Peaminister ja valitsus proovivad justkui muuta riiki efektiivsemaks, kärpides regulatsioone, konsolideerides asutusi ja teenuseid, kuid paraku on need vaid ajutised leevendused, mis ei lahenda asja tuuma, kirjutab ettevõtja Raul Ennus (Parempoolsed).
Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda tegutseb riigikantselei juures aktiivselt ja teeb järjest ettepanekuid dereguleerimiseks, nõuete ja bürokraatia vähendamiseks ning sammudeks majanduskasvu toetamiseks. Samas veelgi rohkem saame ajakirjandusest lugeda, kuidas seesama valitsusaparaat mõtleb kõiksugu regulatiivseid piiranguid pidevalt juurde.
Justiits- ja digiminister tutvustas riigi IKT-valdkonna ja IT-majade konsolideerimise kava, mille eesmärk on vähendada kulude dubleerimist ja tõsta digiriigi tõhusust. Samas pole selge, kas see sisuliselt midagi paremaks muudab.
Endiselt mõeldakse välja ebavajalikke regulatsioone
Samal ajal aga näitas reaalsus oma tõelist palet: transpordiamet asus üle reguleerima väikekaupmeeste müügisilte, regionaal- ja põllumajandusministeerium asus karmistama ja täpsustama aedviljakasvatajate määrust, haridus- ja teadusministeerium asus eelmisel aastal detailselt reguleerima klassiekskursioonide ja kultuuriasutuste külastuste rahakogumist, mis jättis muuseumid sisuliselt koolilastest tühjaks. Lisaks asus HTM jäigalt ette kirjutama ka koolipäeva algust, mis tekitas osades piirkondades transpordisüsteemis kaose; rääkimata tõsisasjast, et osade lapsevanemate tööpäev algab varem ning lapse kooli saatmine muutus väga keerukaks. Juuni lõpust hakkas börsifirmadel kehtima juhtkonna sookvoot. Nimekiri ei ole muidugi lõplik, näiteid suurest soovist reguleerida on enamgi veel.
Ehk reaalsus näitab meile seda, et kogu riigi administratiivne masinavärk töötab täistuuridel edasi. Aina uusi regulatsioone luua, täpsustada, täiendada, ümber teha, vastavusse viia jne.
Mingis mõttes on see arusaadav. Riigiasustustes töötavad inimesed, kellel on antud asutuse põhimääruse ja ametijuhendiga ülesanne: arendada ja tõhustada oma valdkonda. Ja tubli ametnik või poliitik asubki seda tegema. Lihtsaim viis on mõelda välja uus regulatsioon, täpsustus või toetus.
Päris patust puhtad ei ole ka kodanikkond laiemalt – sageli on inimesed ise need, kes suuremat turvalisust ja reeglistikku ootavad. Meenutame näiteks alaealiste alkoholi serveerimise avalikku arutelu, kus riik proovis nõudeid leevendada, aga teatud ühiskonnagrupid olid sellele vastu. Veidi on ka siin nn muna-kana efekt: valitsused on inimesi teatud määral aina enam mugavus- ja abitustsooni viinud erinevate toetuste, reeglite ja piirmääradega (et valimisteks toetust tõsta) ning nii ongi tekkinud inimestel alateadlik hoiak iga probleemi lahenduses näha lapsehoidja-riiki. Ununemas on, kuidas varasemalt selge mõistuse ja enda initsiatiivi abil said need samad probleemid kenasti lahendatud. Iga üksikjuhtumi jaoks ei tuleks asuda piirama tervet sektorit või valdkonda, sest kõik uued reeglid vähendavad inimeste ja ettevõtete vabadust.
Asutuste liitmisest olulisem on asja sisu
Riigi IT-majade ühendamise osas on ühe kitsaskohana toodud välja, et konsolideerimine iseenesest uut kvaliteeti ega digiriigi sisulist reformi kaasa ei too (nt Margus Püüa). Samas digiriigi reform ja e-riigi uuele tasemele viimine on, mida tegelikult valitsuselt oodatakse. Rääkimata sellest, et konsolideerimisega saavutatav kokkuhoid on marginaalne ja oleks saavutatav ühe-kahe IT-maja juhtimiskvaliteedi parandamise näol. Justiitsminister võinuks alustada sellest, et proovida üks IT-maja korralikult tööle saada (sh vähendada riigikapitalismi), tõestamaks, et saab ka teistmoodi. Tänase otsuse kahjuks räägib ka bürokraatlik maailmakogemus, et tihti kaasneb konsolideerimisega veel suurem ebaefektiivsus, raiskamine ja kvaliteedi langus, mis võib viia hiljem hoopis asutuste lahutamiseni. Mida muidugi järgmine poliitik saab suure töövõiduna lauda lüüa. Kokkuvõttes kasvavad kulud ja paisub ametnikkond iga reformiga.
