Noortele sobilikud esmatasandi töökohad on kadumas. Lahendus ei peitu aga pelgalt lõputus teooria õppimises, vaid hariduse sidumises reaalse ja praktilise ettevõtluskogemusega, mis toob kasu isegi neile, kes ise tulevikus ettevõtjateks ei hakka.
Statistikaameti esimese kvartali andmed noorte töötusest on tõsine ühiskondlik häirekell. 15- kuni 24-aastaste noorte tööhõive määr on kukkunud 28,6 protsendile, mis oli viimati nii madal 2011. aastal.
Kehva statistikat põhjustavad kaks probleemi. Ühelt poolt on nõrga sisenõudluse tõttu kahanenud töökohtade arv teenindussektoris. Kuna just teenindussektor on traditsiooniliselt olnud esimeseks töökohaks väiksema haridustasemega ja/või töökogemusega noortele, on kadunud eelkõige nende töökohad. Teisalt teeb ühiskonnas võidukäiku tehisintellekt, mis suudab aina edukamalt ära teha spetsialistide esmatasandi ehk n-ö alustava töötaja töö. Kui teenindussektori hääbumine jätab tööta vähem haritud noored, siis tehisintellekti hõivatud esimese astme töökohad teevad tööturule sisenemise järjest keerukamaks ka neile noortele, kes on aastaid kõrghariduse nimel pingutanud.
Lõpuks viib nende kahe teguri koosmõju aga selleni, et ühiskonnas suureneb hüppeliselt nende inimeste hulk, kes vajavad pikemalt riigi või vanemate ülalpidamist. See seab riigi toimimiseks vajalike kulude kandmise koormuse aina vähemate maksumaksjate õlgadele ning loob pinnase paratamatuteks maksutõusudeks, mis omakorda sööb ära raha perede rahakotis, kasvatab ootust palgatõusuks ja lükkab käima uue hinnatõusude spiraali.
Traditsiooniline lahendus tööturu muredele on olnud pikem ja põhjalikum haridustee. Paraku näeme, kuidas keeruline olukord tööturul on tekitanud olukorra, kus vastupidiselt viimasele kümnele aastale magistriõppes õppijate arv kasvab. Noored ei leia tööd ning otsustavad lihtsalt edasi õppida, lootuses, et see nende positsiooni parandab. Õpingud on kahtlemata äärmiselt olulised, kuid me ei saa enam alahinnata praktiliste oskuste omandamist paralleelselt koolipingis istumisega. Puhas teooria ei taga tööturul enam automaatset eelist. Osa õppest peab tulema läbi reaalse kogemuse ja koolis õpitu vahetu rakendamise.
Toome noorte tööturule aitamiseks ettevõtluskogemuse meie haridussüsteemi keskmesse. Loomulikult tuleb mõista, et igaühest ei pea ega saagi saada ettevõtjat. Seetõttu peaks praktilise õpilasfirma ehitamise rada jääma koolides valikuliseks. Siiski on meil ühiskonnana võimalik noori palju julgemalt seda rada katsetama suunata ja neid selles toetada.
Isegi kui tulevikus loob oma päris ettevõtte vaid väike osa nendest noortest, on selliste programmide kaudne kasu hindamatu. Kooli ettevõtlusprogrammis omandatud meeskonnatöö, distsipliin ja reaalne vastutuse võtmine muudavad noored hiljem tööturul kõrgelt hinnatud professionaalideks. Olles kord ise proovinud toodet luua, turundada ja eelarvet tasakaalus hoida, mõistavad nad oma tulevases palgatöös äriprotsesse ja enda rolli tööandja organisatsioonis palju paremini.
Kui anname noortele juba varases haridusastmes võimaluse arendada oma õpilasfirmat, mis kooli lõpetamisel võib sujuvalt päris ettevõtteks kasvada, tagame me tugeva platvormi iseseisvaks eluks. Just sellisel meetodil saavad noored võtta tööturule liikumise enda kätte, mitte süüdistada ebasoodsaid ühiskondlikke trende tööpuuduse põhjustena.
Ka tööandjad mõistavad seda suurepäraselt ning oskavad koolis saadud õpilasfirma ehitamise kogemust võrdsustada töökogemusega. Eriti kui noor ise on sellest õppetunnid kõrva taha pannud ning oskab tööintervjuul neist rääkida. Säärase kogemusega noortel on hiljem oluliselt lihtsam palgatööle saada kui neil, kel ette näidata vaid ülikooli- või keskkoolidiplom. Isegi kui kogemus ütles, et ise noor ettevõtjaks saada ei soovi.
