Uudis, et 20-eurone visiiditasu pole EMO-de koormust vähendanud, kinnitab taas: kriisi lahendus peitub kogu süsteemi töökorralduse muutmises, mitte ainult visiiditasu kehtestamises. 

Praegused pikad järjekorrad ja ülekoormus on tekkinud asjaolust, et raha ja vastutus tervishoius ei liigu koos patsiendiga, tegeliku vajaduse järgi. „Visiiditasu tõstmine ei muuda midagi, kui inimesel pole mujale minna,“ ütles Parempoolsete liige ja arst Karmen Koppel. „Tervishoius peab raha käima koos patsiendiga, mitte haigla eelarves kinni olema. Kui inimene saab abi perearstikeskuses või tervisekeskuses, siis peab ka raha sinna minema – ja seda tuleb võimaldada ilma keerulise eelregistreerimiseta, jooksvalt, ka õhtuti.“

Esmatasandi arstiabi korraldamise õigus ja kohustus tuleks anda kohalikele omavalitsustele, umbes samamoodi, nagu see praegu toimib haridussüsteemi puhul. „Omavalitsused tunnevad oma piirkonda ja selle tervisevajadusi. Kui neil on selge roll ja raha liigub koos vastutusega, saab teenust pakkuda inimeste vajaduste järgi – mitte süsteemi mugavuse järgi,“ täpsustas Koppel.

Ta märkis, et EMO-s osutatud lihtsama abi eest võiks osaliselt esitada arve patsiendi perearstile, kui patsient kuulus tema nimistusse ja EMO-käik olnuks välditav. See annaks Koppeli selgitusel perearstidele põhjuse esmatasandil lahendusi otsida ning vähendaks selmoel ka riigi kulutusi.

Parempoolsetel on konkreetsed ettepanekud, kuidas muuta erakorralise abi süsteem paindlikumaks ja kättesaadavamaks: 

1. Vältimatu esmatasandi abi – näiteks kerge trauma, palaviku või haava korral – peab olema kättesaadav ka perearsti ja -õe kaudu, mitte ainult EMO-s.

2. Tervisekeskustes tuleb võimaldada jooksva vastuvõtu võimalust ka õhtuti, näiteks kuni kell 20-ni, et inimesed saaksid lihtsama tervisemurega abi ka pärast tööpäeva lõppu.

3. Süsteemi aitab korrastada lihtne hinnaerinevus: esmatasandi vältimatu abi puhul võiks kehtida perearsti juures või tervisekeskuses 5-eurone visiiditasu, EMO-s jääks alles tänane 20-eurone tasu.