Kliimateadlane Leeli Amon näeb kliimamuutuse ja majanduse mitmikprobleemi lahenduseks kahte kohe rakendatavat tegevussuunda.
Kliimamuutus on protsess, mis areneb omasoodu ega vaibu, vaid lisandub meie ühiskonda järjestikku tabanud teistele kriisidele – pandeemiale, sõjale, majanduslangusele. Eesti tegelik eesmärk on leida viise, kuidas saavutada kliima- ja keskkonnasõbralik rohelepe ilma inimeste majanduslikku turvalisust piiramata.
Kliimamuutust seostatakse esimese hooga looduse ja keskkonnaga: sagenenud tormid, üleujutused ja ilmarekordid, kuid selle tegelik mõju on palju laiem ning raputab kogu ühiskonda. Praegu on Eestis koostamisel kliimaseadus, mis hoolimata sõnast «kliima» tegeleb märgavatas osas meie majanduse tuleviku kujundamisega.
Euroopa teada-tuntud rohelepe (Green Deal) on sõnastatud kui tänapäevase, ressursisäästliku ja konkurentsivõimelise majanduskasvu kava. Planeeritakse kiires tempos läbi viia jõulist koordineeritud tööstusrevolutsiooni, mis loosungitel on kaasav, kuid näib praegu EL liikmesriikideni jõudvat peamiselt kohustuste, tähtaegade ning piirangutena.
Eesti on endale võtnud utoopilisi kohustusi: juba 2030. aastaks (6 aasta pärast!) tuleb Eesti riikliku energia- ja kliimakava järgi katta riigi energiavajadus puhta energiaga ning 2050. aastaks peab Eesti olema kliimaneutraalne. Peame endi suhtes ausad olema, kas me suudame ettenähtud ennaktempos püsida. Ka riigikontrolli hinnangul ei ole 2030. aastaks püstitatud eesmärgid realistlikud.
Tekib küsimus, mis on praegu koostatava Eesti kliimaseaduse siht. Kas Eesti majanduse kasv uute – alles ideetasandil, arendamisel või seni piiratud kasutust leidnud – tehnoloogiate toel või Eesti majanduse kärpimine tööstusele ettekirjutatud emissioonide piiramise näol?
Rohetehnoloogiate hilinemine või piiratud kasutus paneb tööstuse keerulise valiku ette: kas osta olemasolevaid uusi seadmeid (nõuab suurt rahakotti), oodata uute seadmete arengut (eeldab ajaressurssi) või kärpida tegevust.
Kui pannakse paika emissioonide piirangud ning praegu olemasolev tööstus suudab need omavahel enam-vähem ära jagada, siis on potentsiaalsetel tulevikutegijatel keeruline üldse turule tulla. Tööstuse kärpimine ja lisapiirangute seadmine läheb aga omakorda riigi rahakoti kallale. Enne kardinaalseid muutusi tuleb järele mõelda, kust tuleb raha, millega riiki ülal pidada.
Kui eelnevast jutust jäi mulje, et miks üldse tegeleda kliimaküsimustega, kui see võib ähvardada inimeste majanduslikku heaolu, siis on vastus väga sirgjooneline. Kliimamuutus on protsess, mis on toimunud kogu meie planeedi ajaloo vältel. Enne meie liigi ilmumist on planeedi pinnatemperatuur ja CO2 sisaldus atmosfääris olnud nii madalam kui ka palju kõrgem kui praegu.
Sama kaua, kui on toimunud kliimamuutused, on elu tekke ja arengu vältel toimunud nii massväljasuremisi kui kohastumine muutuvate keskkonnaoludega. Praegu on kliimamuutustes «mängija» inimene oma tegevusega. Elu planeedil Maa on edasi kestnud keskkonnamuutuste kiuste, kuid tulevikku vaatav küsimus on, mis vormis kestab elu edasi ning kas muutunud keskkonnatingimused on meie liigile soodsad.
Kliimamuutuse ja majanduse mitmikprobleemi lahenduseks näen kahte kohe rakendatavat tegevussuunda: kõigepealt järjepidev hariduse ja tehnoloogia arendamine. Keskkonnasõbralike tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine ja testimine tööstuses peab jätkuma eelisjärjekorras ning kiires tempos. Mõeldes tulevikule, on vaja juurde koolitada nii teadlasi, kes suudavad arendada, insenere, kes suudavad projekteerida ja ehitada, kui ka tehnilist personali, kes suudab käitada uut tehnoloogiat.
Teiseks tuleb fookus seada kliima- ja keskkonnamuutustega kohanemisele. On hea ütlus, et olgu meil meelekindlust leppida asjadega, mida me muuta ei saa, julgust muuta asju, mida me muuta saame, ja tarkust nende vahel vahet teha. Me ei saa kontrollida teiste riikide tööstuste emissioone ega planeedi looduslikke kliimat muutvaid tegureid, nagu näiteks Päikese aktiivsus, orbiidi parameetrid või vulkaanide aktiivsus, aga me saame valmistuda kliimamuutuste tagajärgedeks.
Kuidas on Eesti valmistunud ilmselt vältimatuks stsenaariumiks, mis sisaldab rohkem torme, üleujutusi, uusi põllukultuure ja muutunud metsade liigilist koostist, uusi looma- ja taimeliike, sh kahjureid, ning suures hulgas kliimapagulasi? Tegeledes nende muredega, mida me muuta saame, võime julgemalt tulevikku vaadata.
