Eesti majandus kasvas teises kvartalis 0,9%, kuid enam kui kaks kolmandikku sellest tulenes oodatust suurematest maksulaekumisest ja valitsemissektori palgatõusust.
Valitsemissektori lõpptarbimine kasvas viimase nelja kvartali kiireimas tempos – 2,4%. See tähendab, et majandust veab üha enam riigi enda kulutamine, mitte erasektori investeeringud ega ettevõtete tootlikkus. “Kui “majanduskasv” sünnib peamiselt ametnike palkade ja riigi kulude suurenemise arvelt, siis on see lihtsalt illusioon, mitte ühiskonna jõukuse kasv,“ ütles Parempoolsete juhatuse liige Andrus Kaarelson. Valitsemissektori palgakulu kasvas samal ajal 4,5%.
„Selline majandusmudel ei toeta ei ettevõtlust ega ekspordivõimekust. Kui riik kasvatab oma kulusid ja samal ajal kurnab erasektorit maksutõusude ja ebastabiilse keskkonnaga, siis ei ole lootagi, et majandus lähiajal jalad alla saaks,“ märkis Kaarelson.
Statistikaameti andmed näitavad, et tänavu teises kvartalis kasvasid vaid mõned üksikud valdkonnad, enamik tootvaid sektoreid – ehitus, veondus ja laondus, tervishoid, põllumajandus, kaubandus ja tööstus – on aga sügavas miinuses. „Kui suurem osa tootvatest sektoritest kahanevad, siis on majanduskasvust rääkimine üpris kohatu,“ ütles Kaarelson.
Tema sõnul tähendab senisel rajal jätkamine paratamatult uusi maksutõuse, suurt riigivõlga ja majanduse kidumist. „Eesti majanduse taastumine ja ühiskonna jõukuse kasv saab tulla vaid ettevõtluse edenemisest, mitte raha ümberjagamisest ja maksutõusudest,” rõhutas Kaarelson. “Eesti vajab praegu poliitilist julgust, et riigi kulud kokku tõmmata ja inimestele hingamisruumi anda.”
Parempoolsed pakuvad lahendusi:
Avaliku sektori kulutusi tuleb kärpida, palgafondid külmutada.
Makse tuleb langetada: tulumaks 18%, käibemaks 20%.
Valitsus peab looma investeeringuid ja eksporti toetava majanduskeskkonna.
Valitsus peab lõpuks ometi tööle hakkama, ütles Kaarelson. Senist võimuliidu tegevust iseloomustab tema sõnul eelmisel nädalal teatavaks saanud absurdne fakt, kus Kliimaministeerium lubas tööjõukulusid 340 000 euro võrra kärpida, aga tegelikult hoopis tõstis neid. Tulemuseks on 700 000 euro suurune püsikulu puudujääk, mida kaetakse nüüd hädatapuna ja jätkusuutmatult ühekordse maapiirkondade eluasemetoetuse arvelt.
