Meie arusaam vabaduse tähendusest on vähenemas. Inimestel, kel pole vabadust, kaob aga esmalt tahe ja siis juba ka oskus ise hakkama saada.
Kuidas on võimalik, et siin, meie oma Eestis, kus meie DNA-sse peaks olema vabaduseiha sisse kirjutatud, on sündimas andmebaas, mis tahab tehisaru toel hakata hindama tõenäosust, kas keegi võib panna toime kuritegusid? Või kuidas on tulnud keegi päriselt selle peale, et kirjutada eraldi regulatsioonina välja, et lasteaia põrand ei tohi olla konarlik ja libe? Kuidas me päriselt arutame üleriigilise näotuvastusvõimelise kaameravõrgu üle? Miks päriselt on loonud riik regulatsioonid, järelevalvemenetlused ja sunnimeetmed valdkondades ning kohtades, kus selleks puudub igasugune tervemõistuslik vajadus? Või miks inimene oma kodu või õuele kuuri ehitades peab küsima selleks nii palju lube ja kooskõlastusi?
Vastus on valus – arusaam vabaduse tähendusest on vähenemas. Vabadus teatavasti aga ei kao pauguga, vaid ikka tasahilju. Kui ta samm-sammult muudkui kahaneb, kaob märkamatult ka inimeste endi võime vabana otsustada ja vastutada. Kaob omanikutunne oma elu, oma valikute, oma riigi üle, sest regulatsioonid, piirangud ja pidev sekkumine tekitavad trotsi ja vähendavad vastutust. Vabaduste vähenemisel ühiskonnas on rängad tagajärjed nii üksikisikutele, ühiskonnale kui ka riigile.
Iga maksutõus vähendab inimeste vabadust ise oma raha üle otsustada. Iga regulatsioon vähendab vabadust ise mõelda, otsustada ja võtta vastutus. Mõtteviis, et keegi kuskil teeb inimese elu, raha või valikute üle paremaid otsuseid kui inimene ise, on ohtlik.
Üksikisiku vabaduste kadumine tähendab ise endaga hakkamasaamise vähenemist. Tänases julgeolekuolukorras on see võltslootuse andmine, et keerulistes olukordades on riik või kohalik omavalitsus see, kes iga inimest aitab. Ei. Hoopis teadmine, et igaüks ise vastutab enda eest ja igaühel on selleks võimalused, on see, mis hoiab igaühte eraldi ja ühiskonda tervikuna tuleviku suhtes kindlameelsetena. Teadmine, et just inimene ise peab hakkama saama oma eluga, on väärtus.
Just see tunne, et me elame riigis, kus inimesel endal lastakse otsustada oma pere – olgu laste arv või laste haridustee või ettevõtte loomine või kodu rajamine –, annab teadmise, et see on väärt koht elamiseks. Kui aga inimene juba tunneb, et elab parimas võimalikus paigas, on ta valmis seda ka kaitsma, iseenda ja oma lähedaste elu selle riigiga siin siduma.
Kaasaegses maailmas on sama loomulik kui omada õigust oma kodu privaatsusele, õigus ka oma andmetele. See on meeletu osa igaühe vabadusest – tunda, et tema eraelu, tema mõtted, tema suhtumised, hoiakud on vabad ja kaitstud. Kui selliste vabaduste vundament hakkab murenema, väheneb pluralism – aga see on juba väga ohtlik tee, mis viib demokraatiast tasahilju ebademokraatia suunas.
Inimesed, kes ei taha enam olla vabad oma valikutes ja ei saa olla vabad omama ise oma andmeid ning on sunnitud loobuma vabadusest olla, arvata, tunda ja mõelda, mida tahavad, ilma et peaks kartma, kes veel seda teab – ei ole need, kes on valmis kaitsma oma riigi vabadust. Ühelt poolt seetõttu, et tasahilju lepitakse väiksema hulga vabadusega, aga see tähendab ka väiksemat vastutust, väiksemat soovi olla ise oma elu, oma andmete, oma riigi peremees.
Nii juhtubki, et riik, kes muudkui sekkub inimeste eludesse ja valikutesse, ei usalda enam inimest. Riiki, mis ei usalda inimest, ei usalda omakorda inimesed. Usalduseta aga pole tulevikku.
Kui vabaduse määra kadumine on tunnetuslik, siis vabaduse vähenemise mõjud omavad selgelt negatiivset tagajärge ka majanduslikus mõttes, Tallinna korteriturg on hea näide. Inimesed kaotavad võimekust oma kodu omada seetõttu, et hinnad on kõrged, aga hinnad on kõrged muuhulgas pikkade menetluste ja planeeringutega seotud asjaajamise tõttu.
Lahendus ei ole aga veel vähem vabadust ja veel rohkem linna sekkumist kinnisvaraturule, vaid hoopis läbipaistev ja kiire asjaajamisega linnajuhtimine, kus turg on vaba ja kodude ostjad ei pea kinni maksma kogu seda bürokraatia kuhja. Seega tähendab rohkem vabadust mitte pelgalt tunnet ja ise hakkamasaamist, vaid ka jõukamat elu.
Nende paljude vabaduste kohal on veel üks kehv vari demokraatia võtmes – see on üha enam levinud arusaam, et poliitilisus on halb. Ja kui ikka avaliku sektori juhi konkursil pannakse pahaks inimese erakondlikku kuuluvust, on tugev tõbi tabanud meie demokraatiat.
Vaba demokraatlikku riiki juhivad ainult ja ainult poliitikud. Asjaolu, et võimuparteid on teinud erakondlikust kuuluvusest oma survetööriista, on mõistagi halb ja taunimist väärt, aga üha enam kuuleme lugusid, et vabadus osaleda demokraatias erakondliku liikmelisuse kaudu on tugeva surve all. See aga on omakorda paljudel juhtudel vabaduse tähenduse mittemõistmise juurpõhjus.
Kui ei mõisteta seda vabaduse alust, on lootusetu loota, et mõistetaks teiste vabaduste kaalu – ning siis tulevadki seaduseelnõud ja otsused, kus sõnu „avalik huvi“, „turvalisus“, „apoliitilisus“ kasutatakse kattevarjuna vabaduste piiramiseks. Kui aga inimesed seda mõistavad, on lisaks vabaduste vähenemisele kui tagajärjele üks tagajärg veel – ning see on inimeste pettumus ja kaugenemine riigist. Riigi vabadusele ohtlikumat tunnet aga polegi olemas.
Veel on meil meeles vabaduse aeg – nii selle kättevõitlemise kui selle väärtuslikkusest arusaamise aeg. Ning kuigi me kolmekümne aastaga oleme mõnusasse riigiusu sohu vajumas, on võimalik kasutada pöörast aega maailmas just selleks, et Eesti taas teha kõige vabama majanduse ja kõrgeima määraga isikuvabadustega riigiks. Kindel on see, et see toob inimestele tagasi usu tulevikku, annab enesekindluse ning paneb taas tegutsema omaenda perede, kodude, ettevõtete ja oma vaba riigi eest.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 21.06.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120386023/poliitkolumnist-vabadus-ei-kao-pauguga-vaid-vaheneb-tasahilju-iga-maksutous-vahendab-vabadust-oma-raha-ule-otsustada
