Viimasel viiel aastal on Eesti riigi võlakoormuse kasvu kiirus olnud kahetsusväärselt võrreldav 1980. aastate alguse Kreekaga, kui sealne riigirahandus käest lasti. Meil on viimane aeg võtta eeskuju Soomest, kus uus valitsus on astunud otsustavaid samme riigieelarve puudujäägi ja võlakoormuse vähendamiseks, kirjutab Andrus Kaarelson.
Eelmise aasta suveks oli Soome riigirahandus hullus seisus, vastutavaks varasemad sotside juhitud vasakvalitsused. Olukord oli niivõrd halb, et riiki ootas ees Euroopa Liidu rikkumismenetlus. Samuti oli oht, et riigi krediidireitingut langetatakse, mis tähendanuks Soomele hüppeliselt kõrgemaid intressikulusid riigieelarves. Sügav kriis riigirahanduses tõi Soome eelmise aasta parlamendivalimistel kaasa parempöörde.
Mullu suvel võimule tulnud peaminister Petteri Orpo ja tema juhitud paremkoalitsioonil tuli otsekohe riigieelarve puudujäägi ja võlakoormuse vähendamiseks võtta vastu kuue miljardi euro suurune kärpekava.
Aga ka need kärped polnud piisavad eelarvepuudujäägi likvideerimiseks. Hiljuti teataski peaminister Orpo, et täiendavalt leiti lahendus kolme miljardi euro suuruse riigivõla kasvu murele, seda peamiselt läbi tervishoiuvaldkonnas teenuste vähendamise, ravimite hüvitise omaosaluse suurendamise, haridusvaldkonna kärbete ja ettevõtlustoetuste vähendamise.
Samuti lõpetatakse välismaal rahvapensionite maksmine ning pensioni tuludest mahaarvamist vähendatakse. Riigihalduskulude vähendamiseks toimuvad Soome avalikus sektoris lähiajal olulised struktuurimuutused, mille tulemusena koondab riik tuhandeid ametnikke.
Eesti valitsus peab õppima parimatelt ning riigirahanduse korrastamisel võtma eeskuju põhjanaabritelt. Iga kaheksas Eesti riigi kulutatud euro on laenatud. Viimaste valitsuste lodev eelarvepoliitika on viinud riigirahanduse nõiaringi, millest lihtsat väljapääsu pole.
Iga-aastaselt tuleb pea kaks miljardit eurot laenu juurde võtta riigi püsikulutuste katteks, mis veel eelmisel kümnendi keskpaigas oli kindel tabu. On viimane aeg tagasi pöörduda martlaarilike riigirahanduse põhimõtete juurde, mille järgi valitsused vähemalt püüdlesid riigieelarve tasakaalu poole.
Eesti süvenev riigieelarve puudujääk on kasvatanud viimase viie aastaga riigi võlakoormuse pea kolmekordseks (2019 aastal 8,5 protsenti ja 2024. aastal juba 22,6 protsenti SKP-st). Kui veel paar aastat tagasi olid riigivõla intressikulud marginaalsed, siis sellel aastal kasvavad need 240 miljonit euroni.
Eesti Panga hinnangul ulatuvad 2028. aastal riigivõla intressikulud juba pea 500 miljoni euroni. Pool miljardit eurot on Eesti riigi eelarves väga suur kulu, mille asemel võiksime pakkuda oma inimestele olulisi avalikke teenuseid. Näiteks just selles suurusjärgus finantseeritakse riigieelarvest iga-aastaselt näiteks sisejulgeolekut, kõrgharidust ning sporti ja kultuuri. Nii mõndagi olulist jääb kasvavate intressikulude tõttu riigil tegemata.
Teiste hoogsalt riigivõlga kasvatanud riikide kogemus näitab, et lodev eelarvepoliitika on kaasa toonud kaasa plahvatusliku ja hoolimatu kasvu riigi kulutustes. Valdava osa riigieelarve defitsiidist moodustavad Reformierakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide juhitud valitsuse 2022. aasta otsused (peretoetuste ja pensionite erakorraline tõus, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine jms), mis olid ajendatud valimistest ning jäeti teadlikult riigieelarves katteta.
Tekkinud olukord ei saa kuidagi tulla uudisena peaminister Kaja Kallasele, Reformierakonna endisele rahandusministrile Annely Akkermannile ja praegusele rahandusministrile Mart Võrklaevale ega ka majandusolukorda kritiseerivale Isamaa esimehele Urmas Reinsalule.
