Eesti energeetika vajab ideoloogiliste loosungite asemel kainet, majandus- ja loodusseadustel põhinevat juhtimist. Parempoolsed kehtestavad täieliku tehnoloogianeutraalsuse ja lõpetavad valitsuskabinettides sotsialistliku “võitjate valimise”. Turul peavad võrdsetel alustel konkureerima kõik: tuul, päike, tuumaenergia, põlevkivi, gaas ja salvestus. Ainult vaba konkurents, mitte maksumaksja turja elatuvad toetusskeemid, surub tootmiskulud alla ja tagab tarbijale ausa turupõhise hinna.
Konkurentsivõimeline ja prognoositav elektrihind on Eesti majanduse vereringe. Me lõpetame lühinägeliku, vaid ühe valimistsükliga piirduva asendustegevuse ja kehtestame riigile pikaajalise, 40-aastase teaduspõhise planeerimishorisondi. Me suurendame pakkumist ja lammutame bürokraatia. Käivitame energiainvesteeringute „kiirtee“, kus riik on arendajale partner, mitte takistaja – paberisõda ja planeerimisprotsessid peavad lühenema aastatelt kuudele.
Me ei mängi Eesti julgeolekuga. Põlevkivijaamad jäävad strateegiliseks reserviks seni, kuni turule on jõudnud uued juhitavad võimsused. Tuumajaam on vältimatu baaskoormus, mis koos majanduslikult soodsaima maismaatuulega tagab meile reaalse energiaautonoomia. Muudame elektrivõrgu passiivsest torust nutikaks platvormiks, seadusustame tööstuse otseliinid ja pikaajalised PPA-lepingud, et tuua kapital tagasi Eestisse.
Eesti ei tohi jääda energeetiliseks saareks. Rajame uued välisühendused (EstLink 3) ja murrame Euroopa heitmekaubanduse spekulatsioonid, mis hävitavad meie tööstust. Parempoolsete visioon on Eesti, mis pole vaene importija, vaid regiooni puhta energia ja reostusvaba suurtööstuse eelisvalik. See on kaine tee kalli ja juhusliku energeetika juurest kindla ja odava varustuseni.
1. MADAL ELEKTRIHIND KUI RIIKLIK PRIORITEET
Elektrihinna äkilised kõikumised ja talvised hinnahüpped on mürk majanduse arengule. Kui energiakulu on ettearvamatu, jäävad uued tehased rajamata, välisinvesteeringud liiguvad naaberriikidesse ja kohalikud ettevõtted on sunnitud tootmist piirama. Prognoosimatu hind muudab elektri stabiilsest tootmissisendist riskantseks luksuskaubaks, mis sööb ära perede säästud ja tekitab ühiskonnas pidevat ebakindlust tuleviku suhtes. Praegune hinnakujundus sõltub suures osas piirkondlikust börsiturust ning on tundlik nii ilmastiku, kütusehindade kui ka piiriüleste ühenduste piirangute suhtes, mis suurendab volatiilsust ja vähendab prognoositavust.
Meie energiapoliitika keskne eesmärk on madal, stabiilne ja prognoositav elektrihind, mis on Eesti majanduse vereringe ja konkurentsivõime alustala. Läbipaistev ja ennustatav energiakeskkond on vajalik, et anda ettevõtetele julgus teha pikaajalisi investeeringuid ning tagada leibkondadele taskukohased arved. Stabiilne hinnatase muudab Eesti taas atraktiivseks sihtkohaks energiamahukale tööstusele ja tagab inimeste toimetuleku ilma riiklike toetusmeetmeteta. Elektrihinna langus saavutatakse eelkõige pakkumise suurendamise, konkurentsi tugevdamise ning süsteemsete kulude – sealhulgas võrgu- ja tasakaalustamiskulude – vähendamise kaudu, mitte administratiivsete hinnapiirangute kehtestamisega.
2. TEHNOLOOGIA NEUTRAALSUSE PRINTSIIP
Praegune energiapoliitika on asendanud majandusloogika poliitilise käsumajandusega, kus riik püüab kabinettides määrata eelistatud tehnoloogiaid ning seob eesmärke vastavalt valitsevate erakondade maailmavaadetele. Massiivsed ja suunatud toetusskeemid moonutavad turgu ning pärsivad ausat võistlust. Selline sekkumine raiskab maksumaksja raha ebaefektiivsetele lahendustele, mis ei suuda ilma pealemaksmiseta ellu jääda, ning takistab tehnoloogilist innovatsiooni, mis tooks kulud alla.
