Lausalised toetused ja suured hüvitised ei meelita sünnitama. Laste arvu peres eraldi riiklikuks eesmärgiks seadmine võib pikas vaates olla ohtlik, kirjutab Parempoolsete esimees Lavly Perling.
Läänemaailma üldine suur trend on elanikkonna vananemine, mis tähendab, et ühe inimese kohta sünnibki vähem lapsi kui kunagi varem. Perekonnad on võrreldes kunagise ajaga väiksemad, laste saamise otsus teadlikum ja planeeritum. Lapsed sünnivad maailma, kus arstiabi ja hariduse kättesaadavus on kõrgelt arenenud, naiste valikud oma tuleviku osas võrreldes kunagise ajaga meeletult laiemad ning ka iga inimese otsus üldse mitte lapsi saada on ühiskonnas, võrreldes varasema ajaga, üha enam aktsepteeritud ja leviv.
Need on raamid, millest Eestis ei ole võimalik mööda vaadata. Parempoolsed ehitavad vaba, jõukat ja eestimeelset ühiskonda ning seda igavesti püsiva vaba riigiga Eesti nimel. Inimesteta riiki ei ole. Sündimuse madalad arvud on mõtlemapanevad iga täiskasvanud inimese jaoks, kes veidigi süveneb. Samas tuleb muidugi julgeda küsida, mis kellegi jaoks on päriselt madala sündimuse tagajärjena see kõige suurem probleem.
Kas see on riigi ülalpidamisega seotud temaatika või rahva kui sellise säilimine. Juba need kaks eraldi teemat eeldavad erinevaid lahendusi. Ühel juhul võiks ju emotsioonideta maailmas öelda, et ränne lahendaks ära riigi ülalpidamisraskused, teisel juhul on oluline hoopis see, kuidas me rahvana oskame alles hoida oma rahvusriiki. Kummalgi juhul ei ole reaalne vaid läbi sündimuse neid probleeme lahendada.
Madalat sündimust on võimalik lahendada eraldiseisva probleemina riigi kindla tuleviku, julgeoleku või inimeste jõukuse teemadest. Ükskõik millised toetused, meetmed, täiendavad ameti- ja ministrikohad, ametkonnad ja regulatsioonid ei aita, kui noortel pole usku paremasse homsesse, ja tegelikult ei aita ka siis, sest läänemaailm on lihtsalt sedavõrd muutunud. Seega tuleb küsida omakorda, millist probleemi me madala sündimuse kontekstis lahendame?
Lapsed sünnivad, kui vanematel on kindlustunnet tuleviku suhtes, usku paremasse homsesse. Iseenda ja siia maailma sündivate laste vaatest. Kas riik saab selleks midagi teha? Ikka, saab luua keskkonna, mis seda tunnet tekitaks ja süvendaks ning seda nii majandusliku, sotsiaalse kui ka füüsilise keskkonna seisukohast.
Parempoolsed ei usu riiklikesse regulatsioonidesse, ametkondadesse või ametitesse suurte ühiskondlike probleemi lahendamisel, küll aga tõsiasja, et üldiselt teeb inimene ise oma tuleviku parimad otsused. Vabas riigis on ja peab inimesele jääma täielik vabadus ning teistele omamoodi kohustus aktsepteerida vabadust laste saamisel. Laste saamine on väga isiklik otsus ja mitte pelgalt sündivate laste arv, vaid ikka ka nende elu ja elukeskkonna kvaliteet peavad riigile korda minema.
Parim koht, kuhu lapsi sünnitada ja kus neid kasvatada, on vaba, turvaline riik, kus lastel on võimalik saada hea haridus, kus vanemad saavad loota, et nende lapsed saavad selles maailmas rajada vabalt endale elu, mida nad tahavad elada, ja enne seda, kui lapsed ise endale elu hakkavad rajama, on vanematele loodud keskkond, kus lapsi omakorda võimalikult suure kindlustunde abil kasvatada. See on vastutustundlike vanemate mõtteviis ja riik peab perepoliitikas kindlasti toetama vastutustundlikkust.
Kindlasti on perekondasid, kes vajavad laste kasvatamiseks riigi rahalist tuge, kuid selle mõju ei tohiks ega peaks üle hindama. Iga tänase Eesti tüdruku mõtteviisis peaks ennekõike sisalduma arusaamine, et ta on ühel päeval vaba naine vabal maal ning tema eesmärk peaks olema saada nii hea haridus, et ta saab valida, kas hakkab IT inseneriks, piloodiks või hoopis seitsme lapse emaks kuskil väikeses metsatalus või teeb seda kõike korraga, aga ta on vaba ise oma valikut tegema. Vabad inimesed on õnnelikud ja üldjuhul ka vastutustundlikud. Sellised inimesed on head vanemad, kes omakorda oma lastele annavad edasi kindlustunde, et laste kasvatamine on meeldiv, ühiskonna ees vastutustundlik tegevus, ennekõike on see aga nende vaba valik anda oma elule juurde üks väärtuslik komponent ja see paneb nad omakorda lastele loodava keskkonna eest pingutama.
Vabadus, haridus ja jõukus on need märksõnad, mis sündimust ennekõike mõjutavad ning oleks ka ohtlik, kui laste arv perekonnas muutuks perekonnale eesmärgiks omaette, et saada riigi poolt suuremaid toetusi või rohkem hüvitisi.
Noortel, kes täna on eas, kus tehakse otsused laste saamiseks ja nende arvus, on vaja teadmist, et nad ei jää hätta; et säilib nende enda võimalus ise endaga ja ka lapse või lastega hakkama saada. Seda saavad toetada paindlikkus tööturul, sõimede ja lasteaiakohtade olemasolu, teadmine, et keerulisemates olukordades, olgu üksikvanemana või mingil põhjusel erilist kohtlemist vajava lapse kasvatamiseks on loodud võimalused teatud isikliku riigitoe saamiseks ning oma eakaaslaste positiivsed lood laste kasvatamisest.
Kokkuvõttes võiks laste sündimise põhjuseks jääda armastus. Rahvastiku vananemise ja tööjõu probleeme ühiskonnas tuleb aga madala sündimuse kui probleemi kõrval lahendada ka kontrollitud rändega, et lastel, kes siia paika sünnivad, oleks võimalik ehitada omakorda endale vaba ja jõukat ühiskonda.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 16.01.2025: https://arvamus.postimees.ee/8173606/lavly-perling-laste-arvu-eraldi-riiklikuks-eesmargiks-seadmine-voib-muutuda-ohtlikuks
