Järgmise aasta riigieelarve meenutab kangesti kiirlaenu võtmist. Olmeliste püsikulude jaoks võetakse laenu, riigiaparaadi kulutusi vähendada ei taheta ning arve sellise priiskamise eest pärandatakse meie lastele, kirjutab ettevõtja Andrus Kaarelson (Parempoolsed).
Valitsus räägib, kuidas riigirahandus liigub paremuse poole ja eelarvepuudujääk väheneb. See on pelk silmapete, sest arvud räägivad millestki muust.
Peaminister Kristen Michal (RE) kiitles eelarvet esitledes, et defitsiit kahaneb 4,2 protsendilt 4 protsendi peale. See on puhas häma! Protsendina võib puudujääk tõesti kahaneda, kuid eurodes hoopis kasvab see summa, mis riigil tulude ja kulude vahel puudu jääb.
Kui tänavu oli see 1,875 miljardit eurot, siis järgmisel aastal juba 1,888 miljardit eurot. Ja selle osa, mis kulutamiseks puudu jääb, katab riik laenu võtmisega. 2029. aastal tuleks riigil puudujäägi katmiseks laenata juba kaks miljardit eurot.
Kui veel 2025. aastal oli Eesti riigivõlg 10 miljardit eurot, siis 2030. aastaks see juba kahekordistub, ulatudes 20 miljardi euroni. See on Reformierakonna poolt arulage, lausa kuritegelik riigijuhtimine, sest valdav osa uuest võetavast riigivõlast läheb riigi püsikulude katteks. See tähendab palkadeks, sotsiaaltoetusteks ja tervishoiukuludeks.
See on umbes sama jabur, kui perekond teataks, et nende rahaline seis paraneb, sest sissetulek on kasvanud, ehkki igal aastal tuleb võtta eelmisest suurem kiirlaen, et maksta ära kommunaalid või osta süüa. Sellist majapidamist ei nimetaks ükski pank rahaliselt terveks. Mida suuremaks muutub võlg, seda suurema osa tulevaste aastate maksutulust neelavad intressid ning seda vähem jääb raha avalike teenuste ja investeeringute jaoks.
Praegu kulutab Eesti riik iga päev ligikaudu 5,2 miljonit eurot rohkem, kui teenib.
Esmaspäeval 5,2 miljonit. Teisipäeval järgmised 5,2 miljonit. Kolmapäeval jälle. Piiks-piiks ja raha kulub!
Kõige arulagedam on see, milleks laenu võetakse. Laenu võtmine ei ole iseenesest kuritegu. Kui riik laenab taristu arendamiseks või tootlikuks investeeringuks, mis suurendab tulevast jõukust, võib see olla täiesti põhjendatud. Aga praegu laenab riik selleks, et katta püsikulusid ehk maksta laenatud raha eest pensione ja riigiteenistujate palku. See näitab, et Eesti riiki ei saa praeguste tuludega üleval pidada. Me elame kaugelt üle oma võimete.
Nagu iga laenuga, kaasnevad ka riigilaenu võtmisega intressid. Järgmisel aastal kulub riigivõla intressidele suurusjärgus 350 miljonit eurot ning 2030. aastaks läheneb intressiarve juba 640 miljonile eurole.
Mida see tähendab tavainimesele? Järgmisel aastal tasub iga töötav inimene makstud maksudest 540 eurot riigivõla intresside katteks. 2030. aastaks juba 930 eurot. Mõelge sellele arvule! 930 eurot.
See raha ei lähe koolidesse, arstiabisse, teedesse ega riigikaitsesse. See on tasu selle eest, et oleme varem kulutanud rohkem, kui teenisime. Ja see raha tuleb meie kõigi makstud maksudest. Mida suuremaks muutub intressiarve, seda vähem jääb kõige muu jaoks.
Kõige selle juures pole võla põhiosa sentigi väiksemaks muutunud.
Kõige ebaõiglasem on see, et tänaste otsuste arve jääb tulevastele maksumaksjatele. Meie lastele jääb riik, mille eelarvest tuleb kõigepealt leida miljard eurot intresside tasumiseks ja alles seejärel raha haridusele, tervishoiule, julgeolekule või taristule.
Eesti Pank on hoiatanud, et mida kaugemale puudujääki vähendavaid otsuseid lükata, seda suuremaid kärpeid või maksutõuse on hiljem vaja. Kiiresti kasvav võlg vähendab ka riigi võimalusi järgmistele kriisidele või majanduslangusele reageerida.
