Eesti majandus on juba mitmendat aastat languses ning riigieelarve suur puudujääk on loomulikult ahendanud ka avaliku sektori võimalusi jõukuse ümberjagamisega tegeleda. Ehk teha seda, milles vasakpoolsed poliitikud ajalooliselt konkurentsitult kõige osavamad on olnud. Riigieelarves haigutab enneolematult suur auk, süüdlane tuleb välja selgitada ja vastutusele võtta!
Vabariigi valitsuses juhtohjad haaranud sotsiaaldemokraadid on süüdlase leidnud – need on ettevõtjad ja ettevõtlikud inimesed. Vasakpoolsetele on võõras mõtlemine, et jõukus ei teki tühjusest ega tühja koha peale. Tuleb lihtsalt võtta neilt, kellel rohkem on. Ei loe see, et nad on aastakümneid rohkem pühendunud, pingutanud, panustanud ning mis seal salata – ka rohkem riskinud. Ja teine asi, milles vasakpoolsed poliitikud teistele silmad ette teevad, on klassiviha õhutamine. See, et kellelgi on vähem, ei ole ju tema süü. See on nende süü, kellel on rohkem.
Sotsiaaldemokraadid isegi ei varja oma üleolevat, kohati isegi ülbet suhtumist ettevõtjatesse ja ettevõtlikkusse. Sotside esimehe ja tema nõunike viimaste päevade väljaütlemised vaid kinnistavad hoiakut, et Eesti majanduse allakäigust tingitud hädades on süüdi ebaõiglaselt vähe panustavad ettevõtjad. Ministri nõuniku «haukumine» tööandjate esindajatega on muidugi klass omaette. Väga võimalik, et on kadunud reaalsustaju, aga oluliselt tõenäolisem on see, et sotsiaaldemokraadid tunnevad ennast tänases valitsuses väga kindlalt.
Mäletan päris hästi eelmist, 15 aasta tagust kriisi, kui valitsusvastutust kandsid Reformierakond, IRL ning sotsiaaldemokraadid. Üpris ruttu sai selgeks, et viimaste allkirju avaliku sektori jõulistele kärbetele ei tule. Olukord tipnes loomulikult sellega, et sotsid heideti valitsusest välja ning parempoolne vähemusvalitsus tegi rasked, kuid vajalikud otsused ära ning tüüris Eesti kriisist välja. Hetkel tundub, et sotsid saavad ülbitsemist jätkata, sest alternatiivse koalitsiooni kokkupanek tänast riigikogu koosseisu arvestades on üpris vähetõenäoline. Tõsi, Isamaa kindlasti enne kohalikke valimisi valitsusse ei kipu, kuid võiks kaaluda vähemusvalitsuse toetamist majanduse elluäratamiseks ja riigisektori kokkutõmbamiseks.
Minu hinnangul on kõige lühinägelikum täna era- ja avaliku sektori vastandamine. Aga just seda sotsiaaldemokraadid teevad. Suurem osa minugi tööalasest karjäärist on möödunud avalikus sektoris. Põhitöö kõrvalt olen aga aastate kaupa leidnud aega, et tegeleda oma väikese pereettevõttega ning jõudumööda säästnud ja investeerinud tuleviku tarbeks. Ikka selleks, et ei kaoks ära side «päris eluga».
Parempoolse maailmavaatega inimesena olen alati suhtunud suure lugupidamisega erasektorisse – ehk puusse, mille okste küljes avalik sektor piltlikult öeldes kasvab. Ehk mida vähem ebavajalikku ballasti okste küljes ripub, seda tugevam on ka puu. See tähendab, et ka sotsid peaksid mõistma: mida efektiivsem on avalik sektor, seda jätkusuutlikum on kogu riigikorraldus.
Praegune nn Kolme sotsi koalitsioon ei pea aga erasektorit partneriks, kes loob töökohti ning läbi selle jõukust. Erasektorit ei nähta mitte tugeva majanduse ja seega ka tööinimeste edu garandina, vaid lüpsilehmana üha paisuva avaliku sektori vajaduste rahuldamiseks. See hoiak tingib ja võimaldab ka eelkirjeldatud lugupidamatut suhtlusstiili.
Parempoolsed on viimastel nädalatel kohtunud enam kui 50 erineva ettevõtlusliidu esindajatega. Ettevõtjate üks olulisemaid muresid on selles, et praegu tõstetakse olemasolevaid makse ja kehtestatakse uusi ilma sisulise mõjuanalüüsita – seegi on üks suhtlemise viis, millest tänane valitsus on otsustanud loobuda. Suhtlus avaliku ja erasektori vahel peaks olema mitte ainult üksteist austav, vaid ka kahesuunaline. Isegi kui maksutõusud toovad kaasa kasu lühikeses perspektiivis, ei tohiks valitsus tähelepanuta jätta pikaajalist kahju, millele ettevõtjad on korduvalt tähelepanu juhtinud. Siiamaani kurtidele kõrvadele.
Artikkel ilmus Postimehes, 24.09.2024: https://arvamus.postimees.ee/8102374/andres-kaarmann-sotsid-ohutavad-uhiskonnas-klassiviha