Tunnistades kõiki migratsiooniga kaasnevaid ohtusid, jääb alles majanduse arengust tulenev vajadus avatuse järgi. Õige poliitika korral kaaluvad kontrollitud rände plussid üle paratamatud riskid. Järelikult peame otsima kompromisse, kirjutab Ilmar Raag.
Ränne on Eestile keeruline teema, sest me tahame üheaegselt nii avatust kui ka suletust. Minnes ühte teed näeme ohtu kaotada rahvusriigi identiteet, aga teise äärmusesse jääb risk muutuda tühjaks ääremaaks, kust jõukas majandus sõidab minema. Koos sellega ka kodumaised talendid, kes vajavad eneseteostuseks kogu maailma avatust.
Maailma areng sunnib meid kogu probleemide puntrale tõsisemalt otsa vaatama, sest liiga lihtsad lahendused enam ei tööta. Mina olen klassikaline liberaal, kes mõistab avatuse tähtsust, aga kuna seda teemat on kuritarvitatud, siis alustan juttu vastassuunast. Ärge ehmuge.
Kõigepealt tuleb juttu rände kahest võimalikust allikast, seejärel nende võimalikust mõjust ja lõpuks sellest, mida teha.
Maailma rahvaarv on viimase kahesaja aastaga hüppeliselt kasvanud. See areng on olnud samaaegne nii inimõiguste kui ka üldise jõukuse arenguga. Inimeste suurenenud hulk on oluliselt muutnud rände mõju eriti süveneva globaalse ebavõrdsuse olukorras. Inimesed rändavad sealt, kus on halb, sinna, kus on parem. Loogiline.
Kõige suurem mõju rändes avaldub Aafrika demograafilises plahvatuses. Viimase paarikümne aastaga on Aafrika rahvaarv suurenenud kordades. Aastal 2050 aastal elab Aafrikas praeguse sündimuskordaja jätkumisel umbes 2–2,5 miljardit inimest. Samal ajal toimub seal ka kiire linnastumine, mida mõjutavad kõrbete pealetung ja poliitiline ebastabiilsus.
Pew Research Center leidis 2017. aastal, et ligi 40 protsenti sub-Sahara elanikest tahaks migreeruda. 2018. aastal mainis 74 protsenti migrantidest peamise liikumismotiivina majandust. Ainult 7,2 protsenti migrantidest määratles end samal aastal põgenikena.
Meile võib-olla üllatuslikult tahab Euroopasse tulla vaid kümme protsenti migrantidest. Teised soovivad minna peamiselt naaberriikidesse, kus on tööd ja paremad elutingimused.
Need arvud kõnelevad kahest järeldusest. Esiteks, taltsutagem oma eurotsentrismi. Enamuse aafriklaste jaoks ei keerle maailm ümber Euroopa. Teiseks aga peame tõdema, et Aafrika suurte probleemide valguses tähendab ka väike osa Euroopasse tahtjaid umbes 60–100 miljonit inimest lähimate aastakümnete jooksul. See prognoos on oluliselt suurem kui praegune trend, mille kohaselt irregulaarselt üritab Euroopasse jõuda umbes miljon inimest kümne aasta jooksul.
Ütleme kohe ära, et praeguste poliitikate jätkamisel ei pääse nad Euroopasse sugugi lihtsalt, aga juba ainuüksi selle inimmassi potentsiaalne soov sunnib meid selgemalt sõnastama oma hoiakuid.
Teine võimaliku probleemse rände allikas on ebastabiilsus Venemaal ja selle naaberriikides. Sel puhul tuleb ausalt vaadelda ka erinevat tüüpi migrantide motivatsiooni. Töömigrante iseloomustab tihti valmidus maksimaalselt kohaneda kohalike nõudmistega, kuna see on paremate töökohtade eeltingimuseks.
Sõjapõgenikud seevastu on rändele sunnitud ja neil puudub võrreldav motivatsioon lõimuda. Paradoksaalselt on töömigrandid seega tulevasse ühiskonda panustamise mõttes kasulikumad, kuid sõjapõgenike abistamisel ei saa me ignoreerida inimliku kaastunde imperatiivi.
