Parempoolsete volikogu

6.06.2026

Head erakonnakaaslased, Eesti inimesed

Aitäh Andrusele! Aitäh kõikidele Parempoolsetele, kes on panustanud programmiloomesse! Meie ülesanne on pakkuda parempoolsetele inimestele aateliselt realistlikku plaani, mis annaks inimestele taas lootuse paremasse homsesse. Selle nimel oleme pingutanud ja pingutame edasi ning meie valija saab endiselt meie peale kindel olla. 

Mul on teile välja öelda halb uudis. Erakonnad, kes on Eesti riiki juhtinud, on rikkunud meie taasiseseisvumise alguses inimestega sõlmitud kokkulepet, et riik ei sekku inimeste ellu ja majandustegevusse ning annab kõigile võimaluse jõukaks saada ning et riigi tagant ei varastata, sest meil kehtivad õigusriik ja -kord. 

Eesti inimesed on sellest kokkuleppest kinni pidanud. Meil on tugev õigusriik, aga riiki viimastel perioodidel juhtinud erakonnad on seda kokkulepet murdnud. Kes jagab ümber inimeste rahakoti sisu, kes õpetab elama, kes tungib inimeste eraellu. See meie riigi edu aluseks olnud kokkulepe tuleb taastada. 

Üheksa kuu pärast on valimispäev ja me rahvana teeme valiku, milline saab olema Eestis suund ja arengukiirus keset pööraselt pöörlevat maailma.

Eesti väärib arengut

Neli aastat tagasi, kui kõik parlamendierakonnad vaatasid mööda riigivõla ulmelisest kasvust, lubasid kõigile kõike, hoiatasime me Parempoolsetena sellise mõtteviisi tagajärje eest. Hoiatasime, et meid ootab ees seisaku kümnend. 

Tänaseks on pool sellest kümnendist mööda saamas ja need samad erakonnad, kes on selle seisaku põhjustajad, tulevad taas rahvalt mandaati küsima. Lahendused on nüüd valusamad, kui need olnuks neli aastat tagasi. 

Muutused teevad haiget, stagnatsioon tapab. Eesti vajab sihti jõukusele ja taastatud uhkust oma riigi edu üle. Alternatiivi tänasele stagnatsioonile. Meie ülesanne, head Parempoolsed, on välja pakkuda lahendus, kuidas siis ikkagi jõuda selleni, et ühe inimpõlve jooksul kasvaks kõikide majapidamiste netoväärtus Taani ja Soome vahele. See tähendab kõikidele paremat elujärge. 

„Muutuvas maailmas võidab see, kes liigub kiiremini ja jõuab teistest ette. Mitmed edukad väikeriigid nagu Iirimaa, Iisrael ja Singapur on tõestanud, et õigeid valikuid tehes võib lühikese ajaga saavutada kiire arenguhüppe ning tõusta maailmas kõrgelt arenenud ning jõukate riikide esiritta. See peab olema ka Eesti tee“

See mõttekäik pärineb Parempoolsete 2023 Riigikogu valimiste programmist. Oma põhimõtteid Parempoolsed muutnud pole. Vastupidi, meie seisukohad on ühiskonnas levinud, toetus neile on kasvanud. Ja me ei vea oma valijat alt. Muidugi on meilegi soovitatud anda veidi rohkem lubadusi, rääkida magusat valet, aga me oleme otsustanud pakkuda oma valijale kindlustunnet, jääda oma põhimõtete juurde ja loota, et meie arukas valija saab aru, et valusad lahendused on parema tuleviku tee. 

Arenguta kängume. Käivitada on aga areng võimalik vaid tõsiste reformide abil, mis aitavad riigi lahti siduda sotsiaalriigi mudelist, kus riik on võtnud endale rolle, funktsioone ja ülesandeid, mida kaasaaegse vaba riigi inimesed riigilt ei vaja.

Küll aga muudab selline ajale jalgu jäänud riigimudel riigi paksuks, aeglaseks, võõraks ja mõistmatuks. Selle kõige tulemusel eemalduvad inimesed oma riigist, sest ei tunne end oma riigi omanikena. Ometi just kõige laiemas mõttes omanike Eesti mõtteviis ja tegutsemissuund on need, mis annavad tagasi inimestele tahte ennekõike ise hakkama saada. 

Enne konkreetseid lahendusi ja suuri reforme tuleb aga mõista, milline on see keskkond, milles muutusi tegema minnakse. 

