Aastal 1995 valisin oma ettevõtte Leedu kontori asukohaks Kaunase, sest Tartust sai sinna mugavalt rongiga sõita. Nüüd, ligi 20 aastat hiljem püüame käima lükata Tartu-Riia rongiliini, kuid see on osutunud oodatust keerulisemaks. Kõik on ju olemas – raudtee, rongid, reisijad –, aga projekt on takerdunud. Meie igapäevaelu reaalsus on muutunud bürokraatiamülkaks, kus isegi kõige lihtsamad lahendused kipuvad kaduma, jättes rahva ootama ja lootma.
Tartu-Valga-Riia rongiliini käivitamiseks on mängus olnud terve ametnike ja asutuste armee: kliimaministeerium, regionaal- ja põllumajandusministeerium, Elron ja Tartu linn, Läti sarnased ametkonnad ning Euroopa raudteeamet. Nii lihtne protsess venib ja samal ajal saabub kultuuripealinna aasta lõpp.
Ikka ja jälle kordub sama mõte: raudtee on olemas, rongid on olemas, reisijad on olemas. Miks siis midagi ei liigu?
Kelle tegemata töö see on? Kas keegi ei suutnud oma vastutust kanda või ongi see tüüpiline ELi bürokraatia, kus lihtsate lahenduste saavutamine võtab aastaid?
Kas projekt on takerdunud meie endi vigadesse või Euroopa Liidu reeglite keerukusse? Miks peab 11 aastat vana rong, mis on justkui uus, läbima uue sertifitseerimise, kui võiks eeldada, et see vastab juba ELi standarditele?
Või on probleem selles, et meie rongid ja raudtee ei sobitu nende standarditega?
Ettevõtjana tean, et kui on olemas otsus mingit projekti arendada, näiteks Lätis, siis nii ka tehakse. Erialaselt olen kokku puutunud olukordadega, kus ELi liikmesriikide reeglid kahjuks ja mõistetamatult erinevad.
Näiteks on ravimiameti nõuded Eestis ja Lätis erinevad, mõlemal omad eripärad ja mõlemad ELi omadest karmimad. Kuid selleks ongi Läti kolleegid, kes teavad täpselt, mida teha, et projekt saaks kiiresti nõuetele vastavaks. Rõhk on sõnal kiiresti.
Tartu-Riia rongiliikluse puhul jääb aga mulje, et seda ei olnudki plaanis edukalt lahendada, vaid et projekt venis omasoodu ilma selge visioonita.
Õudne on mõelda, kui palju inimesi, asutusi ja ettevõtteid on kaasatud, kui palju aega on raisatud, kuid tulemus on ikka veel käeulatusest väljas.
Sertifitseerimisprotsess ja Euroopa Liidu raudteeameti sekkumine on muutnud kiirete lahenduste leidmise keeruliseks. Samas tekib küsimus, miks ei saanud Eesti ja Läti iseseisvalt kokku leppida ning kooskõlastada rongide sertifitseerimist? Milline iganes on vastus sellele küsimusele, on tulemus selgelt ebaefektiivne.
Projektile kulunud aeg ja bürokraatlikud takistused on raisanud väärtuslikku aega ja jätnud kasutamata võimaluse pakkuda paremaid transpordiühendusi kahe riigi vahel, just ajal, mil Tartu kandis Euroopa kultuuripealinna tiitlit.
Kiire lahendus oleks võinud olla rongigraafikute kooskõlastamine Valga jaamas, mis oleks võimaldanud reisijatel lihtsalt ja kiirelt ümber istuda. See lahendus ei nõudnud keerulist sertifitseerimisprotsessi ning oleks olnud käepärane ja praktiline viis ühenduse loomiseks. Selle asemel jäeti võimalus kasutamata – lihtne ja praktiline lahendus, mis oleks vähemalt lätlaste kultuuripealinna tulekut lihtsustanud.
Lahendus on justkui leitud ja Tartu-Riia rongiliin loodetakse avada 2025. aasta kevadel. Peaksime rõõmustama – aga kas see lahendus on tegelikult see, mida ootasime?
Rongiajad on suurepäraselt seatud selleks, et lätlased saaksid tulla Tartusse, nautida meie suurepärast kultuuripealinna ja seejärel tagasi sõita. Kaval!
Aga väike probleem – kultuuripealinna aasta lõpeb rongi käikumineku ajaks ja meie, eestlased, jääme endiselt mõtlema, kellele see rongiliin tegelikult kasulik on.
Kas me tõesti planeerisime terve rongigraafiku selleks, et lätlastel oleks mugav siia tulla ja kultuurilaks kätte saada, samal ajal kui meie endi reisiplaanid unarusse jäid?
Tartust jõuab rong Läti pealinna alles hilisõhtul. Riiast alustab sõitu varahommikul ning jõuab Tartusse just tööpäeva alguseks.
Kas see on nali? Eesti reisijatele, kes soovivad Riiga tööasjus või kultuuri nautima minna, on see ajakava absurdne. Päev Riias? Pigem unistus.
Tundub, et liin on tehtud lätlastele, kes saavad varahommikul siia tulla ja õhtul tagasi sõita. Kas tõesti loodi Eestis rongiliin, mis teenib rohkem Lätit kui Eestit? Miks oli Tartu linnavalitsus sellise lahendusega nõus?
Tartu-Riia rongiliini saaga on selge näide sellest, kuidas bürokraatia võib ka parima idee rööbastelt maha võtta. Kõik oli justkui olemas, aga lahendust otsiti aeglaselt ja raskelt, nii et kultuuripealinna tiitel jõudis enne otsa saada, kui rongiliin töösse. Kui tahame tulevikus olla konkurentsivõimelised ja viia ellu sarnaseid projekte, peame lõpetama lõputu paberimajanduse ja pakkuma praktilisi lahendusi, mis ei jääks rongi tempos toppama.
Tartu-Riia rongiliinist sai selge õppetund, kuidas suurte lootustega lihtne projekt võib jääda venima ja kaotada oma potentsiaali. Kui isegi nii lihtsate küsimuste lahendamine venib aastaid, siis pole ime, et Euroopas jääme paratamatult maha rahvusvahelisest arengust ja kaotame võimaluse olla konkurentsivõimeline.
Arvamuslugu ilmus Tartu Postimehes 16.10.2024: https://tartu.postimees.ee/8115767/kadri-kullman-roopad-on-rongid-on-reisijad-on-miks-siis-rong-ei-soida