Veel paar aastat enne sõda tehtud uuring tuvastas, et umbes neli miljonit ukrainlast tuleks esimesel võimalusel Euroopa Liitu tööd otsima. Venemaa täiemahuline sõda tegi aga kõikidest Ukrainast pagenud inimestest automaatselt sõjapõgenikud hoolimata nende tegelikest motiividest.
Tipphetkel oli Ukrainast lahkunud kaheksa miljonit inimest, kuid praeguseks hetkeks on umbes pooled neist kodumaale tagasi läinud, sest ei hinda olukorda enam ohtlikuks, aga see võib muutuda.
Kui vaatame läände tulnud ukrainlaste käitumist, siis paistabki silma kaks eristuvat mustrit. On de facto majanduspõgenikke, kes on väga huvitatud töö leidmisest ja uude ühiskonda integreerumisest. Seega, jah, omal moel sõda aitas neid. Samal ajal on Euroopas ka otseses mõttes sõjast traumeeritud inimesed, kes mõtlevad tagasiminekule, kuid ei julge veel seda teha.
Mängu tulevad inimeste kohanemisvõime piiridki. Võttes võrdluseks Balkani põgenike lood 1990. aastatest, võib eeldada, et igal juhul on ka Ukraina põgenike seas neid, kes ei saagi läänes hakkama, aga kes ikkagi ei soovi tagasi minna, sest Ukrainas neil enam kodu ei ole. Sotsiaalne frustratsioon loob pinnase antisotsiaalsele käitumisele.
Ütlen seda Ukraina sõbrana, sest taoline käitumine tekiks ükskõik millise samasse olukorda visatud rahvakilluga. Lisaks hoiame meeles, et nii nagu igas ühiskonnas, on ka Ukraina põgenike hulgas vähemalt kaks-kolm protsenti neid, kes pöörduvad oportunistlikult kuritegelikule teele. Tuletagem meelde eesti kurjategijaid, kes proovisid 1990. aastatel õnne läänes, või vene maffia ekspansiooni katset samal ajal.
Ometi on need Ukraina arvud vaid kerge tuuleiil selle kõrval, mis võib juhtuda kriisi laienemise korral. Kujutame ette kodusõda Venemaal, nagu see juhtus esimese maailmasõja lõpul. Kui näiteks Peterburis võiksid toimuda linnalahingud, siis oleks inimlikult vägagi arusaadav, et inimesed tahaksid liikuda sinna, kus sõda ei ole, ehk läände.
Sarnaste kriiside võrdlus tähendaks, et Euroopa uksele koputaks lühiajaliselt vähemalt 10–20 miljonit inimest. Samal ajal ei oleks Eestis sellisele hulgale inimestele pakkuda tööd ega sotsiaaltoetusi. Tekkiv olukord oleks väga kaugel 2015. aasta Süüria kodusõja tõttu Euroopasse jõudnud umbes ühest miljonist põgenikust, kelle seas oli samuti erineva motivatsiooniga inimesi.
Süüria kodusõda osutas veel ühele nähtusele, mis tekib koos migratsiooniga. Selleks on kaastundepoliitika kuritarvitamine. Iseenesest toimib väga loogiline pakkumise ja nõudluse dünaamika. Seal, kus pakutakse abiraha, sinna tekib ka abivajajaid.
Rõhuv enamus Süüriast põgenejaid leidis turvalisema paiga mõnes Süüria naaberriigis, näiteks Türgis või Liibanonis. Euroopasse tuli aga seltskond, kes otsis lisaks esmasele füüsilisele turvatundele ka majanduslikku turvatunnet. Mitte väga üllatuslikult olid nende põgenike meelisriikideks just need riigid, mis suutsid majanduslikult pakkuda parimat turvatunnet: Saksamaa, Rootsi jne.
Süsteemi kuritarvitamine algaski hetkest, mil majanduslik turvatunne muutus primaarseks füüsilise turvatunde ees. Ka Ukraina põgenike puhul on olnud juhtumeid, kus toetuste süsteemi on kuritarvitatud ja see on kahetsusväärne, sest nii kannatavad eelkõige need põgenikud, kes tõesti abi vajavad.