Parempoolsed kehtestavad energeetikas täieliku tehnoloogianeutraalsuse, kus turul konkureerivad võrdsetel alustel kõik tootmisviisid – tuul, päike, tuumaenergia, põlevkivi, biomass, gaas ja salvestuslahendused. Me muudame valitsuse rolli turu suunajast erapooletuks keskkonna kujundajaks, keskendudes valikuliste toetuste jagamise asemel bürokraatia radikaalsele vähendamisele ja planeerimisprotsesside kiirendamisele. Kui riik lõpetab “võitjate valimise”, suunab erakapital investeeringud loomulikult kõige elujõulisematesse ja efektiivsematesse projektidesse. See on ainus jätkusuutlik tee, et suruda tootmiskulud alla ja pakkuda tarbijale ausat turupõhist hinda.
3. TUUMAENERGIA KUI KAASAEGNE BAASKOORMUS
Eesti energiaportfellis haigutab struktuurne auk – meil puudub kaasaegne ja riskivaba tootmisviis, mis suudaks katta riigi baasvajaduse ilma fossiilkütusteta või importenergiast sõltumata. Juhuslik tootmine ei suuda tagada võrgu füüsilist stabiilsust ning senine lootus vaid välisühendustele on riiklikult vastutustundetu. Ilma tuumaenergiata jääb Eesti energiatootmine tehnoloogiliselt eilsesse päeva, olles haavatav nii geograafiliste tarnepiirangute kui ka strateegiliste energiadefitsiitide suhtes, mis ohustavad meie riigi vereringet kriitilistel hetkedel.
Parempoolsed toetavad kaasaegse tuumaenergia kiiret toomist Eesti energiaportfelli, et luua riigile kindel ja süsinikuvaba baaskoormus. Arvestades prognoosi, et Eesti elektritarbimine võib majanduse elektrifitseerimise ja uue tööstuse lisandumise tõttu aastaks 2040 kahekordistuda, on tuumajaam vältimatu komponent meie energiaportfellis. See on strateegiline samm, mis viib Eesti energeetika uuele tehnoloogilisele tasemele, pakkudes ilmastikust sõltumatut ja suure tihedusega tootmisvõimekust. Riigi roll on luua viivitamatult vajalik õiguslik raamistik ja pädev regulaator ning tagada ettevalmistused
jäätmekäitluseks, mis võimaldaks erasektoril rajada uue põlvkonna väikereaktoreid. Tuumaenergia on vundament, mis tagab Eestile pikaajalise energiaautonoomia ja puhta energiaressursi, mis on vajalik meie majanduse kasvuks. Samal ajal tuleb arvestada, et tuumaenergia ei lahenda Eesti lähiaja varustuskindluse väljakutseid ning nõuab üleminekuperioodil täiendavaid juhitavaid ja paindlikke lahendusi.
4. ADMINISTRATIIVSETE PIDURITE KAOTAMINE JA KIIRENDATUD PLANEERIMINE ENERGEETIKA VALDKONNAS
Eesti praegune planeerimis- ja kooskõlastusprotsess on ebamõistlikult pikk, bürokraatlik ja ettearvamatu, kestes sageli üle kümne aasta. Selline menetluslik halvatus tähendab, et vajalikud energiaprojektid jäävad paberile ja investeeringud liiguvad naaberriikidesse, nagu Leetu, kus otsustusprotsessid on oluliselt kiiremad. Liigne regulatsioon ja ametkondlik inertsi tekitavad olukorra, kus uute võimsuste lisandumine turule on kunstlikult takistatud, pärssides pakkumise kasvu ja hoides sellega ära loomuliku hinnasurve languse suunas.
