Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) ootab valitsuselt õpetajate palgatõusu ja kollektiivlepingut, mis on olemuselt kokkulepe töötajate ja tööandja vahel täpsustamaks palga-, töö- ja puhkeaja tingimusi. Kuid just viimane on jäänud lahti selgitamata ja vajab analüüsimist. Õpetajad olid nõus väiksema palgatõusuga sel aastal, kui lepingusse pannakse kirja palgatõus ka järgnevatel aastatel kas 120 protsendini riigi keskmisest või rohkem – eesmärgid pole täpselt sõnastatud.
Õpetajate streigi nõrkus on teadmatus, mis on selle oodatav tulemus. EHL selgitab oma kodulehel, et õpetajate palk peab olema stabiilselt konkurentsivõimeline ja tagatud kollektiivlepinguga, siis avaneb võimalus keskenduda ka muudele põletavatele probleemidele haridusmaastikul. Liidul on õigus, et haridussüsteemi sees on palju lahendamist ootavaid muresid, näiteks eestikeelsele haridusele üleminek, erivajadustega õpilaste toetamine või õpetajate läbipõlemine, kuid pole lahti mõtestatud, millist probleemi palgatõus lahendab. Julgen kahelda, et pelgalt palgatõus õpetajate töölt lahkumist pidurdab. Kõrge palk ei ravi kurnatust.
Eesti Haridustöötajate Liidu 2022. aasta uuringust selgus, et 92% õpetajatest on kogenud läbipõlemist, 23% on pidevalt kurnatud ning 58% on kaalunud õpetajaametist loobumist, sest töökoormus on suur, aga palk väike. Õpetajate palk üleüldiselt ei ole väike, aga see on väike tööülesannetega kõrvutades. Koolisüsteemi laiem mure on, et kõigil on selle kohta arvamus, sest kõik on kunagi koolis käinud, aga koolisüsteem on ajaga väga palju muutunud, piiritlemata tööülesandeid on väga palju juurde tulnud.
Nüüdisajal ei tähenda kool enam 30 õpilasega klassiruumi, mille ees on tahvel ja tahvli ees monoloogi pidav õpetaja. Hea õpetaja on iga õpilase ja pere jaoks olemas. Ta leiab vaid heade sõnade abil tee ka kõige keerulisema õpilaseni ja kohandab õppetööd õpilase individuaalseid vajadusi arvestades. Lisaks kontakttundidele, nende ettevalmistamisele ja hiljem õpilastele tagasiside kirjutamisele, on juurde tulnud ka hulgaliselt paberimajandust. Ometi mõõdetakse õpetajate tööaega eelkõige kontakttundide järgi, mille arv on kooliti erinev. Üks õpetaja saab täispalga 20 tunni eest, teine 28 tunni eest, arvestamata õpilaste koosseisu või arvu.
Koolisüsteem vajab põhjalikku uuringut, millised on õpetaja tööülesanded, kui palju aega nende peale tegelikult kulub ning tulemustest lähtuvalt uut palgasüsteemi. Ülesannete ajakulu kaardistamiseks ei piisa, kui küsida õpetajalt, mitu tundi nädalas ta keskmiselt töötab, vaja on arvestatavat valimit ja ajakulu mõõtmist, sest ainult nii saame teada, palju aega millelegi tegelikult kulub. Nii nagu meditsiinis on igal vastuvõtul, kipslahasel ja ravimil oma hind, on ka hariduses kuluval ajal oma hind.
Haridustöötajate Liidu nõutud kollektiivlepingu eesmärk peaks olema õpetajate töötingimuste parendamine: tööülesanded ja neile kuluv aeg tuleb kriitiliselt üle vaadata ning tulemustest lähtuvalt teha korrektuurid palgafondis, et õpetajad jõuaksid tööülesanded ette nähtud 35 tunni sees ära teha, ei ägaks ülekoormuse all ja saaksid vastavat palka. Järelemõtlemise koht, kas on mõistlik reaalainete õpetajate puuduse korral panna kogenud matemaatikaõpetajat pikapäevarühma valvama ning kuidas tasustada erineva raskusastmega tööülesandeid.
Ebavõrdset töökoormust põhjustab ka korrastamata koolivõrk. Eesti hariduse infosüsteemi andmetel oli 2020/2021. õppeaastal 13 525 üldhariduskooli ametikohta, aga tööl oli 16 357 õpetajat. Õpetajaid on rohkem kui ametikohti, aga kuna õpilased ja klassid ei jagune võrdselt, ei saa kõik õpetajad koormust ühes koolis täis ning on sunnitud mitmes koolis korraga töötama. Suure tõenäosusega ei jagune töökoormus mitme kooli vahel võrdselt, mistõttu teeb õpetaja ületunde (lisame ka ajakulu ja nähtamatu töö), saab küll näiliselt üle keskmise kõrget palka, keskmise palga tabelis numbrid tõusevad, aga õpetaja on varsti väsinud.
Ehk on avalikkusele liiga vähe selgitatud, mida on kõigil koolide liitmisest võita. Mitme pooltühja koolimaja, mis kõik nõuavad vett ja elektrit, ülalpidamise asemel saaks ehitada nüüdisaegsetele tingimustele vastava koolimaja ja panna käima koolibussi, mis toob kõik lapsed kooli ja viib pärast koju. Uutes koolimajades on liigutatavad vaheseinad ja sisustus, et teha põnevaid projekte ja rühmatöid, eraldi ruumid eripedagoogile ja psühholoogile, kellel jagub aega kauemaks kui paar tundi nädalas, et pakkuda tuge neile, kes seda vajavad. Kuna õpilased on ühes kohas ega jagune mitmekümne kilomeetri peale laiali, saavad õpetajad oma koormuse kätte ega pea mitme kooli vahet jooksma. Hajaasustusega piirkondades on mõistlik projekteerida kool selliselt, et pärast tunde saaksid toimuda huviringid: klassiruumis loodus- või malering, võimlas trennid, muusikaklassis pilliõpe – kõik vajalik oleks ühes kohas.
Korrastamist vajavad ka riigi hariduskulud. Sel kevadel sõlmis Haridus- ja Teadusministeerium ülikoolidega rahastuskokkulepe, mis lubas ülikoolidel vastu võtta veel 400 õpetajaks ja tugispetsialistiks õppijat. Tartu Ülikooli õpetajakoolituse erialadele võetakse juba iga aasta 800 uut õpilast. Kõik ei lõpeta ülikooli, viiendik ei lähe pärast lõpetamist erialasele tööle ning Arenguseire Keskuse raporti andmetel lahkub kolmandik uutest õpetajatest töölt juba esimese kolme aasta jooksul. Riik kulutab iga aasta suuri summasid õpetajate järelkasvu tõstmisele, aga peaks tegelema põhjustega, miks õpetajad töölt lahkuvad.
Palgast üksi ei piisa ja kui see raha ka leitaks, ei lahendaks see haridussüsteemi juurprobleeme. Loodan, et riik, ülikoolid ja Eesti Haridustöötajate Liit leiavad ühise keele ning sõnastavad uued eesmärgid, mis haridustöötajaid päriselt aitaks. Õpetajaid tasub hoida, sest õpetajaamet on ainuke amet, mida on vaja, et saada kõiki teisi ameteid.
