Tartu linn läheb ööelu piiramisega vastuollu tänapäeva linna põhimõtetega, kus linnasüda on elav ja kõigile avatud. Kesklinnas peabki käima vilgas elu, tudengilinna süda ei tohi regulatsioonidesse manduda. Tartu on nooruslik ja vaimult suur linn, kus omal ajal algasid tudengipeod juba kolmapäeval, kui nädala selgroog sai murtud, ja kestsid pühapäevani. Nüüd võib ka vihmasemal reede õhtul linnasüdames valitseda vaikus, inimesi on järjest raskem kodust välja saada. Linna püüd vähendada ööeluga kaasnevat müra võib küll mõnda kaebust vältida, kuid piirangud meelelahutusasutustele suretavad elu linnasüdames välja.
Linnameluga käib alati kaasas teatud kogus müra, millega tuleb linnasüdamesse kolijal arvestada. Kujutage ette vastupidist olukorda, kui pere kolib maale ja saab pahaseks, sest linnud hakkavad vara hommikul laulma ning õues lendavad putukad.
Pole midagi imelisemat, kui Emajõe Ateena maikuu esimesel soojalainel: kui loodus lokkab ja jõeäärsed söögi-joogikohad on rahvast täis, linn sumiseb ja pakatab energiast, samast lokaalist leiavad end nii professor, kes otsustas loengu ära jätta, kui ka tudeng, kes otsustas loengusse minemata jätta, aga sellest pole hullu, sest kõik on joovastunud kevadisest õnnest ja vabadusetundest – see on Tartu Vaim. Elav ööelu ja kultuur pole patt, vaid osa Tartu identiteedist.
Restoranide, baaride ja teiste meelelahutusasutuste lahtiolekuaegade piiramine teeb äritegevuse väga keeruliseks. Mida lühem on lahtiolekuaeg, seda vähem on käivet, seda vähem teenib ettevõte tulu, aga kaup maksab ikka sama palju ja teenindajad tahavad palka saada, aga väiksema kasumiga seda maksta ei suudeta. Ettevõtetel on valik kas tõsta hindu või sulgeda uksed.
Möku baar on hea näide, kuidas piirangud ühele asutusele vallandavad hävitava ahelreaktsiooni: raskustesse satub Genialistide klubi, mille tõttu võib Tartu kaotada 400 kultuurisündmust aastas, raskustesse satuvad või lõpetavad tegevuse Gramophonetree Recordsi plaadipood, Generaadio stuudio ja teater Must Kast.
Igat ettevõtet, ka kõige pisemat, mis toob lisandväärtust, tuleb kullahinnaga hoida, sest see pakub tööd, panustab kohaliku elu arengusse ning moodustab kübekese tervest majandussüsteemist.
Avalikus kohas käitumise eest vastutab inimene ise, mitte restorani- või baaripidaja. Ruum on üks ja kõigile peab siin koht leiduma – on võimatu linnaruumi lõputult ümber kujundada nii, et kedagi miski ei häiriks ega takistaks. Avalikule korrale aitab kaasa pidev teadvustamine, kuni inimesed mõistavad, et nemad ise on öörahu hoidmisel peamised vastutajad. Liigne reguleerimine nihutab vastutuse korrarikkujalt meelelahutusasutusele, tegelik probleem ehk müraallika enda käitumine jääb muutumatuks.
Proovides kahuriga paari pahatahtlikku varblast tulistada, laseme pilbasteks terve puu ning lõpuks pole ühelgi varblasel kohta, kus istuda.
Arvamuslugu ilmus Tartu Postimehes 14.12.2024: https://tartu.postimees.ee/8154176/liina-maurer-kutsuge-rikkujad-korrale-mitte-ara-karistage-koiki-baare
