Esimesel septembril läheb enamik Eesti noori kooli. Üle 1000 noorel pole aga koolikohta: kooliaasta algas, aga noored on teadmatuses. Me ei saa oma lastesse nii ükskõikselt suhtuda.

Meie peres lõpetas sel kevadel põhikooli heade õpitulemustega noor. Tagasilöögi andis vaid matemaatikaeksam, mille tulemust mõjutas eksamipäeva hommikuks tõusnud kõrge palavik. Nii jäi muidu matemaatikas tugeval noormehel saamata kümmekond punkti, mis osutusid hiljem väga oluliseks.

Gümnaasiumivalik oli meil suuresti juba ette teada. Kodulähedane riigigümnaasium oli vanema venna näitel pakkunud piisavalt hea lähtekoha ülikooli pääsemiseks, mistõttu ei ajanud me võimalike koolide nimekirja väga pikaks. Matemaatikaeksami oodatust nõrgemat tulemust arvestades otsustasime siiski kandideerida veel kahte Tallinna gümnaasiumisse, et koolikoht soovitud õppesuundades oleks kindlalt tagatud.

Esimene ehmatus saabus üsna varsti, kui ühest alternatiivina valitud Tallinna riigigümnaasiumist tuli teade, et noormees ei pääsenud isegi tuhande parima kandidaadi hulka. Konkurss kujunes ka kodulähedases koolis halastamatuks. Kooli 120 õppekohale kandideeris ligikaudu pool tuhat õpilast, kusjuures pingerea 100. ja 200. kohta lahutas vaid paar konkursipunkti. Pingerida tähelepanelikult jälgides avastasime end kolmanda saja esimesest poolest, ligi sada kohta allpool vastuvõtulävendit. Järgnes närviline ooteaeg, mille jooksul ootasime iga paari päeva tagant uue pingerea avaldamist.

Meil läks hästi, aga teistel?

Jaanipäeva paiku hakkas üha enam tunduma, et lävend jääbki ületamata. Kuna noorel on kindel soov jätkata akadeemilise hariduse rajal, hakkasime otsima tasulise õppe võimalust ja jõudsime maksta juba ka broneerimistasu. Vahetult enne põhivastuvõtu lõppu selgus aga, et teiste kandidaatide valikute tõttu oli viimastel päevadesl vabanenud piisavalt kohti ning meie noor pääses ühena viimastest 120 vastuvõetu hulka.

Meie jaoks lõppes olukord hästi, aga paljude perede jaoks jätkus ebakindlus või kolmandate ja vähem eelistatud alternatiivide aktsepteerimist. Selleaastane olukord näitas väga selgelt tänavuse vastuvõtusüsteemi puudusi. Paljud noored kandideerisid korraga mitmesse kooli (erandiks ei olnud kandideerimine kümnesse kooli) ja hoidsid seetõttu enda käes mitut võimalikku õppekohta ka siis, kui eelistatud kooli oli sissesaamine juba tagatud. Teised pidid nädalaid teadmatuses ootama, kuni valikud selginesid ja kohad vabanesid.

Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel oli 25. augusti seisuga õppekoht kinnitamata 1674 kevadel põhikooli lõpetanud noorel ehk kümnendikul kõigist õppimiskohustuslikus eas lõpetajatest. Osa neist osales veel jätkuvastuvõtus ning mõne noore vastuvõtuotsus ei olnud Eesti Hariduse Infosüsteemi jõudnud.

Kuid probleem ei kadunud ka kooliaasta alguseks. ERR-i andmetel on veel 31. augustil ehk päev enne kooliaasta algust ainuüksi Tallinnas koolikohata 575 põhikoolilõpetajat. Need ei olnud enam noored, kellel tuli kannatada paar nädalat pingelist teadmatust. Nende peredel ei olnud päev enne 1. septembrit endiselt vastust kõige lihtsamale küsimusele: millisesse kooli peab noor järgmisel hommikul minema?

Kohustus jõustus enne seda toetavat süsteemi

Õppimiskohustuse pikendamise eesmärk on suures plaanis õige. Kui tahame arendada edukat ja uuendusmeelset ühiskonda, on haridusse panustamine üks selle olulisemaid eeldusi. Põhihariduse ja erialaste oskusteta koolitee lõpetanud noorel on tulevikus keerulisem oma unistusi ellu viia, leida sobivat tööd ning jõuda kõrgema sissetulekuni.

