Kümme aastat tagasi kurdeti, et Tallinna vanalinnast on saanud ööklubide, pubide ja lärmi pealinn. Täna on seis vastupidine – lärmi pole, elu pole, ettevõtteid pole. On vaikus.
Vanalinna eelmise perioodi juhtimisel oli kolm mõõdikut: püsimine UNESCO maailmapärandi nimekirjas, püsielanikkonna kasvamine ja elanike rahulolu linnakeskkonnaga.
Esimene sai täidetud – oleme! Teinegi ülinapilt, kuigi ka linn ise tunnistab, et elanikkonna kasv on peamiselt eliitkoolide õpilaste fiktiivsissekirjutuste arvelt. Kolmandat mõõdikut lihtsalt igaks juhuks ei uuritud – uuring küll tehti aga uuriti vaid detaile, näiteks kuidas lärmi või parkimisega rahul olete? Potjomkini vanalinn!
Hiljuti kukkus läbi Tallinna linnavalitsuse korraldatud rendipindade konkurss – mitte ühtegi pakkumist paarikümnele äripinnale. Null huvi! Pole just positiivne indikaator, et vanalinna suunal oleks käimas läbimõeldud majanduspoliitika. Tallinna linn, kes ise on rohke kinnisvara omanik, ei suuda oma pindadele huvilisi leida. Mitte sellepärast, et keegi ei tahaks Tallinnas äri teha, vaid seetõttu, et asukohta vanalinnas ei nähta enam võimalusena, vaid kunagise eksklusiivsuse minetanud tüütu kuluna. See on halva linnajuhtimise tulemus.
Et pinnad tühjalt ei seisaks, tuleb rendioksjoni alghind viia 1 euro peale ja tähtaeg pikendada mitme kuu pikkuseks. Samuti peab turunduse sättima nii, et kõik kes peavad, ka päriselt teavad konkursist. See, mis sealt siis koorub, ongi turuhind. Kui see hind on piinlikult madal, siis on põhjuseks piinlik linnajuhtimine, mitte kehv vanalinn. Õnneks ei kao linn kuhugi ja küllap tänase linnavalitsuse välja vahetamise järel õnnestub ka oksjon paremini.
Kesklinna juhtkond hädaldab, et ettevõtted ei taha vanalinna tulla, sest rendipindade kulud on suured, remont kallis ja tulevik ebamäärane. Peamine põhjus on siiski selles, et vanalinn ei müü. Ta ei tõmba ligi turiste ega pakata ettevõtlikkusest, ei meelita talente. Ometi peaks just vanalinn olema Tallinna visiitkaart, ülejäänud linnale eeskujuks nii majanduse kui ka kultuuri vallas.
Kui meie kinnisvarapoliitika ei toeta pikaajalist mõtlemist, kui rendiperiood on viis aastat, mis ei võimalda ettevõtjal isegi investeeringut tasa teenida, siis ei tulegi keegi siia riskima. Linnavalitsuse ainus varuplaan on, et „võib-olla paneme siia ajutise kunstinäituse“. See ei ole mõtestatud tegevus Eesti kõige tugevama brändiga linnaosa jaoks, vaid justkui mingi hädaplaan kinnisvarafondile, kes ei tea, mida teha tühjaks jäänud kaubanduskeskuse pinnaga.
Kuigi linnavalitsuse ideaal paistab olema väljasurnud vanalinn, kus levib igavene öörahu, siis ei peaks välistama ka peomeeleolu naasmist iidsetele tänavatele. Olgu või öösel!
Selge, Tallinna vanalinn ei vaja rohkem matrjoškasid ja merevaiku – turismi odavsegmendi oleme juba ammendanud. Samas ei peaks nimetatud kraamiga kauplejaid vanalinnast ära ajama enne, kui uued müüjad ja tooted on leitud. Merevaigu puudumine ei too elu Vanalinna!
Me vajame kvaliteeti, mitmekesisust ja ärilisi ambitsioone, alustama ei peaks väikeettevõtluse ahistamisest. Loomaks kohvikuid, kus istuvad tudengid ja iduettevõtjad ning butiike, kus kohtuvad käsitöö ja kaasaegne disain, tuleb enne meelitada kohale ostjad. Tuleb luua kultuurikohti, kuhu tahavad tulla ka tallinlased ise, mitte ainult kruiisituristid.
Selleks peab linn loobuma mõtteviisist, et iga rendipind peab teenima maksimaalset eurot ruutmeetri kohta. Ruutmeeter, mis seisab tühjana, ei teeni sentigi. Tuleb vaadata suuremat pilti, kogu piirkonda kui elusat ökosüsteemi, kus elu ja äri, pidu ja kultuur toetavad teineteist.
Kui soovime, et vanalinn oleks rohkemat kui magamiskoht ja et siia tuleksid talendid, turistid ja ettevõtjad, siis peame selle ka reaalselt eesmärgiks võtma. Ei ole mõtet mäletseda minevikku, vaid tuleb luua tulevikku. Hea linn ei ole see, mis keelab ja reguleerib. Hea linn on see, mis kutsub, lubab, toetab ja innustab.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 05.05.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120375121/henrik-aavik-vanalinn-olgu-kultuurne-seiklus-mitte-inimtuhi-magala
