Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu mustand ei vii meid lähemale kliimakindlale majandusele, vaid paneb Eesti inimestele, majandusele ja ühiskonnale teadmata suurusega lisakoorma. Seadus ei ole nali, et paneme midagi kokku ja siis vaatame, mis juhtub, ning mitte keegi ei vastuta.
Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu saadeti huvigruppidele tagasiside küsimiseks ja selle kohta on ajakirjanduses avaldatud hulgi arvamusi. Avaldatud eelnõuni jõuti väidetavalt seni suurima huvigruppide kaasamise järel, seega peaksid kõik osalenud ennast seal eelnõus ära tundma, aga millegipärast ei tunne. Ei ole rahul ei rohelised, ei ettevõtjad ega ka muidu arvajad.
Olen seda kõike huviga jälginud. Öeldakse, et hea kokkulepe on see, mis teeb kõik osapooled võrdselt õnnetuks või siis õnnelikuks, ehk et keegi ei saa kõike, mida tahtis, aga igaüks sai midagi, mis on talle oluline. Puhkenud pahameeletorm tekitab seega ka küsimuse kaasamise kvaliteedi kohta. Pole kuulda, et osapooled räägiksid avalikkuse ees saavutatud ühisosast. Kas tegu on siis hea seadusega või on ka tegelikult midagi mäda?
Inimtekkelised globaalsed kliimamuutused on teaduslikult tõestatud fakt, aga paraku tundub, et teadlased on selgelt alahinnanud muutuste kiirust ja ulatust. Meil on selle inimkonna iseendale ja kogu elusale loodusele tekitatud probleemi lahendamisega juba väga kiire.
Kuna kliimamuutusi põhjustavad soojust salvestavad molekulid, mis ei lase soojusel maa kliimasüsteemist lahkuda – näiteks süsihappegaasi molekulid –, on silmale nähtamatud, siis on probleemi raske mõista. Küll on aga nähtavad probleemi tagajärjed, näiteks liikide levialade muutumised ja sagedasemad põuad ja üleujutused ning soojad talved.
Kuidas ja miks on tegemist globaalse probleemiga? Nimelt jaotuvad süsihappegaasi molekulid ühtlaselt ümber maakera ning mõjutavad kliimasüsteemi tervikuna. Seega mõjutab maailma kahe suurima süsihappegaasi heitega riigis, Hiinas ja USA-s, söe põletamisel tekkinud süsihappegaas ka Eestit.
Soojust salvestavate molekulide arv on kasvanud 1,5 korda võrreldes 150 aasta taguse ajaga, mil me alustasime kivisöe kasutamist energia saamiseks. Ja seda fakti ei muuda asjaolu, et Eestis on palju inimesi, kes teadusest suurt ei pea või siis üritavad ülejäänud rahvast segadusse ajada, rääkides vulkaanidest, päikesest või dinosaurustest, mille olemasolu ei sõltu inimesest. Seega, arvestades probleemi tõsidust, on paljud riigid, sh ka Euroopa Liit, seadnud oma kliimamuutustega võitlemise üldised eesmärgid kliimaseadustesse.
Eesti kliimakindla majanduse seaduse eesmärk on “panustada kliimamuutuste leevendamisse ja kliimamuutustega kohanemisse, aidates kaasa kliimamuutustele vastupanuvõimelisema ühiskonna kujunemisele, suurendades majandus- ja ettevõtluskeskkonna kliimakindlust ning luues eeldused puhta ja kasvuhoonegaaside vaba majanduse kasvuks, pakkudes seeläbi kaitset inimesele ja loodusele üleilmsete kliimamuutuste tagajärgede eest”.
Eesti on väike riik, mille kliima ei asu isolatsioonis. Siin ei otsusta mitte keegi, mis meie kliimast saab, hoolimata sellest, millise kliimaseaduse Eesti vastu võtab ja kui kiiresti siin emissioone vähendatakse ehk kliimamuutusi leevendatakse. Seda teevad teised, palju suuremad riigid.
Eesti osa maailma aastastest emissioonidest on 0,04 protsenti. (14,3 miljonit tonni 2022. aastal). Tuleb aus olla: kliimaneutraalsuse saavutamine Eestis ei taga kliimakindlust Eestis ega maailmas. Selleks oleks vaja, et kogu maailm samuti 2050. aasta paiku oma kasvuhoonegaaside emissiooni nulli viiks, aga isegi siis toimub osa protsesse juba tekkinud muutuste tõttu kliimasüsteemis ja looduses edasi.
Seega tuleks vaatlusaluse eelnõu puhul rääkida lihtsalt kliimaseadusest ilma majanduse kindlust sinna pealkirja lisamata. Sest viimane oleks lihtsalt rahvale illusioonide tekitamine.
Kui päriselt tahta kliimakindlat majandust saavutada, tuleks panustada eelkõige kohanemisse kliimamuutustega. Kohanemise osa on seaduses aga lühike ja segane. Eelnõus öeldakse, et kohanemine pannakse paika arengukavades ja tegevusprogrammides ning see peab saavutama seitse eesmärki. Need seitse eesmärki tunduvad olevat eelnõusse lisatud kiirustades, need on osaliselt korduvad. Samuti minnakse nendes sujuvalt juba teistesse valdkondadesse nagu looduse taastamine või biomajandus, mida reguleerivad teised seadused.