Kasvu on vaja, kasvu!

Tänased faktid on valusad – Eesti riigivõlg on ületanud 10 miljardi piiri, eelarve tasakaal käriseb, investeeringuid ei tule ning olemasolevad lahkuvad. Maksud on kasvanud 33,7%lt 35,2%le SKP-st. 

Sel nädalal raputas Suurbritannia poliitmaastiku ja leiboristide valitsust töö- ja pensioniministri Pat McFaddeni lekkinud sõnum. “Kõik meie kohtumised keerlevad selle ümber, keda me saame maksustada, et raha teistele sotsiaaltoetustena ümber jagada,” kirjutas McFadden. 

Paraku oleme Eestis täpselt samas olukorras. Ja meid ei juhi sotsid, vaid paberil parempoolsed erakonnad. Kahjuks ainult paberil.

Valitsuse otsustes on kasvu asemel fookuses ümberjagamine. Investeeringute ja kapitali meelitamise asemel toetused. Sõnad on ühed, teod sootuks ristivastupidised. Tõsi, tänaseks ei tule enam tegusid ja otsuseid pea üldse, sest julgust neid teha pole ei peaministril ega tema valitsusel. Kuidas muidu selgitada, et ajal, kui riik vajab kokkuhoidu, kärpeid põhimõttelisi ümberkorraldusi riigi toimimises, arutab meie Riigikogu valitsuse parlamenti saadetud lisaeelarvet. Seejuures mitte negatiivset, millega asuda kulusid kokku tõmbama. Vastupidi, valitsus tahab kulusid veelgi tõsta! 

Kõige selle tulemusel ootab meid ees üheksa kuud lubaduste turgu, kus lubatakse kõike: veel suuremaid toetusi, veel rohkem teenuseid, veel enam tasuta asju. Taas jäetakse ütlemata, et selle kõige jaoks ei ole raha. 

Muidugi ei kritiseeri ma siin ainult tänaseid valitsuserakondi. Täpselt sama teevad ka Isamaa ja Keskerakonna juhid Urmas Reinsalu ning Mihhail Kõlvart. “Toetused. Kõigile. Valimatult. Reformierakond tuleb üle maksta! Raha selleks tuleb riigieelarvest!”– paraku on nende loogika valimisvõiduks just selline. Kuigi nagu Viljar Arakas nentis mõni päev tagasi, et isegi pime näeb, praegusel kursil sõidame kümne aastaga vastu seina. 

Tänase poliitilise reaalsuse sünonüüm on populism

Peaminister räägib sageli otsitud ilukõne-keeles. Pealtnäha kena jutt, aga tegelikult on see kurb lugemine. Otsused riigijuhtimise juures on segapudru. Pärisprobleemidest vaatavad peaminister ja tema erakond mööda. Taas jagatakse katteta lubadusi ning ühiskonna kesksete teemade kõrval tegeletakse kultuurisõdade ja tühjade lubadustega. 

Opositsiooniga on olukord sama täbar. Tänaseks on väärtusruumis end kokku sidunud Isamaa ja Keskerakond omakorda populismi meistriklass. Tasuta lasteaiakohad ja tasuta transport pealinnas. Keskerakond pooldab astmelist tulumaksu, seda teame kõik. Nüüdseks kuuleme aga ka juba Isamaa seest, et mitmed tuntud poliitikud sooviks seda näha Isamaa valimisprogrammiski. 

Nende kolme ehk siis Reformierakonna, Isamaa ja Keskerakonna kombed on samad. Seega on oluline seekord end mitte petta lasta sellest näilisest etendusest üksteise vastandumise osas, käitumismustrilt need kolm ei erine. 

Need erakonnad on viinud Eesti allakäiguperioodi. Kui te küsite, mis on see allakäiguperiood, siis nagu Andrus Kaarelson ütles, viimati oli meie riigieelarve tasakaalus aastal 2016 ja sellest ajast on riiki juhtinud just need kolm: Reformierakond, Isamaa ja Keskerakond. 

Meie oleme, oma maailmavaatega, sest teame, et see on ainuvõimalik tee võlaspiraalist välja jõuka homse suunas. Riik oma aparaadiga peab mahtuma majanduse sisse ära. Riiki laenu eest pidades jätame järeltulevatele põlvedele võlad ja nemad peavad meie “peo” kinni maksma. 