Parempoolsed käivitavad energiainvesteeringute „kiirtee“, muutes riigi rolli takistajast kiirendajaks. Me eemaldame kõik regulatiivsed ja bürokraatlikud tõkked, mis lükkavad projektide valmimist edasi. Reaalne konkurentsivõime võrdlus on meil naabritega: kui Leedus valmivad tuuleparkide planeeringud 1–2 aastaga, siis Eestis kulub selleks ligi kümme aastat. Sellise paberisõja tõttu pole meil viimastel aastatel valminud ega valmi ka lähiajal uusi suuremaid tuuleparke – investeeringud lihtsalt põgenevad naabrite juurde. Riik peab võtma proaktiivse rolli strateegiliste eriplaneeringute läbiviimisel ja sobivate arendusalade ettevalmistamisel, et erasektor saaks keskenduda reaalsele ehitusele. Me lühendame drastiliselt loamenetluste ja keskkonnamõjude hindamiste tähtaegu, et uued turupõhised võimsused jõuaksid reaalselt võrku, mitte ei jääks aastateks ametnike laudadele.
5. Maismaa tuuleparkide prioritiseerimine
Praegune suund rõhuasetusega meretuuleparkidele on majanduslikult riskantne, kuna nende rajamise maksumus ja vajalikud võrguliitumised on kordades kallimad kui maismaal. Meretuuleparkide arendamine eeldab praeguses turuolukorras sageli riiklikke hinnagarantiisid või otseseid toetusi, mis tähendab varjatud lisakulu tarbijale ja turu moonutamist. Keskendudes kulukatele visioonidele, mille valmimine võtab aastakümneid, jätame kasutamata maismaa tuuleenergia potentsiaali, mis saaks pakkuda leevendust kõrgetele elektrihindadele juba täna ja ilma maksumaksja täiendava koormamiseta.
Parempoolsed toetavad esmajärjekorras maismaa tuuleparkide kiiret arendamist, kuna see on tehnoloogiliselt küps ja majanduslikult kõige konkurentsivõimelisem viis taastuvenergia mahu suurendamiseks. Meie fookus on projektidel, mis suudavad turul ise hakkama saada, vältides maksumaksja raha lukustamist ülikallitesse meretuuleparkidesse, kuni need pole saavutanud tõelist turupõhist konkurentsivõimet. See lähenemine ei tähenda tehnoloogilist eelistamist ideoloogilistel põhjustel, vaid praktilist valikut lahenduste kasuks, mis võimaldavad kõige kiiremini ja madalaima kuluga suurendada turupõhist tootmisvõimsust.
6. VARUSTUSKINDLUSE TURG JA JUHITAVA VÕIMSUSE VÄÄRTUSTAMINE
Praegune elektriturg tasustab peamiselt toodetud energiat, kuid ei väärtusta piisavalt tootmisvõimsuse olemasolu kriitilistel hetkedel. See tähendab, et investeeringud juhitavatesse jaamadesse, salvestusse ja teistesse paindlikkuse lahendustesse ei ole majanduslikult tasuvad, kuigi süsteem neid hädasti vajab. Ilma selge varustuskindluse mehhanismita kasvab risk, et tiputarbimise ajal – näiteks külmadel ja tuulevaiksetel
talvepäevadel – ei ole turul piisavalt tootmisvõimsust, mis seab ohtu nii hinnastabiilsuse kui ka kogu süsteemi töökindluse.
Parempoolsed loovad turupõhise mehhanismi, mis tagab Eesti elektrisüsteemi varustuskindluse ka olukordades, kus ilmast sõltuv tootmine ei kata nõudlust. Me kehtestame selge ja tehnoloogianeutraalse raamistiku, kus tasustatakse juhitava tootmisvõimsuse ja paindlikkuse olemasolu, mitte ainult toodetud elektrienergiat. See võimaldab turul konkureerida kõikidel lahendustel – alates gaasijaamadest ja salvestusest kuni tarbimise juhtimiseni –, mis suudavad tagada süsteemi töökindluse kriitilistel hetkedel. Gaasipõhised tootmisvõimsused võivad täita olulist rolli üleminekuperioodil juhitava reservina, kuni turule on lisandunud piisavas mahus teisi stabiilseid ja madalama süsinikujäljega lahendusi. Riigi roll on luua läbipaistev ja investeerimiskindel turukeskkond, kus varustuskindlus ei sõltu juhuslikest ilmastikutingimustest ega impordist, vaid on tagatud sisemiste turupõhiste stiimulite kaudu.
