Ka meil on inimesi, kes soovivad rahu nii, et see oleks tegelikult Eestile kahjulik. Üheks nende apologeediks on Varro Vooglaid, kes pooldab Eesti neutraalsust.
Lisaks olen kokku puutunud inimestega, kes arvavad, et diplomaatilistel läbirääkimistel on mingid salajased nipid, mille abil on sõdu võimalik vältida. Tegelikult salajasi nippe ei ole. Rahu ei sõltu ainult diplomaatide osavusest.
Ainult kaks argumenti:
Geograafia on selle vastu.
Kui Vene kindralstaap eeldab, et NATO või mis tahes võõrvõim tahaks Venemaad rünnata, siis teevad nad kõikidele sõjakoolide tuttava harjutuse. Nad vaatavad, millised on juurdepääsuteed rünnatavale objektile. Kaardile vaadates on selge, et Peterburi ja Loode-Venemaa vallutamiseks tuleks Venemaa vastasel kasutada Balti riikide territooriumi. Nii oli see I maailmasõja ajal ja täpselt sama kordus ka II maailmasõja ajal. Konventsionaalse sõja stsenaariumi puhul kehtib sama ka nüüd.
Kui kõik ideoloogia kõrvale jätta, on Vene kindralstaabi järeldus õige – sõjalise ohu vähendamiseks, tuleb ise kontrollida Balti riikide «sillapead» ja mitte lasta seda teha «vastasel».
Tundub, et rahu tagamiseks tuleks sel juhul tõepoolest viia kõik väed Balti riikidest välja ja kõik probleemid lahenevad iseenesest. Paraku on selline järeldus vale, sest see eeldab, et Venemaa on alati mõistlik ja hea. Enne II maailmasõda oli Eesti neutraalne, aga Nõukogude Liit hõivas Balti riigid siiski. Preventiivselt. Nagu nõukogude ajaloolased seletasid, oli seda muu hulgas vaja, et ennetada sakslasi. Oma tehniline loogika selles Venemaa sõjalise mõtte vaatenurgast on. Paraku paljastas selline neutraalsus Eesti kaitseloogika nõrga koha. Me otsustasime olla neutraalsed, sest me arvestasime Venemaa õigustatud murega nende julgeoleku pärast. Aga kas keegi arvestas sel hetkel ka Balti riikide julgeolekuga? Muidugi mitte.
Just see ühekülgsuse aspekt on ka kõige häirivam teatud Lääne «realistliku» koolkonna teadlaste, analüütikute ja poliitikute juures (Jeffrey Sachs, John Maershaimer jne). Rääkides Ukraina sõjast, osutavad nad kogu aeg sellele, et Venemaal on õigus muret tunda oma julgeoleku pärast, aga nende tekstides ei osutata kordagi, et ka Ukrainal või Eestil on sama õigus. «Realistide» seisukohast ei ole Eesti või Ukraina julgeoleku murel tähendust, sest me ei suuda nagunii midagi muuta, aga Venemaa mure võib suurde sõtta kiskuda terve maailma. Järelikult on Eesti või Ukraina kadumine lihtsalt peenraha suurema rahu säilitamise nimel.
Ma möönan, et selles on oma loogika, aga see on ebaõiglane. See teooria ütleb, et minul, teil ja ukrainlastel ei ole õigust elule.
Järgmine viga, mida «realistid», imperialistid ja Varro teevad, on kõige taandamine Vene julgeoleku huvidele. Justkui Venemaa ärrituse ainus põhjus on NATO baaside olemasolu. Seejuures unustavad nad aga täiesti Vene mõjusfääride poliitika, milles kesksel kohal on 1999. aastal vastu võetud kaasmaalaste seadus.
Tuletage meelde, kuidas juba kohe pärast Eesti iseseisvust üritas Venemaa survestada Eesti sisepoliitikat. Põhiteemaks oli tookord vene vähemuse huvide kaitse. Sellele lisandus õige pea võitlus ajaloolise mälu pärast, kus Venemaa üritas Eestil keelata oma versiooni II maailmasõja sündmustest. See oli kriitika nn ajaloo ümberkirjutamise vastu. Kõige ilmekamaks märgiks sai Pronksiöö. Seega on olemas pretsedent vene mässust, millel ei ole mingit seost NATO laienemise teemaga.
Seejärel meenutame Lätis toimunud Vene meeleavaldusi venekeelse kooli kaotamise vastu. Ka sellel liikumisel ei olnud mingit seost NATO laienemisega. Täpselt samad teemad olid päevakorral ka Ukrainas.