Seejuures on kokkuhoid vaid esimene pisike samm. Hügieen. Suurem ja olulisem on järgmine samm. Samm kasvu suunas. Täna on selles vallas tardumus. Kui vaadata uudiseid siis tekib küsimus, kas need eelmainitud allakäiguerakondade juhid on üldse kursis, mis maailmas toimub. Kas nad teavad, et muu maailma liidrid räägivad sellest, kuidas AI on mängumuutja. Seejuures küsimus pole AI-s, vaid kasvus. Eestil on siin võimalused, aga ikkagi jõuame ringiga tagasi sinna, et meie peaministripartei tegeleb ebaolulise või kultuurisõjaga. Olgu, see otsus kasutada II pensionisammast kodulaenu sissemakse võimalusena noortele on viimaste aegade üks õigemaid otsuseid, aga kaua see aega on võtnud…. 

Mitte ükski tänastest parlamendierakondadest ei ole valmis pakkuma lahendusi, mis reaalselt kasvu tooks.

Kui Eesti riskib jätkata muutuseta ja valib samamoodi edasimineku, riskime sellega, et meil jätkub veel neli aastat seisakut, mis toob kaasa veel suurema arengupeetuse, veel suurema inimeste pettumuse. 

Parempoolsed on tänaseks ainus alternatiiv parempoolsele inimesele ning meie ülesanne, head erakonnakaaslased, on selgete poliitikatega näidata oma tänastele ja tulevastele valijatele, et meil lasub lootus ja kohustus see seisakust välja murda ning pakkuda inimestele usku paremasse homsesse. 

Reformierakond, Isamaa ja Keskerakond on stagnatsiooni põlistamise erakonnad ja see on põhivalik, millest sel korral tuleb aru saada. Ainus kasvuerakond on Parempoolsed. 

Vaid julgus ja otsustusvõime annab lootust parema ja jõukama tuleviku suhtes

Eesti on väike riik, kus iga inimene on oluline. Ka iga euro on oluline. Väikest oma riiki pidades, peame endalt kogu aeg küsima, kas iga euro, mis läheb riigikaitsesse, haridusse, põllumajandusse, sotsiaalkaitsesse, täidab oma eesmärki.

Mäletate, kui me Viljandis rääkisime kolmest suurest tsunamist, mis on Eesti poole teel: maailmakorra muutumine, demograafiline kriis ja AI ulmeline areng. 

Just nende kahe asjaolu tõttu, ühelt poolt vastutus anda tuleviku põlvedele edasi vaba, jõukas ja äge Eesti, mille üle uhke olla ning teiselt poolt pöörane maailm meie ümber, paneb meile kohustuse julgeda ja otsustada, mitte oodata. Keerukad ajad ei peata arengut, need annavad võimaluse ning riigijuhtide ülesanne on need võimalused tuleviku põlvede kasuks pöörata. 

Jõudes tagasi selle ühiskondliku leppeni. Päris hämmastav on vaadata, kuidas omavahel näiliselt kisklevad kõik kolm, keda lisaks populismi harrastamisele ühendab soov diskrediteerida õigusriiki. 

Loen väljaütlemisi ja rünnakuid õigusriigi suunas ning see kõik on justkui arenguriikide poliitika. Sellesse lõksu langemine viib meid eemale edukate ja majanduslikult arenenud riikide seast. See viib meid arenguriikide hulka! Kogu korruptsioonivastane võitlus on olnud osa meie majadusedust. Rünnakuid õigusriigi vastu tahetakse teha järgmiste valimiste üheks põhiliseks küsimuseks ning just seda küsimust, kas te tahate viia Eesti arenguriikide hulka, tuleb neilt erakondadelt, kes õigusriiki murendavad, küsida. 

Kokkuvõttes. Keerulised ajad pakuvad võimalusi ja Parempoolsed on optimistide erakond. Olgu see Ukraina sõja oodatav lõpp või AI areng – need suured muutused on meie võimalused. Need loovad meile aluse uueks pikaajaliseks majanduskasvu tsükliks, mida nägime pärast EL-ga liitumist. Kas see tekib, sõltub meist, mitte välisest keskkonnast. Lihtsalt julgust, otsuseid, sihikindlust ja riigimehelikkust on vaja. 

Nii et ikkagi vaba, jõuka ja eestimeelse ühiskonna nimel edasi.