Pühadeaegne rünnak, kus purunes Eestit Soomega ühendav elektrikaabel, toob ilmekalt esile Eesti energeetikasüsteemi lühinägeliku ülesehituse.
Läbimõtlemata protsessid teevad süsteemi haavatavaks ja tõstavad vältimatult energia hinda, peletavad meie juurest investeeringuid ja teevad seeläbi kõiki Eesti inimesi otseselt vaesemaks.
Reedeks oli ülekandekaabli lõhkumine juba elektri hinda sisse arvestatud – Eesti päeva keskmine elektrihind oli 5225 protsenti kallim ehk 53 (!) korda kõrgem kui Soomes. Peame olema järgnevatel kuudel, niikaua, kuni kaabel ära parandatakse, valmis tublisti rohkem maksma, kui muidu võinuks. Samal ajal räägib kaitseminister, et Eesti saadab seni veel tööle jäänud merekaabli kaitseks välja patrulllaeva. Kliimaminister kinnitab, et Eesti ei jää elektrita, peaminister avaldab lootust, et Eesti energeetikasüsteem peab vastu kauem, kui kestab Vene impeeriumi iha vägivaldselt laieneda…
Tegeliku probleemi kohta pole seni ükski võimukandja isegi mitte iitsatanud – valitsus nähtavasti ei soovi endale tunnistada, et ajad on muutunud.
Probleem peitub nimelt asjaolus, et me oleme andnud Eesti energiajulgeoleku kolmandate osapoolte kätte, oleme loonud süsteemi, kus meil endal ei ole energiatootmist, ei ole piisavalt juhitavaid võimsusi, mida tuule vaibudes või rahvusvahelise olukorra pingestudes tarvitusele võtta. Jõuluaegne rünnak peaks küll kõigile selgeks tegema, et nii ei saa see jätkuda. Eesti ei eksisteeri kahjuks fantaasiamaailmas, kus Venemaa hakkab varsti demokraatlikuks riigiks ja jätab meie merealuse energiataristu rahule. See tähendab, et me ei saa nähtavas tulevikus lubada endale luksust sõltuda piiritagustest energiatootjatest.
Hea asi on aga see, et Eestil on oma energiaallikas põlevkivi näol täitsa olemas. Esimene samm energiajulgeoleku suunas on tühistada lubadus, et Eesti loobub põlevkivijaamades elektri tootmisest 2035. aastaks.
Kusjuures Euroopa Liit ei nõua meilt põlevkivielektri tootmise lõpetamist – kui täidame heitmenorme ja kasutame peale põlevkivi kütusena ka biomassi, võib põlevkivienergeetikaga jätkata ka pärast 2035. aastat. See tähendab, et peame loobuma ka praegu kehtivatest tehnoloogiapõhistest heitmenormidest – heite piirväärtused tuleb seada tehnoloogiast ja kasutatavast kütusest sõltumatult.
Samas on muidugi ilmne, et me ei saa igavesti põlevkivist elektrit ajada. Meie praegusele energeetikaprobleemile leidub ainult üks pikaajaliselt jätkusuutlik lahendus – see on tuumaenergia. Parempoolsed toetavad tuumaenergia kui vähima süsinikuheitega energiatootmisviisi kasutuselevõttu.
Tuumaenergia tagab Eestile energiajulgeoleku, varustuskindluse ja vajalikud juhitavad võimsused. Samas ei ole vaja seda ka aktiivselt doteerima hakata – erainvestor peaks suutma Eesti pinnal tuumaenergiat toota turutingimustel. Täpselt sama kehtib ka näiteks meretuuleparkide kohta – me oleme olulise kaaluga riiklike toetuste, igasuguste hinnapõrandate ja dotatsioonide vastu.
Riigi ülesanne on siinkohal luua seadusandlik raamistik, sealhulgas järelevalve- ja muud regulatsioonid. Kliimaministeerium peab tuumaenergia ja -ohutuse seaduse väljatöötamisega kiirustama!
Kahetsusväärselt ei ole aga paar viimast valitsust Eesti energeetikaprobleemist aru saanud või siis on otsustanud seda lihtsalt ignoreerida. Loodame, et jõulurünnak avab rohkem tänase valitsuse silmad selle ohu suhtes.
Igatahes on Eestis elekter isegi ilma merekaableid lõhkumata umbes kaks korda kallim kui Soomes ja Rootsis. Selle tagajärjed on rängad – majanduse konkurentsivõime käib alla, ühiskond vaesub.
On ilmne, et lahendusi tuleb otsekohe otsima hakata. Kahjuks pole näha, et tänane valitsus sellega tõsimeeli tegeleks, kuivõrd ei kliimaseaduse eelnõus ega energiamajanduse arengukavas kuni aastani 2035 pole energiahinna naabritest odavamaks tegemisest või samale tasemelegi viimisest mingit juttu. Ka pole selgust, kust elekter ülepea tulema peaks, kui meie oma võimsustest puudu jääb või kaabel jälle katki läheb.
Euroopa ühtne energiaturg mullitab päris agressiivselt. Tuule vaibudes tõusevad hinnad, kõlavad protektsionistlikud mõtted, Rootsi süüdistab Saksamaad, kes on sulgenud tuumajaamu, Norra kaalub elektri ekspordi lõpetamist.
Euroopa ja Eesti energiaprobleemi ei saa lahendada patrulllaeva kaabli kohale valvesse saatmisega. Meil on vaja sisulist energeetikapoliitikat, mitte ülejala kirjutatud kliimaseadusi ja arengukavasid, mis ei pea energiahinda mainimisväärt teemaks.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 27.12.2024: https://arvamus.postimees.ee/8161677/andrus-kaarelson-tegelikust-probleemist-meie-elektritootmises-pole-ukski-voimukandja-veel-iitsatanudki