Tuletaks meelde hiljutist uudist, et Eesti on juba teinud maailma riikidest kõige enam edusamme keskkonnaseisundi parandamisel. Selle Yale’i ja Columbia Ülikooli uuringu kohaselt näitavad andmed, et kasvuhoonegaaside emissioonid vähenevad aina enamates riikides, kuid viimasel kümnel aastal on ainult viies riigis, Eestis, Soomes, Kreekas, Ida-Timoris ja Ühendkuningriigis, heide vähenenud määral, mis on vajalik 2050. aastal kliimaneutraalsuseni jõudmiseks.
See sõltumatu hinnang on igati positiivne ka kliimaseaduse valguses. Siit edasi kliimaneutraalsuseni liikumise trajektoori peakski katma kliimaseaduse eelnõu. Aga pärast 2040. aastat ei juhtu eelnõu järgi nagu mitte midagi, majandussektoritele enam eesmärke ei seata. Ometi räägib eelnõu sellest, et maakasutus peab aitama katta nende sektorite heidet, mis 2050. aastaks nulli ei jõua. Teisisõnu sektorid, mis praegu ainsana oma tegevusega süsinikku seovad, peavad end koomale tõmbama, kuna teised sektorid seda ei suuda. Aga eelnõust ei selgu isegi, millistest sektoritest jutt käib.
Kui üldisema pilgule eelnõule peale vaadata, siis tundub, et tegu on pigem eelnõu mustandiga. Viimast hinnangut kinnitab silmatorkav loosunglikkus ning teisalt kohati liigne detailidesse laskumine. Näiteks kirjutatakse täpselt ette, milliseid paragrahve ja kuidas on vaja muuta valdkondlikes seadustes. Mis siis, kui on veel midagi vaja muuta, et kliimaseadust rakendada saaks?
Ohtlik on see, et üritatakse ise uusi mõisteid, nagu näiteks maakasutuse defineerimine või süsinikdioksiidi ekvivalent või kliimaneutraalsus. Parem oleks jääda nende mõistete juurde, mida kasutatakse rahvusvahelises (sealhulgas Euroopa Liidu) õiguses või siis teaduslike mõistete juurde, mida kasutatakse viimastes IPCC raportites. Taoline definitsioonide muutmine viitab, et dokument põhineb ideoloogial, mitte teadusel.
Samuti defineerib eelnõu teaduspõhisuse kui parima olemasoleva teadusliku teadmise kasutamise, mis ei aga taga teaduspõhisust. Teaduspõhine on pigem süstematiseeritud, kontrollitavate ja mõõdetavate teadmiste kogumil põhinev otsustamine. Seega ei taga olemasoleva teadusliku teadmise kasutamine teaduspõhisust, vaid lubab valida seda teaduskirjandusest, mis parajasti sobib.
Veel selgub, et eelnõu tegijate hulka kuulub ka ministri teadusnõunik. Tegu on poliitilise ametikohaga, mille puhul on hea tava, et eelnõude tegemisse otseselt ei sekkuta. Tema osalemine eelnõu koostamisel seletab ilmselt proportsionaalselt suuremat rõhuasetust looduse taastamisele, kuna nõuniku huvid on otseselt selle valdkonnaga seotud. Samal ajal ei ole see kliimamuutuste teema, neid muresid reguleerivad muud õigusaktid.
Hea näide on paragrahv 16, mis kuulutab muud keskkonnaeesmärgid ülimuslikeks, unustades ühtäkki kliima sootuks. See tähendab, et kui metsa uputamisel soo taastamise eesmärgil tekivad metaani emissioonid või pärandniidu taastamisel rohumaaks raadatud mets vähendab metsa süsinikusidumist, kahjustades kliimamuutuste leevendamise eesmärke, siis nii peab see eelnõu järgi ka olema.
Küsimus on selles, kes võtab vastutuse ja kes tasub trahvid, mida me Euroopale sel juhul metsa muutmise eest sooks või niiduks maksma peame. Vastutuse pool on seaduse eelnõus ka üldiselt pea olematu.
Samuti ei ole eelnõus kirjeldatud plaanitavate sammude suhestumist Eestile juba Euroopa Liidus võetud valdkondlikesse eesmärkidesse. Mis juhtub siis, kui me läbirääkimiste tulemusena Euroopast omale teistsugused 2040. aasta eesmärgid saame? Või kuidas eelnõu 2030. aasta eesmärgid EL-i määrustes võetud kohustustega kokku sobivad? Kuidas sellised konfliktid lahendatakse? Kas kliimaseaduse eesmärk on piirata meid rohkem, kui EL käsib, või panna paika meie seisukohad oma huvide eest seismisel Euroopas?
On hea tava, et iga eelnõuga kaasneb seletuskiri, mis iga paragrahvi taga olnud mõtlemise lahti seletab ja seda põhjendab, lisaks ka põhjalik mõjuhinnang.