7. PÕLEVKIVI ENERGEETIKA JÄÄB ÜLEMINEKU PERIOODI LÕPUNI
Ideoloogiliselt motiveeritud kiirustamine põlevkivienergeetikast väljumisel on tekitanud olukorra, kus Eesti on muutumas ohtlikult sõltuvaks naaberriikide tootmisest ja juhuslikust impordist. Arbitraarsed sulgemistähtajad, mis ei arvesta asendusvõimsuste tegelikku valmimist, õõnestavad Eesti energeetilist suveräänsust ja julgeolekut. Ilma piisava juhitava reservita oleme haavatavad välistele šokkidele ja tehnilistele tõrgetele, mis kriitilisel hetkel – näiteks pakaselisel talvel või geopoliitiliste pingete kasvus – võivad viia energiadefitsiidini ja süsteemi ebastabiilsuseni. See on vastutustundetu hasartmäng Eesti riikliku turvalisusega.
Parempoolsed seisavad kaine ja vastutustundliku energiapöörde eest, kus olemasolevaid põlevkivijaamu ei suleta enne, kui turule on lisandunud samaväärses mahus uusi ja püsivalt juhitavaid tootmisvõimsusi. Meie jaoks on energiajulgeolek riiklik prioriteet, mis tähendab, et põlevkiviressurss jääb strateegiliseks reserviks kuni hetkeni, mil kaasaegsed alternatiivid, nagu tuumaenergia või muud stabiilsed lahendused, tagavad Eesti süsteemi füüsilise tasakaalu. Me ei toeta jaamade enneaegset konserveerimist poliitiliste tähtaegade survel, vaid juhindume energeetilisest reaalvarustatusest ja võrgu stabiilsusest igal ajahetkel. Põlevkivijaamade roll peab olema selgelt seotud varustuskindluse tagamisega ning nende kasutamine peab olema majanduslikult ja süsteemselt põhjendatud, arvestades nii turutingimusi kui ka süsiniku hinda.
8. PAINDLIK JA NUTIKAS VÕRK
Praegune elektrivõrk on ajalooliselt ehitatud tsentraalseks süsteemiks, kus elekter liikus vaid suurtest jaamadest ühesuunaliselt tarbijani. See arhitektuur on muutunud kaasaegse energeetika pudelikaelaks: uute jaamade liitumine on ebamõistlikult kallis ja aeganõudev, kuna süsteem on jäik. Paindlikkuse puudumine tähendab, et iga uus tootmisüksus nõuab võrgu massiivset ja kulukat tugevdamist, mis kirjutatakse lõpuks kõigi tarbijate võrgutasudesse. Ilma nutikate salvestuslahenduste ja tarbimise juhtimiseta on võrk ebaefektiivne, raisates ressurssi olukordades, kus tootmine ja tarbimine ei kattu, ning hoides sellega ülal kõrgeid võrgutasusid.
Parempoolsed muudavad elektrivõrgu passiivsest „torust“ nutikaks ja dünaamiliseks platvormiks, mis suudab reaalajas tasakaalustada tootmist ja tarbimist. Võrgu paindlikkus tähendab võimekust integreerida kiiresti uusi tootjaid, suuri salvestusüksusi (akusid) ja rakendada tarbimise juhtimist. Me soosime investeeringuid digitaliseerimisse ja lokaalsetesse mikrovõrkudesse, et optimeerida uute ülekandeliinide vajadust ja hoida ära ennatlikke ülikalleid suurinvesteeringuid seal, kus võrku saab laiendada nutikamalt. Riiklik eesmärk on muuta võrk teenuseks, mis kohandub turu vajadustega, toetab kahesuunalist energiavoogu ja võimaldab tarbijatel osaleda süsteemi tasakaalustamises, teenides sellega tulu. Samal ajal tuleb tagada õiglane ja läbipaistev kulude jaotus, kus võrgu arendamisega seotud kulud ei koondu ebaproportsionaalselt ühe turuosalise või tarbijagrupi kanda, vaid peegeldavad tegelikku süsteemset kasu.