Migratsioon ei ole ainus rassismi või etnilise viha tekkepõhjus, kuid iga suurema rändega kaasneb võõraviha tõus. Akadeemiliselt objektiivne on tunnistada, et tervikuna ei ole tegemist niivõrd ideoloogilise, kuivõrd pigem bioloogilise enesekaitse refleksiga, mis mõjutab nii püsiasukate kui ka saabujate hoiakuid.
Mõlemas kogukonnas toimub otsekui peegelpildis teise kogukonna ebainimlikustamine. Põlisasukatele tundub, et migrandid võtavad nende töö ja raha, aga migrantidele tundub eriti teises ja kolmandas põlvkonnas, et nende kogukond on ebaõiglaselt jäänud ilma põlisasukate ühiskonna heaolust.
Tekkiva ängistuse väljenduseks sobib ettekäändena ükskõik milline ideoloogia. Prantsusmaal on osutatud, et kui migrandid valisid 1970–1980. aastatel kommuniste, siis pärast Nõukogude Liidu lagunemist on samas demograafilises grupis tõusnud hoopis samuti poliitilisele eliidile vastanduv poliitiline islam. Ja kui tulevikus ei osutu islam enam populaarseks, leitakse kindlasti mingi uus ideoloogia.
Eestis võime selgelt näha poliitilise spektri äärealadel peegelpildis nii venelaste põlgust eestlaste suhtes kui ka eestlaste põlgust venelaste suhtes. Mõlemal kujul on tegemist püssirohutünniga, mille süütenööri ei ole veel põlema pandud.
Eetilises vaates on ilmselt õige taunida eelkõige tugevama sotsiaalse grupi võõraviha, mille tõttu kannatab nõrgem grupp, aga praktikas toituvad vaenulikud hoiakud üksteisest.
Võtame USA näite. Rassism valgete hulgas on vaieldamatult eksisteeriv nähtus. Kuid ka mustanahaliste reaktsioonis võime eristada Martin Luther Kingi rahusõnumi kõrval sama mõjukat black natsionalism (must natsionalism) liikumist, mille käilakujuks oli Malcolm X. See vool ei jutlusta sugugi valgete ja mustade harmoonilisest kooselust, vaid pigem hoiatab musti, et nad ei sulanduks valgete maailma. Valgeid kujutatakse selles narratiivis selgelt rassistlikult.
Black Lives Matter (BLM) liikumine osutas paradoksaalsele fenomenile, et hoolimata vähemalt 60 aastat kestnud ametlikust rassismi hukkamõistust võime taas põrkuda sama nähtuse eskalatsiooniga.
Veel tähendusrikkam oli BLM toetuse dünaamika. Kui algul oli ka enamus valgeid BLM-i sõnumeid toetamas, siis samaaegselt vägivaldsete meeleavaldustega nende poolehoid vähenes. Põhjus peitus BLM radikaalsema tiiva agressiivsetes sõnumites, mis ei püüdnudki valgeid kaasata, vaid hoopis vastanduda kogu valgete ühiskonnale. Nüüd võib väita, et BLM tegi rassismi põlistamise heaks sama palju, kui selle kaotamise heaks. Vastandumine sünnitab vastandumist ja vägivald provotseerib vägivalda.
Seega tekib suuremahulise ja kontrollimatu migratsiooni puhul garanteeritult mõlemas kogukonnas võõraviha. Kui migratsiooni ei suudeta kontrollida, siis satuvad põgenikud vihma käest räästa alla. Me võime seda moraalselt taunida, aga praktiliselt ei ole kellelgi korda läinud seda vältida. Meie lähtekoht peaks olema pigem pragmaatiline ja peaksime esikohale seadma stabiilsuse. Kui ei ole stabiilsust, siis ei ole lootustki võõraviha vähenemisele.
Tunnistades kõiki migratsiooniga kaasnevaid ohtusid, jääb alles majanduse arengust tulenev vajadus avatuse järgi. Õige poliitika korral kaaluvad kontrollitud rände plussid üle paratamatud riskid. Järelikult peame otsima kompromisse.
