Ühiskond, kus tööealiste inimeste arv väheneb, aga ülalpeetavate inimeste ja soovitud teenuste arv kasvab, ei ole jätkusuutlik. Kui praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis aastaks 2040 peab teda üleval vaid 1,5 tööealist.
Väiksema töölkäijate arvuga tuleb tagada kvaliteetne haridus ja arstiabi, peame toetama lapsi ja vanureid ning neid, kes ise hakkama ei saa, ning katma kõik ametid. See tähendab, et iga töövõimelise inimese vastutus kasvab – mitte ainult rahaliselt, vaid ka otsustes.
Eesti on olnud edukas iseseisvuse taastamisel, aga vaimne taassünd on olnud hoopis aeglasem. Ühiskonnana puudub meil selge väärtuslik kokkulepe, mis on tõeliselt oluline ja kuidas me järjepidevalt selle poole liigume. Eestlased väärtustavad haridust, aga me tahame seda tasuta ja kodu kõrval, arstiabi peab olema kättesaadav ja tasuta, elekter odav, julgeolek tagatud, õpetajate palk 120 protsenti Eesti keskmisest jne. Niikaua kui me näeme ainult oma osa riigieelarvest, mitte tervikut, jäävad ka olulised valdkonnad nagu kõrgharidus kuhugi soovide ja tegelikkuse vahele lõksu.
Eesti kulutab kõrgharidusele umbes 1,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mis on oluliselt alla tegeliku vajaduse, et teha kõrgtasemel teadust, meelitada erialaeksperte ja anda parimat võimalikku haridust. Teaduse hinnaklass ei pea sammu mitte Eesti, vaid globaalse hinnaklassiga, alustades inventarist ja lõpetades tippspetsialistide töötundidega. Kõrghariduse kroonilist alarahastust ei lahenda mujalt raha ära võtmine ja ülikoolidele juurde andmine, sest iga aastaga väheneb ka tööealiste arv, kes peavad üleval pidama veel rohkem ehk alarahastus ja alamehitus suureneb kõikjal. Erialade kattumine ja sisu väärivad omaette artiklit.
Praegu rahastab kõrgharidust kogu ühiskond – ka need, kes sellest ise osa ei saa. Teistpidi vaadatuna maksavad kõrghariduse eest kõik peale tudengite enda, kes panustavad süsteemi alles siis, kui nad jõuavad Eesti tööturule. Tartu Ülikooli õppeaasta avaaktusel kõneles rektor Toomas Asser, kuidas kõik hea, mida võtame iseenesest mõistetavalt, maksame kinni ju meie ise, Eesti riigi kodanikud. Ülikoolide rahastuse puhul ei saa üle ega ümber küsimusest, kes peaks katma kulud – kas kogu ühiskond ühisvastutust kandes või jagades seda vastutust õppija ja riigi vahel?
Mina isiklikult ei usu täielikult tasulisse kõrgharidusse, sest see vähendaks hariduse kättesaadavust veelgi, kuid ühe võimaliku lahendusena näen hübriidmudelit. Riik teeb koostöös ekspertidega tellimuse, mitu tasuta kohta igal erialal avatakse ehk mitu maksab ühiskond kinni ning ülejäänud kohad on tasulised. Nii tagame tulevasele tööturule vajaliku järelkasvu, tasuta kohtadele tekib konkurents ja tippudel on põhjust Eestisse jääda.
Samas säilib võimalus ka neil, kes tasuta kohale ei saanud, aga tõesti väga tahavad mõnda eriala õppida, kandideerida alguses tasulisele ja hiljem tasuta kohale, kui keegi tasuta kohast loobub või välja langeb. Tasuliste kohtade arvu, õppemaksu kehtestamise ja kasutamise võiks jätta kõrgkoolide enda otsustada. Selline süsteem aitaks leevendada kõrghariduse kroonilist alarahastust, suurendaks õppijate isiklikku vastutust ning tasakaalustaks tööealiste õlgadel lasuvat vastutust ühiskonna toimimise eest.
Tasuta kõrghariduse reform ei ole taganud võrdsemaid võimalusi, vaid viinud alla nii õppe kvaliteedi kui ka kättesaadavuse. Põder ja Lauri 2021. aastal avaldatud teadusuuringust selgus, et haridusreformi järel on vähenenud ebasoodsas olukorras olevate õpilaste võimalus minna ülikooli. Reklaamitud Põhjamaade mudelist täideti vaid pool: tasuta õppekoht anti, aga õppetoetused või stipendiumid, millega katta transport või uus elukoht ja elamiskulud, jäid napiks. Eesti tudengitest töötab õpingute kõrvalt ⅔ ja see hulk ei ole pärast reformi vähenenud.
Selleks, et tagada kõigile juurdepääs haridusele või üldse mõelda tasulise kõrghariduse peale, peab kõrvale tekkima riigi tagatisega läbimõeldud õppelaenusüsteem, mis oleks paindlik, kataks elamiskulud õpingute ajal ning ühilduks ka eluga pärast õpinguid. Kas ülikooli lõpetanud noor hakkab piisavalt teenima, et laen tagasi maksta? Kuidas ostab õppelaenu võtnud noor endale kodu, kus ta julgeks pere luua? Õppelaen peab olema turvaline ja arvestama eluliste vajadustega, muidu ei julgeta seda võtta. Täna on riik võtnud vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest, kuid ei suuda tagada kõrghariduse tegelikku rahastamisvajadust ega pakkuda noortele vajalikku tuge.
Me ei saa enam jätkata nii, nagu meil oleks lõputult raha ja piiramatult inimesi. Liiga palju jääb tegemata, sest puudub tahe vaadata järgmistest valimistest kaugemale või julgus teha raskeid, kuid vajalikke otsuseid. Haridussüsteem ei ole pelgalt kulurida, vaid investeering, mille tasuvus sõltub meie võimest seada eesmärke ning jagada vastutust. Me peame kokku tõmbama – nii mõtteviisid kui süsteemid, enne kui aeg meid lõhki kisub.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 06.05.2025: https://arvamus.postimees.ee/8243449/liina-maurer-tasuta-korgharidus-ei-ole-tasuta-aeg-kokku-tommata