9. STRATEEGILISE VÄLISÜHENDUSED – VÄRAV VÄLISTURGUDELE JA SÜSTEEMI STABIILSUSE HOIDJA
Eesti on täna energeetiline “saar”, kus piiratud ühendused naabritega põhjustavad sageli põhjendamatuid hinnuerinevusi ja hinnahüppeid. Iga hooldustöö või rike olemasolevatel ühendustel isoleerib meie turu, tekitades kohese energiadefitsiidi ja hinnatõusu riski. Samuti on piiratud ülekandevõimsus takistuseks uutele suurinvesteeringutele: ilma kindla ekspordivõimaluseta on arendajatel raskem finantseerida mahukaid tootmisprojekte, kuna ainult Eesti väike siseturg ei taga neile piisavat mahtu. Ilma uute ühendusteta jääme me pelgalt transiitmaaks või impordisõltlaseks, suutmata realiseerida oma potentsiaali puhta energia eksportijana.
Parempoolsed toetavad Eesti ülekandevõrgu tugevdamist uute piiriüleste ühenduste abil, sealhulgas EstLink 3 kiiremat rajamist. Meie eesmärk on kaotada pudelikaelad Eesti ja naaberriikide vahel, et hoida elektrihinnad stabiilsena, leevendada turu hinnatippe ning luua füüsilised eeldused Eesti muutumiseks tugevaks eksportijaks. Tugevad välisühendused on riikliku julgeoleku vundament, mis tagab süsteemi stabiilsuse ja sageduse hoidmise nüüd, kus oleme täielikult liitunud Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga. Me vaatame välisühendusi kui strateegilist majanduslikku võimalust: kui Eesti rajab uusi konkurentsivõimelisi tootmisvõimsusi (tuumajaam, maismaatuulepargid), peab meil olema taristu, et müüa ülejääv energia välisturgudele, tuues seeläbi riiki eksporditulu ja parandades Eesti kaubandusbilanssi.
10. SOODUSTAME OTSELIINIDE RAJAMIST JA PPA LEPINGUTE SÕLMIMIST
Praegu ei kasuta Eesti ettevõtted piisavalt pikaajalisi elektrilepinguid (PPA), kuigi need võiksid pakkuda hinnastabiilsust ja toetada uute tootmisvõimsuste rajamist. Peamine takistus on hinnariski tajumine: ettevõtted kardavad siduda end 10–15 aastaks fikseeritud või osaliselt fikseeritud hinnaga, kuna turuhind võib tulevikus langeda, samas kui tootjad ei ole valmis võtma riski võimaliku hinnatõusu osas. Lisaks puuduvad turul laialt levinud standardlahendused ja riskimaandamise mehhanismid, mis teeksid sellised lepingud mõlemale poolele lihtsamaks ja arusaadavamaks. Seetõttu jääb osa investeeringuid tegemata ning turupõhised lahendused ei arene piisava kiirusega.
Parempoolsed loovad selge raamistiku, mis soodustab energiatootjate ja tööstuse koostööd, lihtsustab põhjendamatult keerulisi protsesse otseliinide rajamisel ning toetab lahendusi, kus tootmine ja tarbimine paiknevad lähestikku ja on majanduslikult põhjendatud, säilitades samal ajal elektrisüsteemi töökindluse ja ausa konkurentsi. Samal ajal edendame pikaajaliste elektrilepingute (PPA) laiemat kasutust, et anda ettevõtetele hinnastabiilsus ja tootjatele investeerimiskindlus, ning riik saab seda toetada krediidiriskide osalise garanteerimise (nt riikliku garantiiskeemi kaudu), avaliku sektori eeskuju (riigihanked PPA-dega) ning turu läbipaistvuse ja riskimaandamise instrumentide (nt hinnariski jagamise mehhanismid) parandamisega.
11. AUS SÜSINIKUHIND JA EUROOPA HEITMEKAUBANDUSE REFORM
Praegune Euroopa heitmekaubanduse süsteem mõjutab otseselt elektrihinda ja tööstuse konkurentsivõimet, kuid selle mõju on muutunud üha ettearvamatumaks. Süsiniku hinna järsud kõikumised ja spekulatiivne komponent loovad olukorra, kus ettevõtted ei suuda teha pikaajalisi investeerimisotsuseid. Samal ajal suurendab kõrge CO₂ hind tootmiskulusid Euroopas, sundides ettevõtteid viima tootmist riikidesse, kus keskkonnastandardid on madalamad – see ei vähenda globaalseid heitmeid, vaid nihutab need lihtsalt Euroopast välja. Ilma tasakaalustatud ja majanduslikult mõistliku lähenemiseta muutub kliimapoliitika iseenda eesmärgi vastaseks, kahjustades nii Euroopa tööstust kui ka energiajulgeolekut.
