Eesti poliitikat määndav vastutuskriis hävitab inimeste usaldust oma riigi vastu. Vastutustundetu riigivalitsemisega ei tohi leppida, sellele tuleb vastu hakata, kirjutab Lavly Perling.
Valimistest on möödunud aasta ning Eesti inimeste pettumus poliitikas ja poliitikutes on ohtlikult kibe. Selle põhjus on vastutuskriis, millesse valitsus ja opositsioon meid käsikäes on tüürinud.
Eesti majandus on üle kahe aasta olnud languses, aga uusi mõtteid, mis majanduse jälle kasvule aitaks, riigijuhtidelt ei tule. Tuleb hoopis rohkem bürokraatiat, rohkem makse, rohkem riiklikku sekkumist. Palgakasvu veab avalik sektor, ministrid teatavad süüdimatult, et riigiaparaati pole võimalik kärpida.
Ilmekas näide valitsuse küündimatusest avanes läinud nädalal. Samal ajal, kui kaks ministrit tutvustasid majandusplaani – hambutu ja üldsõnaline paber, mis tegeleb kümnendi kaugusel oleva tulevikuga –, oli esiuudis kõikjal hoopis see, kuidas Eesti jäi ilma 700 miljoni euro suurusest investeeringust. Valitsejate sõnad ja teod ei lähe kokku ning see rängalt vastustustundetu hoiak õõnestab inimeste usaldust oma riigi vastu.
Märgiliseks suunaks on kujunenud seegi, et avalikkusse paiskuvate korruptsioonijuhtumite korral ei mõista parteijuhid enam korruptsiooni kui nähtust hukka. Keskerakonnast Isamaasse hüpanud Tõnis Mölderi juhtumi puhul avaldas parteijuht Urmas Reinsalu sisuliselt kahetsust, et juhtum välja tuli, kuigi Möldrit erakonda kutsudes oli ju tema väärtusruum ja “mured” teada. Kalle Laaneti juhtumi osas tunnustab peaminister teda kiire tagasiastumise eest, mis oli ju ometi elementaarne, aga hinnang teole jäigi andmata.
See vastutustundetuse paraad sai hoo sisse juba enne valimisi, kui kõik praegused parlamendierakonnad lubasid süüdimatult kõigile kõike – raha haridussüsteemile, päästjatele, tervishoidu, lisaks kõrgemaid toetusi ja kõigile. Ometi käis ka siis meie naabruses sõda ja kõik teadsid, et selleks, et suurendada kaitsekulutusi, peame kuskilt kokku hoidma.
Riigi rahaline seis oli teada, selged olid ka vajadused kaitsekulutuste osas, see aga ei takistanud parlamendierakondadel kulurallis osalemast.
Võimu nimel valetati. Selle tulemusel tunnevad väga paljud Eesti inimesed end petetuna, peale selle on riigi majanduslik väljavaade leebelt öeldes kehv. Majanduse tulevikku ei ole võimalik lahti haakida meie julgeolekust. Seega on majanduse hetkeolukorrast möödavaatamine ja hoopis asendustegevustele pühendumine – veidrate EL-i direktiivide esimeste seas ülevõtmine, lihtsalt jaburad regulatsioonid, kliimaeesmärkidele lähenemine viisil, et meie ettevõtete konkurentsivõime saab kõvasti kahjustada – äärmiselt vastutustundetu.
Igaüks, kes inimestega räägib ja neid ka kuulab, teab, et inimesed kardavad töökaotust, elujärje halvenemist, sest tööandjatel läheb kehvasti. Üha uued maksud ja olemasolevate maksude tõstmine võtavad inimestelt ära üha suurema osa nende teenitud palgast. Inimeste hirmudest mööda vaataminegi on vastutustundetu.
Parempoolsed on kahe aasta jooksul välja pakkunud kärpekava ja majanduse kasvukava. Nüüd peame oma kohuseks öelda nii valitsusele kui ka opositsioonile: vaja on vastutust.
Maksutõusud tuleb ära jätta ning maksuküüru kaotamisest loobuda. Uute koormiste väljamõtlemise asemel tuleb riigi tulud ja kulud tasakaalu saada ametkonda vähendades ning riigi sekkumist kärpides. Konkreetne eesmärk peaks olema riigiaparaadi kulude kärpimine 2019. aasta tasemele. Kõik ebavajalikud kulutused, mis ei toeta ei julgeolekut ega majanduse taastumist, tuleb üldse ära jätta.
Võimalikult kiiresti tuleks kaotada 300 kõige enam ettevõtjaid koormavat ebavajalikku normi, mis ei anna ühiskondlikku kasu, vaid on põhjendamatud ning koormavad. Uuel justiitsministril tuleb kehtestada põhimõte, et ühtki uut regulatsiooni ei kehtestata ilma mõnda olemasolevat tühistamata.
Viimaks tuleb üheselt otsustada, et riigi püsikulude katmine laenuraha arvelt tuleb lõpetada. Riigina külluslikult võlgu elamine tähendab võlakoorma jätmist tulevaste põlvede kanda. Laenuraha tohib kasutada vaid riigi konkurentsivõime tõstmiseks.
