Filmitegelane Bridget Jones kujutles õudusega, kuidas ta sureb korteri-üksinduses ja laipa ei leita enne, kui koerad ta keha ära söövad. Kahjuks toidab meie sotsiaalpoliitika üha uute sammudega sedasama üksinduse epideemiat.

Kui sotsid ja nende kaks kamraadi koalitsioonis tulevad teile jälle nutuse näoga rääkima kõige nõrgemate kaitsmisest, siis vaadake maksuameti lehelt 2024. aasta tulude deklareerimise kohta käivat lauset: «2024. aasta tuludeklaratsioonis ei saa enam maha arvata: [—] täiendavat maksuvaba tulu kahe või enama lapse ülalpidamise eest; ega saa kasutamata maksuvaba tulu abikaasale üle kanda.»

Perekond ei tähenda mitte midagi! Seejuures on meil endiselt maksuküür ehk maksuvabastus on nende kahe reegliga ära võetud just nimelt kõige väiksemate sissetulekutega peredelt.

Perekonnast, mille õiguse laiendamisest samasoolistele paaridele oli Eestis kümme aastat tüli, on reeglite järjestikuse muutmisega tegelikult üha rohkem sisu välja lastud. Milleks siis üldse see võrdsustamine, kui sisu ei taheta? Veel natuke ja abielust jääbki järgi vaid kleit ja kasvõi aasta palgaga võrdse laenu toel üheks õhtuks pingutatud uhke pidu. Hommikut ilmestavad pesemata rosoljesed taldrikud ja kõige uljamate pulmaliste tunne, justkui oleksid nad eelmisel õhtul pea ees Džomolungmalt alla hüpanud.

Perekond on ise hakkama saamise üksus. Loomulik kooslus, kus abikaasad hoolitsevad üksteise, vanemad laste ja lapsed vanemate eest. Riigi reeglid ei tohi perekonda maha teha ega nullida. Jah, ka sotsiaalabil on ühiskonnas oma roll, ent ideaal ei tohi olla perekonna asendamine sotsiaalametniku ja lapiga sanitariga. Sinna poole aga karu tarkusest pungil sotsiaalministeeriumi ametnikud me nõrku valitsuspoliitikuid ja sellega kogu ühiskonda tüürivad.

Inimene on karjaloom. Oma lähisugulastega koos olemine on keskeltläbi suurepärane heaolu tagatis, sest on lootus, et just nemad sinust hoolivad. Üksindus või kloostrielu võib olla kellegi vaba valik, aga sellest ei tasu teha ühiskondlikku ideaali. Sotsialistlikke üksinduse põhimõtteid on proovitud nii Ameerikas kui Euraasias; nii turumajandust ja vabadusi tunnustavates kui autoritaarsetes ühiskondades. Piisavalt selleks, et me teame, mis on nende tagajärjed. Ja need tulemused ei ole ei ühiskondlikult head ega inimlikud.

Peaaegu 4000 aastat tagasi lasi Babüloonia kuningas Hammurapi sambale raiuda seaduste kogu. Hulk reegleid tegeleb perekonnaõigusega ehk sellega, mida valitseja teeb, kui mõni mees ei täida oma kohustusi naise ja laste või lapsed vanemate ees. Nii on talitanud järgnevadki kirjakultuuriga ühiskonnad.

Eesti põhiseaduse paragrahv 27 ütleb: «Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.» Abielus võrdõiguslikel vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi. Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse ning perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Seda kõike ütleb 1992. aasta suvel rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus.

Sotsiaalministeeriumi ametnikud ja küllap muudki on aga meie nõrkadele poliitikutele õpetanud, et nüüd on maailm muutunud. Perekond ei ole enam tähtis. Vaadake, kui palju on lahutusi! Toetada ja ka kultuuriliselt kõrgeimale kohale tuleb tõsta hoopis üksindus – see on ideaal. Küll «ühiskond» hoolitseb.

Just eile kuulsin, kui toredasti hoolitseb. Vana mees on hooldekodus. Töötajad andsid talle järjest tablette kuni zombistumiseni, et taat öösel vetsu ei läheks ja öövalves töötaja saaks magada. Poeg kuulis pealt kiirabitöötajate omavahelist juttu: ta on juba nii vana, et parem las sureb ära, mis ta siin raha raiskab. Õnneks sel vanal mehel on poeg, kes ses sotsrealismis siiski jaksab inimlikkust nõuda ja otsida!

P.S. Filmi Bridget Jones sai vist ka lapse ja võis loota vanaduseski muud kui üksindust.

Arvamuslugu ilmus Postimehes 21.02.2025: https://arvamus.postimees.ee/8197037/marti-aavik-uksinduses-koerte-poolt-puretud-kas-seda-saatust-meile-soovitaksegi