Parempoolsed toetavad turupõhist süsiniku hinnastamist kui kõige efektiivsemat viisi heitmete vähendamiseks, kuid peavad Euroopa heitmekaubanduse süsteemi (ETS) reformi vältimatuks, et tagada selle mõju Eesti majandusele ei oleks ebaproportsionaalselt koormav.
Me seisame selle eest, et süsiniku hind oleks läbipaistev, prognoositav ja kooskõlas reaalse majandusega, mitte spekulatiivsete hinnakõikumiste tulemus.
Eesti peab aktiivselt kaitsma oma tööstuse konkurentsivõimet, toetades mehhanisme, mis väldivad süsinikulekke (carbon leakage) teket ja tootmise väljakolimist riikidesse, kus keskkonnanõuded on madalamad. Samuti peame oluliseks, et osa süsinikukvootide müügist saadavast tulust suunatakse tagasi Eesti majandusse, et toetada tehnoloogilist uuendust, energiatõhusust ja üleminekut puhtamatele lahendustele ilma turgu moonutamata.
12. KÄIVITAME EESTI ENERGEETIKA PIKAAJALISE JA TEADUSPÕHISE PLANEERIMISHORISONDI
Eesti praegune energiapoliitika kannatab kroonilise lühinägelikkuse ja killustatuse all, piirdudes sageli vaid 10-aastase perspektiivi või ühe valimistsükliga. Süsteemi arendatakse reaktiivselt – kustutatakse hetkekriise ja doteeritakse lühiajalisi moesuundi, suutmata näha energeetikat ühtse füüsikalise ja majandusliku terviksüsteemina.
Energeetika on kapitalimahukas ja pika elutsükliga valdkond, kus täna tehtud investeeringud ja seadusandlikud valikud määravad Eesti majanduse konkurentsivõime ning riigi julgeoleku pooleks sajandiks. Me loome riikliku raamistiku, mis vaatab ajahorisonti aastani 2065+, ühendades tootmisvõimsuste planeerimise, võrgutaristu arendamise ja teadusmahuka innovatsiooni ühtseks, prognoositavaks tervikuks. Eesti vajab põlvkondadeülest energeetika arengukava, mis annab pikaajalistele erakapitali investeeringutele (sh kaasaegse tuumaenergia kasutuselevõtule) vajaliku kindluse ja stabiilsuse.
13. ADMINISTRATIIVSETE TAASTUVENERGIA SIHTIDE TÜHISTAMINE
Seadusesse kirjutatud protsendieesmärgid on majanduslikult kahjulikud ja turgu moonutavad. Need sunnivad riiki looma põhjendamatuid toetusskeeme, mis tõstavad tarbija jaoks elektrihinda ning seavad ohtu võrgu stabiilsuse. Paberil seatud unistused ei taga reaalses elus varustuskindlust ega soodsat hinda, vaid takistavad ausat konkurentsi ja tegelikku turupõhist innovatsiooni.
Parempoolsed tühistavad Energiamajanduse korralduse seaduse 32¹. sätestatud jäigad ja ebarealistlikud taastuvenergia eesmärgid. Energeetikat ei saa juhtida kabinettides välja mõeldud ideoloogiliste protsentidega, nagu nõue katta 2030. aastaks 100% elektritarbimisest taastuvenergiaga. Riigi ülesanne ei ole määrata energeetikaportfelli koostist, vaid tagada toimiv turuplats, kus tehnoloogiad konkureerivad võrdsetel alustel ilma maksumaksja toetusteta.
