Presidendi Roosiaia-kõnest jäi kõlama väga hea nõudmine valitsusele: ootame võimult argumente, et õiget otsust saaks õigena tajuda. See tundub täiesti ilmselge asjana – otsuseid on vaja põhjendada ja selgitada, inimesed saavad aru ja suudavad kaasa mõelda. Miks siis oli vaja presidendil sellele eraldi tähelepanu juhtida?
Ilmselt on asi selles, et viimased paar valitsust on süsteemselt kodanike mõtlemisvõimet alahinnanud ja esinenud küüniliste avaldustega stiilis et „küll me teeme õigeid otsuseid, te lihtsalt usaldage, lootke ja kannatage ära“.
President tõi kõnes eraldi välja ka telekomifirmad. Ei ole kuigi tavaline, et riigipea aastapäevakõnes eraldi mõnda majandusharu negatiivses võtmes märkida võtab.
Ilmselt pidas president silmas asjaolu, et täpselt nagu riigivalitsemise juures, ei ole ka Eesti telekomiturul just liiga palju valikuvõimalusi – tegemist on oligopoolse väljaga, kus konkurents on piiratud ning seetõttu on turuosalistel võimalik kergema vaevaga hindu kergitada kui tugeva konkurentsiga turgudel.
Riigivalitsemise kvaliteediga on täpselt samamoodi. Konkurentsi justkui oleks küll, ikkagi mitme erakonna koalitsioonivalitsus, kuid juhtimisotsuseid vaadates nähtub, et valitsuses on koos kolm sotsi.
Mida siis teha tuleks, et president ei peaks pidupäevakõnes valitsust manitsema? Esmalt peaksid võimulolijad mõistma, et Eesti kodanikud ei ole mõtlemisvõimetu mass ja vastavalt ka käituma. Kodanikud saavad aru, kui neile jama aetakse, ning seda jama on tõesti väga palju kogunenud.
Maksutõusudest rääkides on Reformierakonna juhivad poliitikud iseennastki ületanud. Endine rahandusminister Maris Lauri ütles näiteks ettevõtetele plaanitud tulumaksu kommenteerides, et maksud tegelikult ju ei tõusegi, lihtsalt ettevõtete kulud suurenevad.
„Kaheprotsendilist julgeolekumaksu tuleb käsitleda kui kulu,“ kirjutas Lauri, väites sama soojaga et „Eestis jääb endiselt jaotamata kasum maksustamata“. Kuidas need kaks väidet saavad mõlemad korraga tõesed olla? Maris Lauri jutt meenutab kahetsusväärselt agressiivse naaberriigi valitsejaid, kes räägivad erioperatsioonist, ehkki lapski saab aru, et tegelikult käib täiemahuline sõda.
Samas stiilis sõnavõtte kohtab meedias kahjuks aina sagedamini. Tänane rahandusminister Jürgen Ligi näiteks ütles LP intervjuus, et „maksude puhul ei tohiks üldse niimoodi küsidagi, et kuhu need lähevad.“ See on täiesti absurdne seisukoht. Maksumaksja peab just nimelt küsima, et kuhu temalt kogutud raha läheb. Võimu asi on, täpselt nagu president ütles, argumenteerida, et õiget otsust saaks ka õigena tajuda.
Kui võimulolijad seda teha ei suuda, saab sel olla ainult kaks põhjust, mõlemad väga halvad. Võimalus number üks on, et valitsus suhtub kodanikesse üleolevalt, ei pea valijaid selgituste vääriliseks, arvab, et inimeste asi on uskuda ministrite ilmeksimatusse.
Võimalus number kaks on aga see, et otsuseid ei olegi võimalik argumenteerida viisil, et neid saaks õigetena tajuda, sest tegemist on valede otsustega. Usutavasti just sellel teisel põhjusel ei ole kodanikele suudetud ka piisavalt selgitada maksutõusude vajalikkust – see lihtsalt ei olegi õige otsus.
Igatahes tuleb kodanike alahindamine ja jama ajamine lõpetada, sellel on meie demokraatiale äärmiselt rängad tagajärjed. Meil on minevikust näiteid, kus väga jõuliselt eelarvet kärpinud erakondi on järgmistel valimistel premeeritud valimisvõiduga.
Toonased kärped olid suured ja rasked, aga inimesed said aru. Valitsus ei üritanud teha mingit silmamoondust, ei püüdnud musta valgeks rääkida ega üritanud maksutõusu „ajutiseks kuluks“ või „julgeolekumaksuks“ ümber nimetada.
Praegune valitsus üritab end kujutada aga asjaolude pantvangina, väites üha, et muid võimalusi peale maksutõusu ei olegi olemas. Valitsusel on see-eest alati võimalik valida, kas suurendada kulusid ja koguda rohkem makse või mitte suurendada kulusid ja jätta inimestele rohkem raha kätte. Praegune valitsus on otsustanud teha vasakpoolse valiku – suuremad maksud, rohkem riiki, vähem eraalgatust.
Kui Reformierakonna poliitikud räägivad pidevalt sellest, et on üle kulutatud, aga samal ajal õigustavad ülekulutamise jätkamist, siis sealt võrsubki presidendi viidatud probleem, kus otsuseid pole võimalik õigetena tajuda, sest mõistuspäraseid argumente pole.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 23.08.2024: https://epl.delfi.ee/artikkel/120316850/siim-kiisler-voim-peab-lopetama-rahva-alahindamise-eesti-kodanikud-ei-ole-motlemisvoimetu-mass
