Loen ajalehest Haaretz rakettidest, mis järjekordselt Iisraeli inimeste pihta tulistatud on ja milliste jubedate ähvardustega esinevad Iraani mullad. Samal ajal õigustab meie välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200), miks Eesti hääletas ÜROs resolutsiooni poolt, mis on sisuliselt poolultimaatum Iisraelile. Lugesin läbi ÜRO Iisraeli-vastase deklaratsiooni kaheksa lehekülge peenikest kirja ja kuulasin riikide sõnavõtte ÜRO peaassambleel. Esiteks seab see dokument kohustusi ainult Iisraelile. Riigile, mis seisab oma inimeste eluõiguse ja riikluse eest.
Iisrael on silmitsi Iraani ja teiste vastastega, kes ei tee mingit saladustki sellest, et nende eesmärk on juudid ära tappa ja Iisraeli riik maa pealt pühkida. Kui need vastased ootaksid siiralt kahe riigi lahendust, oleks rahu ja sõprus ammuilma maa peal.
Teiseks tähendavad terve hulk deklaratsiooni nõudmisi Iisraelile, et 12 kuu jooksul tuleks oma riigi ja kodanike julgeolekut vägagi oluliselt halvendada. Seda olukorras, kus Iraan on saanud hulga raha ning teeb lisaks koostööd tuumariikide Hiina, Venemaa ja Põhja-Koreaga.
Margus Tsahkna ütleb, et Eesti tegi tema juhtimisel väärtuspõhise valiku. Kas tšehhid, kes hääletasid resolutsiooni vastu või rootslased, britid ning hollandlased, kes erapooletuks jäid, aga põhjenduse esitasid, tegid siis moraalitu otsuse? Kas neile ei maksa midagi reeglitel põhinev maailmakord, inimõigused jmt? Kas nad ei soovi Iisraeli-Palestiina konfliktile rahumeelset lahendust? Vastupidi, nad hindavad kõike nimetatut, ent olukorra tajumine on neil oluliselt adekvaatsem.
Kui Tsahkna tegelik põhjendus on, et Iisraeli vastu hääletades saab kindlustada ÜROs paremaid hääletustulemusi Ukraina hüvanguks, võiks seda mõista. Selline vorst vorsti vastu kauplemine pole aga vast väärtuspõhine, või mis? Viskame Iisraeli bussi alla, et saada midagi, mis meile rohkem korda läheb.
Loomulikult ei ole inimõiguste ja reeglite rikkumine lubatud ka Iisraelile. ÜROs koos Hiina, Põhja-Korea, Venemaa ja Iraaniga kallutatud deklaratsiooni poolt hääletamine pole aga kindlasti ainus mõeldav viis, kuidas sellest tõsiasjast Iisraelile märku anda. Meie naaber Rootsi, kus inimesed armastavad oma riigist mõelda kui inimõiguste suurvõimust, sai hakkama sellega, et ei hääletanud Iisraeli-vastase deklaratsiooni poolt. Rootsi jäi väärikaks mõistes, et Iisraelil on eluõigus ja Iisrael on ohus.
Viimaks on ebameeldiv üllatus, kuidas sellised kursimuutused Eestis nii ootamatult juhtuvad ja et välispoliitikaga tegelevad riigikogu liikmed saavad ÜROs kavas olevatest hääletustest kuulda alles tagantjärele.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 20.09.2024: https://arvamus.postimees.ee/8100137/marti-aavik-kas-viskamegi-iisraeli-bussi-alla
