseloomustanud ühelt poolt taktikaline laveerimine suhetes erinevate suurriikidega ning teisalt postsovetlik trauma. Olime piiritult tänulikud meie vastuvõtmise eest läände ja meile pakutud Euroopa Liidu ning NATO turvapadja eest. Veel kümmekond aastat tagasi oli tavaline, et mõne suurriigi suursaadik jagas meedia kaudu Eesti avalikkusele ja poliitikutele õpetussõnu. Seevastu mistahes avalik kriitika mõne lääneriigi valitsuse aadressil oli meile tabu. Tasapisi oleme viimastel aastatel hakanud sellest postsovetlikust traumast välja tulema, paljuski seetõttu, et poliitika meie liitlasriikides on vahel lausjaburaks muutunud.
Mida saame teha selleks, et Eesti ja Balti riikide sõnum kuuldavaks teha ja kindlustada, et meid puudutavaid otsuseid ei tehta edaspidi meie osavõtuta? Esiteks, kabinetidiplomaatia kõrvale tuleb tuua nn rahvadiplomaatia. Iisrael võiks siin olla heaks eeskujuks, samuti tasub õppida Ukraina viimaste aastate kogemusest. Iisraelis on rahvadiplomaatia kohta käibel ametlik termin hasbara. See tähendab enda seisukohtade selgitamist otse sihtriigi avalikkusele, jättes vahele ametlikud kanalid. Praktikas tähendaks see Eestile oluliste sihtriikide avaliku arvamuse mõjutamist, aktiivsust nende sotsiaalmeedias ja oskust tegutseda infosõja rinnetel.
Teiseks, korvata tuleb kolmkümmend aastat tagasi käest lastud võimalus ning kirjutada meie käsitlus Balti riikidest ja Venemaast lääneriikide ajalooõpikutesse. Terved põlvkonnad kasvavad läänes üles teadmisega natside kuritegudest ja holokaustist, kuid Venemaa roimadest Balti rahvaste vastu ei tea need põlvkonnad enamasti midagi ja Vene imperialismi jäleduste asemel jutustatakse noortele eurooplastele koolitunnis siiani venelaste kangelaslikust rollist Hitleri alistamisel.
Kolmandaks, väikeriigina vajame koordineeritud tegevust, et Eesti ja teiste Balti riikide esindajad jõuaks edaspidi iga vähegi olulise rahvusvahelise organisatsiooni juhtkonda. Siin ei käi jutt ainult riikideülestest organisatsioonidest, vaid laiemast lobby’st alates spordist kuni äri ja teaduseni. Mida rohkem meil on isiklikul tasandil suhteid teiste riikide otsustajatega, seda lihtsam on meil Balti riikide narratiiv kuuldavaks teha ja seista selle eest, et me ei läheks meelest ära.
Balti riikidele usutava narratiivi ehitamine võtab aega aastakümneid ja nõuab järjekindlust. Selleks on vaja ka eestvedamist. Kui Euroopa Liidu välispoliitika voliniku Kaja Kallase sõnul vajab vaba maailm uut liidrit, siis sama palju vajame uusi liidreid Balti riikide välispoliitikasse, kes julgeks ja oskaks meie diplomaatiale uue käigu sisse lülitada.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 03.03.2025: https://arvamus.postimees.ee/8202985/tonis-kons-balti-riigid-peavad-oma-traumast-ule-saama-rooli-on-haaranud-pahad-poisid?