Eesti oli muidugi Vene välispoliitika mõttes prügikala, sest siinsete venelaste huvidega arvestati ainult niipalju, kui see konkunktuurselt oli Kremlile vajalik. Kui parajasti otsustati taktikaliselt Läänega suhteid soojendada, siis anti ka Vene välisministeeriumile käsk Balti riike mitte torkida, kui aga olud muutusid, muutus ka Venemaa retoorika ja mõjutustegevus. Sellest räägib vägagi huvitavalt endine vene diplomaat Mihhail Demurin, kes esineb vägagi paljuütlevas podcast’is «Kuidas tuua balti vabariigid tagasi kodusadamasse». (Как вернуть балтийские республики в родную гавань – Youtube)
Seega, isegi kui Eesti oleks julgeoleku mõttes neutraalne, jääksid Venemaale ikkagi alles nõuded meie sisepoliitilisele korraldusele. Eesti rahvusriik Venemaale kindlasti ei sobi. Järelikult võiks suurema rahu meile tagada mitte ainult sõjaline neutraliteet, vaid sisuline vasallriigi staatus, kus eesti keele ja kultuuri prioritiseerimine on lõpetatud. Nagu me mäletame, lõppes selline riik viimati laulva revolutsiooniga.
Kui paljud väidavad tuimalt, et Ukraina sõja põhjustas NATO laienemine, siis on selles vaid grammikene tõtt. 2008. aastal anti tõesti Ukrainale sellekohane põhimõtteline perspektiiv, aga sellest ajast saadik kuni sõja alguseni 2022. aastal ei mindud NATO Ukrainasse laienemisega iial konkreetseks. Ühelgi NATO tippkohtumisel ei arutatud Ukrainale liitumise tegevusplaani andmist ja ükski riigipea seda ka ei nõudnud. Kõik said aru, et Ukraina tegelik NATO liikmelisus on nihutatud ebamäärasesse tulevikku, mis maakeeli tähendas, et «meie silmad seda ei näe».
Veel enamgi, ehkki Ukraina ja NATO sõjalise koostöö kontaktid sagenesid, oli nende tegelik mõju väike. Seda nägime sõja algul, kus Ukraina võitles rõhuvas enamuses nõukogudeaegsete relvadega. Väide, et NATO relvastas Ukrainat juba enne sõda, osutus müüdiks. Midagi siiski NATO riigid tegid – nad andsid väljaõpet, tegid koostööd luure vallas ja vahetult enne sõja algust anti näpuotsaga ka jalaväele mõeldud relvastust, aga kogu sõja mastaabi mõttes oli seda väga vähe.
Mis siis tegelikult motiveeris Venemaad? Tuletage meelde Mihhail Bulgakovi näidendi «Turbinite päevad» lõppu. Selles tungib punaarmee kodusõjaaegsesse Kiievisse ja valgekaartlikud Vene ohvitserid leiavad, et kokkuvõttes on punased paremad kui Ukraina iseseisvuslased: «Sest nad ei lase impeeriumil laguneda.»
Või tuletame meelde Nobeli kirjanduspreemia laureaati Jossif Brodskit, kes samuti naeruvääristas Ukraina iseseisvust. See kõik seletab, miks Ukraina poliitika oma kultuurilise eneseteadvuse kehtestamisel ei sobinud suurvene hingele. See tähendab, et isegi kui NATO aspekt ära jätta, on praeguse sõja tegelik sisu rahvuslike identiteetide võitluses. Selle sõja olemuseks on kultuurdarwinism, kus neutraalsust ei eksisteeri. Sa saad kas olla osa «Vene maailmast» või mitte.
See on ka vastu neile, kes ihaldavad abstraktset rahu. Kui te soovite loobuda enda ja oma lähedaste jaoks eestlaseks olemisest, siis ilmselt on tõesti olemas teatav suurem rahu võimalus. Aga seegi võimalus ei ole absoluutne, sest nii nagu Katariina II ajal hakati saatma Eesti talupoegi sõtta Türgi vastu, võivad kõik Vene vasallid teatud tingimustel sattuda sõtta.
Mina tahan rahu, aga veel rohkem tahan ma õigust jääda iseendaks. Ma tean, et mu sõbrad on sarnased.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 18.06.2024:
https://arvamus.postimees.ee/8043069/ilmar-raag-eesti-neutraalsus-on-voimatu-ometi-on-eestlaseid-kes-soovivad-oma-riigile-kahju