Rändega seotud teemade esimene poliitiline reegel ütleb, et me võtame vastu ainult neid, keda me ise kutsume meie seatud tingimustel. Kõigepealt peame pakkuma turvatunnet oma kodanikele.
Meie võtmesõnaks on mõõdukus, mida me hindame oma suutlikkuse järgi tegeleda riskidega. Me ei saa vastu võtta inimesi, kellele me ei suuda tagada põliselanikega võrdset võimalust eneseteostuseks. Näiteks kui ühte eestikeelne kool veel ei toimi, on selge, et me ei suuda piisavas mahus tagada, et kõik inimesed saaksid võrdsetel võimalustel osaleda Eesti elus, sest meie ühiskonnas kaasalöömiseks tuleb osata eesti keelt.
Keeleõpe on vaid üks näide paljudest meetmetest, millest igaüks nõuab aega ja ressursse. Inimesed, kes jäävad väljapoole eelarvet, muutuvad varem või hiljem probleemiks. Küüniline, aga tõsi. Kui vaatame migrantidega seotud rahutusi, siis probleemid ei teki sugugi ainult sellest, et Euroopas on rassiste (mis on tõsi), vaid ka sellest, et tekivad frustreerunud migrantide subkultuurid, mis vastanduvad demokraatiale, ilmalikkusele ja seadusriigile. Teiste sõnadega peame vältima edasist getostumist.
Juba näeme, et mitmetes Euroopa riikides on seniseid migratsioonireegleid asutud ümber vaatama. Põhjused on erinevad. Meenutagem Valgevenes toimunud Iraagi põgenike ärakasutamist 2021. aastal ja Venemaa operatsioone õnnetute pagulastega Soome vastu.
Nende hübriidsõja operatsioonide üldisem eesmärk oli üle koormata Euroopa riikide haldussuutlikkust ja vähendada seeläbi riigi toimimisvõimet. Meie saame aga aru, et ka kriisijuhtimises on kõige aluseks lihtne põhimõte, et esmalt pane hapnikumask pähe endale ja siis abista teisi. Pannes selle ümber kaastunde poliitikatesse: kui me ei suuda tagada oma julgeolekut, siis ei suuda me aidata ka kedagi teist.
Väga loogilise meetmena on mitmel pool Euroopas välja käidud mõte, et irregulaarsete migrantide taotlusi tuleb menetleda väljaspool Euroopa Liitu. Isegi kui kõrvale jätta hübriidrünnakuna organiseeritud ränne, on põhjuseid ikkagi piisavalt.
Näiteks 2020. aastal said Saksamaal umbes 400 000 irregulaarset migranti korralduse lahkuda, kuid ainult 18 protsenti pöördus tagasi oma koduriiki. Sarnase probleemiga on kokku puutunud paljud Euroopa riigid, kuna mitmed lähteriigid ei soovi samuti neid migrante tagasi võtta. Nii tekib juriidiline limbo.
Menetluskeskused väljaspool Euroopa Liitu võib esmapilgul kõlada ebainimlikult, aga kui lähtume loogikast, et abi peavad saama eelkõige need, kes abi vajavad, siis võib see lahendus olla ka majanduslikult kõige jätkusuutlikum.
Tõenäoliselt on paarisaja tuhande asüülitaotleja elatisraha ja muud toetused Euroopas kokkuvõttes suuremad kui summad, mida oleks vaja turvatsoonide tekitamiseks väljaspool Euroopat. Sama loogika alla jääb ka arusaam, et meie huvides on Ukraina kiire võit Venemaa agressiooni üle, et vältida uut põgenikelainet, mis mõjuks hävitavalt Ukrainale ja oleks Euroopale koormav. Peame looma ukrainlastele turvatsooni Ukrainas.
Ka humanitaarorganisatsioonidel tuleks teha valik. Kas nad on valmis sponsoreerima täielikult kõiki irregulaarse migratsiooniga saabunud perekondade kulusid või suunavad oma tähelepanu rohkem lähteriikidele? Loogika, et humanitaarorganisatsioon aitab irregulaarsele rändele kaasa ja jätab siis tekkivad kulud suure riigikassa helduse hooleks, on vastutustundetu.
