Eesti riigivõlg kasvab ning praegune Reformierakonna juhitud valitsus katab suure laenuga ka püsikulusid. See pole jätkusuutlik poliitika ja viib meid ühel hetkel krahhini.
Riigi kulutuste suurendamine võib majanduse elavdamiseks olla õige meede. Avalikud investeeringud ja tellimused suurendavad nõudlust erasektoris, annavad ettevõtetele tööd ning aitavad majanduslangusest kiiremini väljuda. Selline majanduse stimuleerimine oli omal kohal näiteks teise maailmasõja järgses Euroopas, mil Euroopa riikide suur kulutamine aitas sõjast laastatud majandust kiiresti käima tõmmata.
Aga ei ole päris nii, et riik saab lõpmatult kulutades majandusele vaid head teha. Kui kulutusi rahastatakse laenurahaga, on see kahe teraga mõõk. Laenu toel kaetud kulud võivad küll kasvatada praegust majandust lühikeses plaanis, kuid selle maksavad koos intressidega kinni tulevased maksumaksjad. Seetõttu on laenamine põhjendatud eelkõige investeeringuteks, mis loovad pikaajalist väärtust ja suurendavad Eesti tootlikkust.
Eesti julgeolekusse, haridusse ja tervishoidu tuleb panustada, kuid see ei tähenda, et kõik ülejäänud kulud võivad automaatselt kasvada.
Võtmeküsimus ongi, kas meie praegused kulutused toovad riigile tulevikus tulu või ei. Paraku näeme, et Eesti valitsus teeb laenurahaga kulutusi, mis meile tulevikus rohkem raha ei too. Ehk tarbitakse vaid lühiajalist «majandusdopingut». Erinevalt spordis dopingu tarbimisest poliitikud selle eest võistluskeeldu ei saa, kuid nende kehvad otsused peavad kinni maksma meie lapsed.
Eesti Panga prognoos näitab, et 2026. aasta esimeses kvartalis kasvas valitsemissektori lõpptarbimine 9,1 protsenti. Kauba ja teenuste ostmise kulud suurenesid koguni 12 ning avaliku sektori palgafond 7,4 protsenti. Valitsemissektori investeeringud kasvasid samal ajal vaid 2,3 protsenti.
Eesti riigivõla kasvu probleem ei ole üksnes selles, et riik kulutab rohkem, vaid selles, millele laenuraha kulub. Jooksvad kulud kasvavad investeeringutest mitu korda kiiremini. Nii jääb tulevastele maksumaksjatele küll võlg, kuid mitte sellele vastavas mahus parem taristu, tehnoloogiline võimekus ega suurem tootlikkus.
Riik peab siin tegema selged otsused. Eesti julgeolekusse, haridusse ja tervishoidu tuleb panustada, kuid see ei tähenda, et kõik ülejäänud kulud võivad automaatselt kasvada.
Kaitse-, haridus- ja tervishoiuvaldkonnast väljapoole jäävate administratiivkulude nominaalkasv tuleb külmutada. Üle tuleb vaadata riigi tellitavad teenused, dubleerivad asutused ja toetusskeemid. Iga uue püsikulu puhul peab valitsus näitama, millist mõõdetavat kasu see loob.
Vabanev raha tuleb suunata maksukoormuse vähendamisse ja investeeringutesse, mis annavad Eesti majandusele suurima tõuke. Selleks tuleb hinnata, millised taristu-, energeetika-, kaitsetööstuse ja tehnoloogiainvesteeringud kasvatavad kõige rohkem erasektori võimekust.
Laenuraha eest riigi igapäevakulusid paisutada on tuleviku arvelt elamine, mis ühel hetkel tuleb meie lastel kinni maksta.
Loe artiklit: Pärnu Postimees, 5.09.2026