14. HOONETE ENERGIAMÄRGISE METOODIKA REFORM
Kehtiv energiamärgiste süsteem ei peegelda piisavalt täpselt hoone tegelikku ehituslikku kvaliteeti. Kuna praegused arvutusmudelid sõltuvad liialt valitud küteliigist ja administratiivsetest teguritest, võivad võrdse soojapidavusega hooned saada ebaõiglaselt erineva hinnangu. Objektiivsem ja lahtihaagitud hindamismetoodika annab tarbijale usaldusväärse pildi maja tegelikust energiatõhususest ning aitab teha targemaid investeerimisotsuseid.
Parempoolsed reformivad hoonete energiamärgiste süsteemi, tehes sellest objektiivse ja õiglase tööriista iga hooneomaniku jaoks. Tühistame praeguse valemi ning võtame kasutusele selge lähenemise, mis hindab hoone välispiirete soojapidavust ja tehnosüsteemide efektiivsust eraldi. Riik peab tagama omanikele ja kinnisvaraturule reaalsetel füüsikalistel näitajatel põhineva ning arusaadava info, mitte seadma tingimusi poliitiliste kordajate kaudu.
15. SOOJATURU AVAMINE JA MONOPOLIDE LÕPETAMINE (SOOJATURUSEADUS)
Kehtiv kaugkütteseadus annab võrguettevõtjale monopoli, mis hoiab tarbijaid kinni ka võrkudes, kus soojuse hind ületab 100 €/MWh ja soojuskaod ulatuvad 50%-ni. Tänane riiklik süsteem doteerib kümnete miljonite eurodega kahaneva tarbimisega võrke, pikendades kunstlikult kalli ja ebaefektiivse kütte eluiga. Samal ajal takistab iganenud elektri kaalumistegur (2,0) soodsamate ja kaasaegsete küttelahenduste kasutuselevõttu. Monopolide kaitsmise ja tehisliku doteerimise asemel tuleb seada esikohale tarbija tegelik kodukulu ja turupõhine konkurents.
Parempoolsed vabastavad tarbijad ja omavalitsused põhjendamatult kalli ning ebatõhusa kaugkütte lõksust. Ajakohastame „tõhusa kaugkütte“ mõiste, lisades sellele hinna, võrgukao ja tarbimistiheduse kriteeriumid. Lõpetame elujõuetute kaugküttevõrkude tehisliku doteerimise maksumaksja raha eest ning anname kohalikele omavalitsustele õiguse ebamõistliku hinnaga kaugküttepiirkonnad lõpetada. Soojussektoris tuleb soodustada elektril põhinevaid ja kombineeritud küttelahendusi, mis pakuvad tarbijale madalamat hinda ja avavad turu uutele investeeringutele. Samuti viime elektri kaalumisteguri hoonete energiatõhususe arvutustes naaberriikidega võrreldavale tasemele.
16. KIISA AVARIIJAAMA ERASTAMINE JA SEISVATE VÕIMSUSTE TURULE VIIMINE
Praegu seisab Kiisa elektrijaam riikliku varana suures osas tegevusetult üksnes äärmuslike avariide ootel, tekitades Eleringile pidevaid püsikulusid (hooldus, valmisolek, meeskond), mis kirjutatakse võrgutariifide kaudu tarbijate arvele. Samal ajal takistab riigi monopol sellel positsioonil erakapitali sisenemist reservide ja salvestuse turule. Jaama müük vabastab riigiettevõtte tarbetutest püsikuludest ja tegevusriskidest. Erakapitali käes saab jaam anda panuse reaalsetesse turumahtudesse ja sagedushaldusesse, mis aitab suurendada turu üldist pakkumist ja hoida elektrihinda madalamana.
Parempoolsed erastavad süsteemihaldurile Elering kuuluva Kiisa avariielektrijaama, lõpetades riigi osaluse tootmisvarade omanikuna ning tuues seisvad võimsused reaalselt elektriturule. Riik ega võrguettevõtja ei pea hoidma miljonite eurode eest jaama tegevusetult ooteseisundis. Erastamise tulemusena saab erakätesse liikuv jaam osaleda turupõhiselt sagedus- ja paindlikkusturgudel, pakkujaid toetades ja turu üldist pakkumist suurendades. Vajalikud avariireservid ostab riik sisse läbipaistvate vähempakkumiste kaudu. See samm toob turgutavat tulu riigieelarvesse ja vähendab oluliselt riigiettevõtte tegevuskulusid, hoides kokku maksumaksja raha.
