Käisin kiiresti Ukrainas ja muu hulgas õnnestus kuulda ka Shahedide undamist. Sellega seoses tuleb kõigepealt teile aru anda, kuidas läheb Eesti drooniarendusel.
Merejalaväelased Ukraina 501. merejalaväe pataljonist, kellele viisime Krattworksi droone voidame.ee projekti raames, ütlesid, et Eesti droonid osutusid väga korralikeks. Selliseid tahaks nad veelgi.
Eestis aga siiski töö käib. Valmib mehitamata õhusõidukite (MÕS) doktriin ja Innovatsiooni väejuhatus tegeleb oma töö käimajooksmisega. Tallinna Tehnikaülikool valmistab samuti ette koolitusi. See on osa tööst, mis välja ei paista ja on vajalik, aga tõe hetk tuleb umbes septembri alguseks. Eestil peab siis minimaalselt olema selline plaan, mida saab ka inimestele kommunikeerida. Kommunikatsioon on siinkohal oluline, sest me ei ehita üles droonide võimekust kusagil väikeses silotornis. Kui droonid ei lähe massidesse, siis oleme läbi kukkunud.
Mina tahan teada, milline on meie planeeritav droonivõimekuse «end state» (lõpptulemus – toim) näiteks 2026. aasta kevadeks? Seda tuleb avalikkusele ütelda, sest isegi kui reaalsus ei kujune nii ilusaks kui visioon, on kavatsus siiski oluline. Ukrainas näiteks ei tehta saladust oma võimearenduste ambitsioonidest.
Samal ajal on prioriteetne arengusuund seotud eelkõige õhutõrje ja droonitõrje tegevusega. Nagu ikka, ei ole miski lihtne. Kui me vaatame viimaseid Vene õhurünnakuid droonide ja rakettidega, siis need kõik kannavad ennast õhutõrje ülekoormamise ja küllastamise strateegiat. Lihtsustatult öeldes – püütakse saavutada olukord, kus ründavaid õhuvahendeid on rohkem kui õhutõrjel kaitsvaid rakette või muid seadeldisi.
Võrdluseks Iisraeli lähenemine. Üks Ukraina õhutõrjeohvitser helistas oma kunagisele kursusevennale Iisraeli ja küsis: «Mis teil lahti on, et Iraani droonid suutsid teie õhutõrjest läbi murda?» Vastus oli väga ratsionaalne ja ootamatu. Iisrael arvestas võimalusega, et Iraanil on pikemas perspektiivis rohkem odavamaid õhuründerelvi kui Iisraelil kaitserelvi. Seepärast koondati kaitse ainult strateegiliselt tähtsate objektide ümber. Neid ei tabanud ükski Iraani rakett. Kui aga Iisraeli õhutõrje avastas, et ballistilise trajektoori mõttes lendab Iraani rakett kuhugi mujale ja mitte strateegiliselt kaitstavale objektile, siis seda ei hakatudki tõrjuma. Sest kui kõiki rakette tõrjuda, siis ühel hetkel ei pruugi enam üldse õhutõrjet olla.
Antud strateegia teine pool aga ütleb, et kui keskenduda ainult kaitsmisele, siis suureneb jätkusuutlikkuse mõttes võimekuse defitsiit. Seega samal ajal tuleb rünnata vastase võimekust rakette toota ja teele saata.
Karm valik. Ütlen kohe ära, et ka Eesti õppustel oleme aru saanud, et kõiki objekte korraga me kaitsta ei suuda. Täpselt nii, nagu ka Ukrainas. Sõda ei ole mitte mingil juhul võidukas jalutuskäik. Parem on, kui seda ei tuleks.
Ja nüüd kõige olulisem Eesti kontekstis. Nähtavas tulevikus kuuluvad Shahedid igal juhul Vene ründerelvastusse. Nüüd aga on venelased välja tulnud järgmise põlvkonna Shahedi edasiarendusega.
Sumõ oblastis tulistati alla Shahed-136 MS001, mis näitas, et venelased on teinud olulise hüppe oma odavate tiibadega droonide maailmas. See ei sisalda mitte midagi revolutsioonilist, aga samas kasutatakse ikkagi kõige kaasaegsemat tehnikat.
Shahed MS001 ei lenda lihtsalt. Ta kasutab tehisintellekti. jälgib olukorda, tuvastab võimalikud sihtmärgid, valib neist atraktiivseima, korrigeerib trajektoori ja alles siis tabab. Kui GPS on häiritud – ta kasutab termokaamerat. Kui objekt manööverdab – droon kohandab liikumist. Kui sihtmärke on mitu – algoritm valib prioriteetseima. See pole rakett koordinaatidega. See on lendav robot ja digitaalne kiskja.
See on droon, millega rünnatakse eelkõige tagalat. Eesti kontekstis näiteks Tallinna, energeetikat, logistikat ja tsiviilobjekte. Rünnakud toimuvad seeriatena.
Shahed-136 MS001 tehniline sisu:
– Nvidia Jetson Orin – mikrokontroller, mis võimaldab masinõpet, objektituvastust, videovoo töötlemist (EHK sanktsioonid ei ole olnud piisavalt tõhusad);
– termokaamera – öiseks ja halbades nähtavustingimustes tegutsemiseks;
– Nasir GPS-moodul koos CRPA-antenniga – segamisele oluliselt paremini vastupidav satelliitpositsioneerimine;
– raadiomodem – telemeetria, videosignaali ja sünkroniseerimise jaoks teiste droonidega;
– FPGA kiibid (Xilinx, USA) – programmeeritav loogika sensorite ja tulejuhtimise kohandamiseks.
Parved ja võrgustatud rünnakud. MS001 erijoon on parverünnakute loogika olemasolu. Venelastel ei ole neid droone veel massiliselt, ent juba praegu on tõstatunud küsimus, kuidas järgmise põlvkonna innovatsiooniga mitte hiljaks jääda. Muu hulgas on osutatud lihtsale probleemile. Kuna uute Shahedide kiirus on tõusnud ja nad lendavad kõrgemalt, siis on 12,7 mm kuulipildujatega tehtav mobiilne õhutõrje muutunud vähetõhusaks. Kui Shahed lendab juba kõrgemalt kui 2000 meetrit, siis meie kuulipildujad sinna efektiivselt ei ulatu.