Probleemi lahenduse tegelik tuum peitub aga kõrgtaseme juhtimiskvaliteedis ja -filosoofias. Kui peaministri ja valitsuse ministrite tasemel anda kogu riigiaparaadile selge sõnum, et ministeeriumitelt ja ametitelt oodatakse oma valdkonna edasiarenduse kontekstis esimese asjana just tõhusust, asjaajamise ja regulatsioonide lihtsust, selgust, dereguleerimist ning seatakse sellele ka motivatsioonimeetmed, võiks loota, et suur administratiivne masinavärk võtaks ülereguleerimise osas hoogu maha. Muuta tuleb ka asutuste põhimäärusi ja juhtide ametijuhendeid.
Tuleks luua uus juhtimisparadigma, mis tunnustab neid asutusi, osakondi ja ametnikke, kes suudavad näidata, kuidas nad oma organisatsiooni või valitsemisvaldkonda ettevõtjate ja kodanike jaoks lihtsamaks, läbipaistvamaks ja efektiivsemaks muudavad. Uute regulatsioonide loomine või seniste karmistamine peaks olema kantud selgelt erandtegevuste kategooriasse, kus üldse selle menetlusse võtmiseks tuleks esitada väga mõjuvad põhjendused, välistamaks eos, et ametnik üldse selle peale ressursse raiskama hakkab.
Õppigem riigisektori headelt näidetelt
Sama loogikat saab kanda üle ka sisuliste teenuste osutamise osas, näiteks need samad IT-majad. IT hooldus- ja arenduskulusid annaks oluliselt tõhusamalt kasutada, kui juurutada sisutellija tootejuhtimises nn 80-20 kultuur – kuidas leida vähim, millega saab piisavalt hea tulemuse. Arusaadavalt on avalikus sektoris sellise süsteemi juurutamine ülikeerukas, kuna raha, mida kulutatakse, on omanikuta. Raha tuleb eelarvest ja kui tootearenduse eelarve paisub 2-3 kordseks, võetakse seda kui paratamatust, mitte juhtimisprobleemi. Vastutust ei võta üldjuhul keegi. Ehk ebaefektiivsus ei ole karistatav, vaid tavapärane tegevusmuster. Võimatu see aga ei ole – globaalsed suurkorporatsioonid, mis on tihti ka üpris bürokraatlikud ja millede eelarved on kordades suuremad kui Eesti riigieelarve, saavad sellega hakkama. Ehk on kohti, kust õppida ja eeskuju võtta. Olgu see siis kümnendiku vähempädevate töötajate iga-aastane koondamine, selged efektiivsusele suunatud mõõdikud ja motivatsioonisüsteemid, tippjuhtide väga selged sõnumid ja sammud raiskamisega võitlemisel, üle eelarve läinud projektide juhtfiguuride vallandamine jne.
Töötavaid näiteid on ka meil endal võtta: Eesti Töötukassa viis 2025. aasta lõpus läbi ulatusliku kollektiivse koondamise, vähendades kulude kokkuhoiu ja e-kanalitele ülemineku tõttu asutuses kokku 174 ametikohta (ligikaudu 20% kogu töötajaskonnast). Kes mäletab ka kaugemast ajast, kuidas kahe tuhandete aastate alguses pikalt reformiti Maksu- ja Tolliametit – ühendati kaks asutust, koondati ja vahetati välja hulk inimesi, sh juhid, reorganiseeriti ja muudeti kliendisõbralikumaks teenused, muudeti mõõdikuid ja kompensatsioonisüsteemi, tõsteti asutuse sisemist efektiivsust ja töö kvaliteeti, ja mida kõike kokkuvõttes saab lugeda edulooks.
Kokkuvõtteks. Dereguleerimine ja konsolideerimine on ajutised kunstlikud lahendused, mis suurt pilti väga palju ei muuda. Mitme ebatõhusa ameti liitmine suurendab ebatõhusust veel enam. Valitsus peaks alustama juhtimiskvaliteedi (ja -filosoofia) ja asutustele seatud eesmärkide kardinaalset muutmist. Ning ise ka selles osas olema järjepidevalt nõudlikud ja eeskuju näitama. Valitsussektoris tuleks kehtestada juhtimisfilosoofias uus normaalsus, mis tunnustab kärpimist, rohujuuretasandil dereguleerimist, tõhustamist, 80-20 filosoofiat, iga-aastast 10% ebapädevamate koondamist, juhtimisvigade puhul vaikimisi vastutuse rakendamist jne. Selget kompensatsiooni- ja motivatsioonisüsteemi neile, kes suudavad tõhususe ja kvaliteedi eesmärke täita. Sellise lähenemise efekt on palju suurem kui tagajärgede ajutine silumine.
Loe ka Äripäevast: https://www.aripaev.ee/arvamused/2026/08/25/raul-ennus-uks-burokraatialohe-pea-luuakse-maha-kaks-kasvab-juurde