Riigirahanduse olukord on muutunud nii halvaks, et isegi valitsuse partnerid on hakanud tunnistama, et kärbetest ei pääsu ei ole. Asjaga süvitsi tegeledes on võimalik riigirahandus korda teha ning järgmised põlvkonnad võlgadest ja praegused maksumaksjad vaesusest päästa.
Kõigepealt tuleb kokku hoida. Valitsuse ministrid peavad reaalselt hakkama oma tööd tegema ja leidma oma haldusaladest võimaluse hoida kokku vähemalt kümme protsenti. Parempoolsete analüüsi järgi on riigieelarvest kümnendiku kärpimine teostatav ja esmavajalik samm, mille järel ei halvene avalikud teenused.
Lõpetada tuleb kokkuhoiupingutuste teesklemine. Eelmise aasta eelarves leidsid kõik ministeeriumid ühise pingutusena kokkuhoidu kõigest 40 miljonit euro eest, mis on 0,25 protsenti kogu riigieelarve mahust. See oli kokkuhoiu naeruvääristamine. Iga minister peab ise aktiivselt oma valdkonda juhtima, mitte lootma, et ametnikkond leiab võimalikud kärpekohad.
Vigade parandusega riigieelarves on kiire. Valitsusel tuleb nüüd reaalsete kärbetega ära sisustada eelarvestrateegiasse sisse kirjutatud ca 600 miljoni euro eest katteta tuluridasid (teadmata uus maks 400 miljonit eurot) ja sisustamata kokkuhoiulubadusi (ministeeriumite iga-aastane kokkuhoid ca 200 miljoni eurot). Selline sihitu rapsimine, mitte eesmärgipärane rahanduspoliitika peab lõppema.
Peale kokkuhoiu peab valitsus loobuma ülikalliste valimislubaduste täitmisest, mis takistavad riigirahanduse korrastamist. Edasi tuleb lükata maksuküüru kaotamine, kuni on saavutatud riigieelarve tasakaalu eesmärgid, sest selline otsus vähendaks järgmise aasta eelarve defitsiiti umbes 550 miljoni euro võrra.
Reformierakond ei tee saladust, et tulumaksu tõus kahe protsendipunkti võrra on tingitud vajadusest leida katteallikaid nende maksuküüru kaotamise valimislubadusele. Riigimehelik on kõik tulumaksu muudatused ära jätta, kuna riigirahanduse seis halveneb maksuküüru kaotamisest veelgi.
Keskvalitsuse ametnikkonda tuleks kohe vähemalt 20 protsendi võrra kärpida. Samuti tuleb uute õigusaktide loomisel rakendada põhimõtet, et nendega peavad hakkama saama juba tööle asunud ametnikud. Peale selle tuleb riigieelarve indekseeritud kulude osakaalu otsustavalt vähendada.
Tippametnike palgad, pensionid ja toetused ei tohi tõusta automaatselt ja kõigile. Selleks peab iga kord eraldi tegema vastava poliitilise otsuse, mis arvestab reaalseid eelarvelisi võimalusi. Kuna riigieelarve tulud ei kasva automaatselt, ei tohi automaatselt kasvada ka kulud.
Majandus tuleb taaskäivitada
Valitsus peab seadma prioriteediks majanduse taaskäivitamise. Juba eelmisel sügisel käisid Parempoolsed välja Eesti kasvukava majanduse ergutamiseks, nüüd on küll viimane aeg selle kava kasutusele võtmiseks.
Toon mõned näited: majandust pärssivad edasised maksutõusud tuleb ära jätta, seni kasutamata euroraha tuleb kiiresti tarvitusele võtta, tuleb teha kõik võimalik, et investeeringute (kaas)finantseerimiseks mõeldud avaliku sektori raha saaks eesmärgipäraselt kasutusse anda. Ettevõtlust takistavaid piiranguid tuleb aktiivselt vähendada, sh tuleb lihtsustada ja kiirendada planeerimismenetlusi. Kodanikele ja ettevõtjatele põhjendamatut aruandlus- ja halduskoormust tekitavad bürokraatlikud normid tuleb tühistada.
Eesti vajab uut ühiskondlikku kokkulepet majanduse konkurentsivõime viimiseks uuele tasemele. Me peame era- ja avaliku sektori ühispingutusena leidma väljapääsu olukorrast, kus Eesti majandus, riigi arenguvõime ja elanike heaolu kasv on pidurdunud ning riigirahandus kreekastub. Uueks arenguhüppeks vajame kõigi erakondade ja erialaliitude valimiste ja valitsuste ülest kokkulepet majanduskasvu tagamiseks järgmisel kümnendil.