Kuid õige eesmärk ei vabasta riiki kohustusest muudatus korralikult ette valmistada.

Õppimiskohustuse rakendamist pidi toetama uus vastuvõtu infosüsteem SAIS3. Selle kaudu pidid noored esitama avaldused ja järjestama oma koolieelistused. Süsteem pidi aitama vältida olukorda, kus üks õpilane hoiab mitut õppekohta, samal ajal kui teine ootab teadmatuses.

Tänavuseks vastuvõtuks SAIS3 ei valminud. Koolid kasutasid erinevaid infosüsteeme ja koolipõhiseid lahendusi ning riigil puudus ajakohane tervikpilt sellest, millisel noorel oli koht olemas ja kes oli veel tegelikult õppekohata. Nagu kirjeldas Postimees SAIS3 arendust käsitlevas artiklis, tõmmati sadu tuhandeid eurosid maksma läinud arendusele pidurit ning järgmiseks vastuvõtuks jätkatakse senise SAISi edasiarendatud versiooniga.

See ei ole ainult ühe infosüsteemi tehniline ebaõnnestumine. Seadusega pandi noorele uus kohustus enne, kui riigil oli selle täitmiseks olemas toimiv tervikprotsess.

Vaba koht ei tähenda sobivat kohta

Ministeeriumi andmetel oli 25. augustil riigigümnaasiumides ligikaudu 130, kutsekeskharidusõppes 1028 ja muus kutseõppes 312 vaba kohta. Numbrite põhjal võiks järeldada, et kohti jätkuks kõigile.

Tegelikult ei ole õppekohad omavahel asendatavad. Kodust kaugel asuv koolikoht ei ole 16-aastasele noorele reaalne alternatiiv. Samuti ei ole mõistlik suunata IT-st, majandusest, õigusteadusest või disainist huvitatud õpilast juhuslikult vabaks jäänud erialale, mille vastu tal puudub igasugune huvi.

Kui riik nõuab õppimise jätkamist, peab pakutav õpitee olema reaalselt kättesaadav ning arvestama noore võimete, huvide, elukoha ja tugivajadusega. Vastasel juhul täidame õppimiskohustust ainult paberil ning suurendame õpingute katkestamise ohtu juba esimesest koolipäevast.

Kõige keerulisemasse olukorda satuvad seejuures noored, kelle õpitulemused või motivatsioon on juba põhikoolis nõrgemad. Madal motivatsioon ei ole alati noore teadlik valik. Selle taga võivad olla õpiraskused, vaimse tervise probleemid, keeruline kodune olukord või varasemad ebaõnnestumised haridussüsteemis. Just neile noortele ei tohi riik öelda: õppimine on sulle kohustuslik, kuid sobiva koha pead ise erinevatest süsteemidest üles leidma. Hariduse omandamine ei tohi muutuda karistuseks.

Järgmiseks kevadeks on vaja toimivat tervikprotsessi

Järgmiseks vastuvõtuks peab olema valmis mitte ainult infosüsteem, vaid kogu protsess.

Kõik gümnaasiumid ja kutsekoolid peaksid kasutama ühtset vastuvõtukeskkonda ning koordineeritud ajakava. Õpilane järjestab oma tegelikud eelistused, koolid hindavad tema vastavust vastuvõtutingimustele ja süsteem pakub talle parimat võimalikku kohta. Nii ei jää õppekohad nädalateks mitme kooli vahel valivate kandidaatide taha kinni. Samuti peab riigil ja omavalitsustel olema reaalajas ülevaade noortest, kellele põhivastuvõtus kohta ei leitud. Nendega tuleb tegeleda kohe juulis, mitte alles augusti lõpus.

Õppimiskohustuse eesmärk ei ole paigutada iga noor 1. septembriks ükskõik millisesse vabasse klassi. Eesmärk on aidata tal jõuda keskhariduse või kutseoskusteni. Kohustus võib hoida noore mõnda aega kooli nimekirjas, kuid sobiv õpitee ja personaalne tugi aitavad tal seal ka püsida.

Viide artiklile: Õhtuleht, 1.09.2026