Riigijuhid on suutnud ühe otsusega keerata pea peale maksusüsteemi, kasvatada usaldamatust ja pettumust ning saata inimestele sõnumi, et minge pingutage ja saavutage edu mujal.
Viimase paari kuu maksufestival pani avalikkuse tähelepanuvõime kõvasti proovile, tegelikud mured jäid valitsuse loodud tohutu sõnumisegaduse varju. Seega kordan esmalt üle alusfaktid.
Esiteks, ettevõtete tulumaksu kehtestamise kõige valusam tagajärg on liialdamata öeldes Eesti maksusüsteemi selgroo murdmine: kaob nii meie ettevõtete kui ka kogu majanduskeskkonna konkurentsieelis naabrite ees. Meie ühise konkurentsivõime vähenemisel on omakorda korvamatu mõju: riiki tuleb vähem investeeringuid ja kapitali. Siit edasi – kui investeeringuid ei tule, jääb riik vaesemaks. Riigi vaesemaks jäämine tähendab aga kõigile siinsetele inimestele otseselt kehvemat elujärge.
Vaesumine pole ainuke negatiivne tagajärg, peale selle on nn kolme sotsi koalitsioon suutnud viimastel nädalatel oma vastukäiva kommunikatsiooni ja koostöövõimetusega omavahel ka ettevõtjad tülli ajada. Olen üpris kindel, et kui kõik lõpuks rahulikult olukorrale otsa vaatavad, saadakse aru, et erinevad majandussektorid on omavahel tahtlikult üksteisega vaidlema keeratud teemal, kas vähem hull on varamaks, palgafondimaks, tulumaks või riigilõiv. Nende pseudoteemade aruteludes jäi kõrvale tegelik lahendus – ühiselt tulnuks seisa kõikide maksutõusude vastu ja olla nõudlik hoopis riigijuhtide vastu.
Küllap peagi märgatakse sedagi, et riigi kuluralli jätkub ja raha, mida maksutõusudest lubati kaitsekuludesse, hajub siiski riigi varasema ülekulutamise tõttu tekkinud musta auku. Usun, et peagi tajutakse, et kui riigi kulude pool kasvab igal aastal miljard eurot, siis piisaks miljardi kokkuhoidmiseks avaliku sektori kulude külmutamisest üheks aastaks. Kui seda kõike aga lõpuks mõistetakse, saabub sügav pettumus. Jääb üle vaid loota, et see trots ja pettumus jäävad keskvalitsuse tasandile ega kandu üle riigile tervikuna.
Teine tõsine tagajärg on aga pingutamise ja töö „karistamise” kultuuri levik. Kogu taasiseseisvumisaja oleme olnud uhked ise valitud tee, omaenda pingutuse, töö, Eesti edulugude üle. Meil pole neid rikkaid, kes aastasadade jooksul põlvest põlve kogutud varajõukust nautida saavad. Kellel veidigi parem elujärg, on selle saavutanud üldjuhul ropu tööga. Enamus neist inimestest tajub, et see on olnud lisaks suurele tööle ka üks suur vedamine. Enamus neist mõistavad ka sotsiaalset kohustust anda ühiskonda tagasi ka muul moel, kui töökohtade loomise, oma töötajate eest maksude maksmise, innovatsiooni investeerimise, paremate töötingimuste loomise kaudu.
Riigi roll oleks hoida neid eeliseid, mis meil on olnud ja võimaldada ka järgmisel põlvel olla vaba ja edukas. Viimaste otsustega näitab aga riik, et kui sul on veidi rohkem, kui keegi arvab „õige” olevat, siis võtame selle lihtsalt ära. Sellise kultuuri hea näide on emapalga vähendamine selliselt, et kärbitakse just neilt, kes enne emaks saamist teenisid kõrgemat palka, maksid kõrgemaid makse. Kas poleks mõistlikum olnud kärpe korras pigem vähendada kodus emapalga eest olemise aega näiteks aasta peale? Esiteks oleks rahaline võit olnud kordades suurem kui tänane, teiseks oleks see mõjunud positiivselt ka sellistele ühiskondlikele probleemidele nagu naiste tööturust eemalejäämine, palga ebavõrdsus jne. Miks otsustati karistada edukamaid, ei tea, sest teine variant olekski ju öelda otse, et raha pole ja kaotame emapalga ära või maksame kõigile võrdselt. Ilma igasuguse debatita otsustati võtta sealt rohkem, kus on teenitud rohkem.
Ka kasumimaks ja varamaksud on ju edu ja pingutamise „karistamise” hõnguga. Selle kultuuri levides hakkavad need, kes tahavad pingutada ja olla edukad, kes võiks sellega riigile tuua raha ja kuulsust, vaikselt ringi vaatama ja liikuma sinna, kus nende pingutust väärtustatakse. Meie jääme ilma selle eduga kaasnevatest hüvedest, mis võiks jääda Eestisse. Peale maksuraha ka näiteks vahel ka uhkustundest, mis võiks oma kaasmaalase edu saata.
Eelkirjeldatu ühine nimetaja on tülis ühiskond. Riigijuhid, kes peaksid erinevaid ühiskonnagruppe liitma, on suutnud ühe otsusega keerata pea peale maksusüsteemi, kasvatada ühiskonnas usaldamatust ja pettumust ning saata pingutavatele edukatele inimestele sõnumi, et minge olge edukad kuskil mujal. Kui sellele kõigele lisada käitumine, kus üks sotside liider soovitab tööandjate suurima katusorganisatsiooni juhil juua suhkuvett, mitte kritiseerida maksutõuse, siis saabki pilt selgeks. See on üks sootuks teine riigikord ja teine maailm, kus põlatakse neid, kel midagi on ja võetakse see ära. Selline sotsialismi tõelise näo ilmnemine võiks inimesed mõtlema panna – kas sellist asja ikka saab rahus kõrvalt vaadata? Äkki ikka vastu hakata? Parempoolsed just seda teevad. Astume töö ja pingutuse tulemusel saavutatava edu „karistamise” kultuurile vastu ja kui Riigikogu siiski kehtestab ettevõtetele tulumaksu, siis pöörame selle ka esimesel võimalusel tagasi.
Arvamuslugu ilmus Õhtulehes, 24.09.2024: https://www.ohtuleht.ee/1115171/maksufestival-lavly-perling-valitsus-ajas-uhiskonna-hetkekasu-nimel-tulli