Imelik on, et seletuskiri toob ära spetsiifiliselt mõned tehnoloogiad, mida tuleb arendada ja kasutusele võtta. Miks eelistatakse ja doteeritakse just meretuuleparke? Miks ehitatakse uusi gaasielektrijaamu ning miks ei ole hinnatud selle mõju süsiniku emissioonide vähendamisele (maagaas on fossiilne kütus, mille põletamisega tekivad CO2 emissioonid) ning energiajulgeolekule? Miks tuleb hakata teekaarte koostama ja mis see maksab?
Mitu spetsialisti palgatakse tegelema täiendava aruandlusega (näiteks hindama seaduse mõju konkurentsivõimele) ja mis see maksab? Kui palju läheb maksma valdade täiendav halduskoormus? Kui palju läheb maksma selleks vajaminevate oskuste õpetamine ja kes koolitab? Küsimusi on palju.
Rahastuse pool on eelnõus läbivalt kummaline. Jääb ebaselgeks, kust vajalik raha tuleb. Kirjas on võimalus kasutada kvoodikaubanduse raha, mida saab ka ju praegu kasutada, aga kindlat kohustust selleks ei ole. Seletuskirjas on märgitud, et investeeringute tegemisel tuleb hinnata ja arvestada kliimaseaduses sätestatut. Aga mis edasi?
Seletuskirjas on ka pealiskaudne mõjuhinnang, põhjalikum kuulukse valmivat septembri lõpus pärast seadusele tagasiside andmise tähtaega.
Minu tähelepanu köitis tabel 9. Nimelt väheneb aastane heide eelnõu põhjal umbes neli miljonit tonni aastaks 2040 ja see läheb maksma 15 miljardit eurot. Riik peab sellest katma 3,3 miljardit, mis teeb keskmiselt umbes 200 miljonit aastas. 11,4 miljardit peab leidma erasektor ja 0,1 kohalikud omavalitsused. Selles arvutuses on paljud tegevused, sealhulgas ka kliimamuutustega kohanemiseks tehtavad investeeringud, arvestamata. Nii et ilmselt on see arv palju suurem.
Millistest vahenditest see riigi panus kaetakse, on selgitamata. Samuti see, kuidas mõjub taoline väljaminek riigieelarvele. Millise info põhjal eeldatakse, et erasektor on valmis Eestisse need 11,4 miljardit eurot investeerima, arvestades praegust ebakindlat majanduskliimat, kus maksud ja hinnad tõusevad, majandus langeb ning vohab ülereguleerimine?
Ka seda, kui palju läheb elamine kallimaks iga Eesti inimese jaoks ning mis raha eest leevendatakse mõjuhinnangus toodud negatiivseid mõjusid, ei ole välja toodud. Veelgi huvitavam on see, et ajavahemikus 2040–2050 tuleb aastast heidet vähendada veel kümne miljoni tonni võrra. Me ei tea, mis see maksma läheb, aga kindel on, et see saab olema palju kallim kui see 15 miljardit eurot.
Ülal tõin ainult mõned näited. Minu arvates peaks õiguskantsler sellele eelnõule hinnangu andma, sest praegusel kujul võivad sellel olla üsna tõsised tagajärjed.
Mujal maailmas on kliimaseadused lihtsad raamseadused ja Eesti oma võiks samuti olla lihtne ja selge, seades üldised eesmärgid, nende ülevaatamise protseduuri, suhestumise EL-i õigusesse, järelevalve protseduuri, rakendamise (sh rahastamise) põhimõtted koos vastutajatega.
Olen endiselt seisukohal, et seda seadust pole vaja. Kliimapoliitika põhialustest aastani 2050 piisaks selleks, et läbi mõelda, kuidas seda kõike teoks teha ning valdkondlikes seadustes vastavad muudatused teha.
Kliimaseadust tehes ja siis teekaarte koostama hakates me lihtsalt kaotame aega. Ja kui ikka seda seadust nii väga vaja on, siis võiks selle tegemise juurde ka kliimapoliitika ja kliimateadusega tegelevaid teadlasi võtta, et tagada teaduspõhisus ning kvaliteet. Praegusest versioonist ja seletuskirjast on selgelt näha nende ekspertiisi puudumist.
Kliimamuutustega kipub nii olema nagu oli koroonaviirusega – kõik on eksperdid. Me ei kujuta endale ette, et lahingumoona ostmisel küsitaks nõu aktivistilt, kellel ei ole isegi sõjalist baasväljaõpet. See oleks julgeolekule ohtlik, täpselt nagu praegune kliimaseaduse eelnõu on ohtlik Eesti majandusele ja inimeste heaolule, kui see peaks sellisena vastu võetama. Seadus ei ole naljaasi, et paneme midagi kokku ja vaatame, mis juhtub, aga mitte keegi ei vastuta.
Arvamuslugu ilmus ERR portaalis 03.09.2024: https://www.err.ee/1609442558/annela-anger-kraavi-kliimaseadus-ei-vii-meid-kliimakindla-majanduse-poole
