Eelmise nädala lõpul Vihula mõisas peetud tulised eelarvearutelud on tipnenud mitmete erinevate huvigruppide pahameelega, sest soovid ületavad oluliselt võimalusi. Kõige teravamalt on viimastel päevadel sõna võtnud õpetajad, kes vaatamata Eesti majanduse halvale olukorrale, nõuavad häälekalt valimistel antud lubaduste täitmist.
Enne kevadisi riigikogu valimisi saatis Eesti Haridustöötajate liit valimistel osalenud erakondadele kaheksa küsimust, nägemaks, kellel on pakkuda reaalseid lahendusi Eesti hariduskriisi ületamiseks. Positiivselt hinnati valdkonna tundmist, konkreetsust ning realistlikkust. Negatiivselt said ära märgitud üldsõnalisus, ebamäärasus ja loosunglikkus.
Haridustöötajate liidu juht Reemo Voltri märkis kokkuvõtvalt, et vastustest oli näha nii realistlikke plaane kui eluvõõrust ning ükskõiksust. Kõige kehvem olevat olnud erakondade sooritus rahanumbrite ning katteallikate nimetamise osas ning just seal eraldusid terad sõkaldest. Tõsi, kui täna neid küsimusi, vastuseid ning haridustöötajate liidu hinnanguid uuesti lugeda, siis pole enam kindel, mis olid terad ja mis olid sõklad.
Haridustöötajate liidu valimiseelse aktsiooni sissejuhatus oli muidugi märgiline ja kõnekas: „Haridus vajab lisaraha ja ärge palun demagoogitsege majanduskasvust rääkides!“. Naiivselt küsiks, et kust siis riigi ülalpidamiseks vajalik raha tuleb kui mitte majandusest?
Parempoolsed olid erakondadest ainsad, kes pakutud konksu alla ei neelanud ning ebarealistlike lubaduste otsese väljapressimisega kaasa ei läinud. Nii nagu tegudes, nii on ka katteta antud lubadustel oma tagajärjed.
Ei olnud lubajatele, isegi mitte toona veel parlamendivälisele Eesti 200-le, ju mingi saladus, et mitmendat kvartalit languses olnud majandus lihtsalt ei kannata selliseid kulusid välja.
Tänaseks on Eesti majandus veel paar kvartalit jätkanud langemist ning olukord on hullem kui varem. Seepärast ei oska täna ka nende valitsuserakondade poliitikutele kuidagi kaasa tunda, kes nüüd murelike nägudega räägivad kärbete ja kulude külmutamise vajadusest.
Põhjusega ning väljateenitult visklevad kõik kolm koalitsioonierakonda õpetajatele antud „konkreetsete ja realistlike“ lubaduste kütkeis. Lubati ju haridusele üksmeelselt sadu ja sadu miljoneid eurosid, sealhulgas palkade tõstmist kümnete ja kümnete protsentide võrra.
Parempoolsed olid kahjuks ainsad, kes „eksamil“ ilusate lubaduste asemel nii õpetajatele kui ka valijatele ausat reaalsust pakkusid. Valijaid see ei kõnetanud, õpetajaid vist veel vähem. Sest miks muidu kevadist hinnetelehte vaadates leiame Parempoolsete vastuste tagant parimal juhul hinde „2“. Valusa tõe asemel valiti ilus vale.
Oluline on märkida, et õpetajatel on ühiskonnas väga vastutusrikas roll. Õpetajaid kuulatakse, õpetajate arvamusega arvestatakse. Sellise positsiooniga kaasneb kahtlemata ka vastutus. Vastutus oma tegude, vastutus oma sõnade ja vastutus oma soovituste eest.
Seepärast on ülekohtune süüdistada Eesti probleemides ainult poliitikuid ehk valituid. Vastutusest ei saa käsi puhtaks pühkida ka need, kes ilusate, kuid ebarealistlike lubaduste elluviimiseks oma hääle andsid.
Ma vähemalt loodan, et nii mõnigi valija, nende hulgas ka õpetajad, on saanud väärt õppetunni ning edaspidi ollakse valimiskasti juures teadlikumad. Ebaõnnestunud valikus ei ole süüdi mitte ainult valitav vaid ka valija.
Vastutustundetu oleks siin tunda kahjurõõmu. Eesti ja meie majanduse hea käekäik on meie ühine asi. Enne käesoleva aasta riigieelarve arutelu hoiatasime krahhi eest ning pakkumise välja oma kärpekava. Paar nädalat tagasi tulime välja Eesti majanduse kasvukavaga.
Mõlemad kavad on täis hädavajalikke, kohati ka raskeid ning ebapopulaarseid otsuseid. Aga ilma nendeta, jooksvate kulude katteks makse tõstes ning laenu võttes me sellest august välja ei rabele.
Parempoolsed sellel korral veel riigikokku mandaati ei saanud, kuid oleme pakkunud ja pakume ka edaspidi ideid ja lahendusi, mis ei lase Eestil lõplikult manduda.