Mõni aasta tagasi oli Eesti väga väikese riigivõlaga riik. Nüüd söövad intressid järjest suurema tüki eelarvest. Järgmisel aastal on intressikulu suurusjärgus 350 miljonit eurot. See on võrreldav summaga, mida kulutame terve aasta jooksul kultuuri ja spordi valdkonnale. 2030. aastaks läheneb intressiarve juba 640 miljonile eurole. Umbes samas suurusjärgus on järgmise aasta terve siseministeeriumi valitsemisala kulud. Ja see on alles intress! Põhiosa pole selle rahaga sentigi väiksemaks muutunud.
Kiirlaenude maailmas nimetatakse seda võlatsükliks. Üha suurem osa sissetulekust kulub vana võla teenindamiseks ja järjest vähem jääb võimalust oma elu muuta. Riigi puhul tähendab see lõpuks kolme võimalikku valikut: kõrgemad maksud, kehvemad avalikud teenused või veel rohkem võlga. See viimane viiks meie riigirahanduse totaalsesse võlaspiraali ja kreekastumiseni.
Valitsus räägib samal ajal umbes 250 miljoni euro suurusest kokkuhoiust. Ka siin tasub vaadata loosungite asemel seda, mis arvude taga tegelikult toimub. Ligikaudu 100 miljoni euro eest lükatakse edasi Rail Balticu kulusid ning umbes 150 miljonit saadakse ühekordsetest tuludest, sealhulgas Eesti Posti erastamisest ja Nordica lennukite müügist.
Väga tore, et riik erastab seal, kus ise ülal pidada ei jõua. Aga need on ühekordsed tuluallikad, millele järgmisel või ülejärgmisel aastal enam loota ei saa. Eesti Posti saab müüa ühe korra, Nordica lennukeid samuti. Rail Balticu ehituse võib lükata järgmisesse aastasse, kuid raudtee tuleb ühel hetkel ikkagi ju välja ehitada. Järgmisel aastal on ühekordne tulu kadunud, aga riigi püsikulud alles.
Just siin asub järgmise aasta eelarve üks suuremaid probleeme: selle asemel, et parandada riigi kulude ja tulude struktuurset tasakaalu, ostetakse aega. Aega selleks, et meie lapsed saaksid selle võlaralli arve kinni maksta.
Mida siis teha? Esiteks tuleb riigi tegelikud kulud teha päriselt nähtavaks. Tegevuspõhise riigieelarve kõrval tuleb avalikustada arusaadav kulupõhine vaade, kust tavainimene ja riigikogu liige näevad, kuhu raha päriselt läheb.
Teiseks. Kõik riigi kulud, sh riigiteenistujate palgakasv, tuleb külmutada. Külmutada, mitte palgakasvu protsenti vähendada, nagu lubas «õilsalt» Kristen Michali valitsus. Parempoolsed on välja pakkunud, et riigi järgmise aasta kulud tuleks külmutada 2026. aasta tasemele.
Kolmandaks. Tuleb vähendada riigi enda administratiivseid kulusid. Ehk vaadata üle tugiteenused, ühendada riigi IT-maju ning lõpetada dubleerivate struktuuride ülalpidamine. Kaitsekulutused peavad seejuures jääma kärbetest puutumata ja püsima 5 protsendi SKTst tasemel.
Neljandaks. Sotsiaaltoetuste indekseerimised tuleb ajutiselt peatada. Jah, see on valus, aga tuleb tunnistada, et riigi automaatne indekseerimise süsteem ei ole praegusel kujul jätkusuutlik. See suurendab püsikulusid, ilma et need oleks püsituludega kaetud.
Peale selle ei ole digiriik Eesti siiani hakkama saanud sihipäraste toetuste maksmisega. Raha jagatakse neile, kes seda ei soovi ega päriselt vaja, sest nad saavad ise hakkama. See on ju raiskamine! Lisaks tuleb nii keskvalitsuses kui ka tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteemis läbi viia struktuursed reformid, mis lubaks ülesannetega hakkama saada ilma riigieelarve kulusid pärmil paisutamata.
Aga ainult kärpimisest ei piisa. Eesti vajab majanduskasvu, investeeringuid ja ettevõtlusrahu, sest lõpuks tuleb kogu riigieelarvesse jagatav raha inimeste ja ettevõtete loodud väärtusest.
Võla kasvatamine ei ole majanduspoliitika. Maksutõus ei ole kärbe. Vara müük ei ole kokkuhoid. Päris kokkuhoid tähendab riigi püsikulude vähendamist.
Loe artiklit ka Postimehest.