Peame selgemalt kehtestama kooselu reegleid Eestis. Ma aktsepteerin, et Singapuris võidakse mind rängalt trahvida prügi maha viskamise eest. Ranged seadused ei ole takistanud Singapuri majanduslikku õitsengut.
Mulle on arusaadav, et Saudi Araabias ei või ma juua alkoholi. Ka see ei ole takistanud selle riigi arengut. Ma ei vaidle, kui mitme erineva religiooni pühakojad nõuavad, et ma ei siseneks nendesse lühikestes pükstes. Ma suhtun kõikidesse kultuuridesse lugupidamisega, aga ma eeldan lugupidamist ka Eesti vastu. Eesti märgiks võib minu poolest olla mõnedest reeglitest range kinnipidamine nii eestlaste kui ka kõikide külaliste jaoks.
Selline nõue tundub justkui lahtisest uksest sissemurdmine, sest meil ju ometi on põhiseadus. Ometi näitab praktika, et tegelikkuses tuleb õiguskaitseorganitel kokku puutuda sisserännanutega, kes on endaga kaasa toonud teiste õigusi diskrimineerivaid maailmavaateid.
Sallivus tähendab seda, et me ei salli inimõiguste piiramist. Eestisse saabujad peavad eos aktsepteerima, et Eesti on ilmalik ja demokraatlik riik, mehed ja naised on võrdsed, aumõrvad ei ole lubatud, mehed ja naised võivad endale ise valida partnereid sõltumata suguvõsade sunnist, Eesti on seadusriik.
Meie ideaaliks on sõnavabadus, mida saab piirata ainult demokraatia määratud tingimustel (vägivallale õhutamine, alaealiste kaitse, autoriõigused jne). Eesti kodanikud peavad oskama eesti keelt ja riiklik haridus on eestikeelne. Võta või jäta. Ka avatud demokraatial on põhimõtted, mida tuleb kaitsta.
Tegelikult ei ole niivõrd tähtis iga üksik Eestimaal elamise reegel kui soov, et Eesti kodakondsuse taotlejad mõistaksid, mida kodakondsuse omandamine tähendab – nad loobuvad ühest oma identiteedist, et vastu võtta teine. See ei ole sugugi kerge otsus ja seda enam tuleb selgelt sellega seotud ootusi juhtida.
Ka näiteks seadusemuudatus, millega Eesti edaspidi ei annaks mittekodanikele õiguse hääletada Eestis kohalikel valimistel, oleks üks taolise kommunikatsiooni vormidest. Loogika peaks olema vastupidine. Kui omavalitsus tunneb, et talle on mittekodanikke mingil põhjusel vaja, siis hakkab ta niigi kõike tegema, et neid kohale meelitada.
Selles kommentaaris oli juttu eelkõige irregulaarsest rändest. Kõik teised rände vormid on loomulikult järgneva diskussiooni osa. Nii näiteks võib lühiajaline, hooajaline ja kontrollitud tööränne olla kindlasti vastastikuselt kasulik. Irregulaarset rännet piirav poliitika ei vastandu sugugi võimalusele, et näiteks Tallinn võiks olla tasakaalustatult kosmopoliitne linn, ega arusaamale, et on inimesi, keda me ise väga hea meelega kutsume.
Kui me soovime, et Tallinn või Tartu oleksid maailmalinnad, siis ei saa me järgmise Google’i asutajale öelda, et et uks on kinni, kuna ta ei ole juba lapsepõlvest saadik kama söönud. Kui Eestisse tahaks tulla 100 000 startup-miljonäri, kes järgiksid kõiki reegleid, aga ei oska eesti keelt, siis ma arvan, et me jõuame ka nendega kokkuleppele. Te ütlete, et rangust ja avatust ei ole võimalik ühildada? Ma arvan, et meil ei ole teist teed.
Artikkel ilmus ERR portaalis, toimetas Kaupo Meiel: https://www.err.ee/1609296621/ilmar-raag-rande-tumedam-pool
