Reformierakonna flirt riigisektori töötajate palgatõusuga on ühtaegu valelik kui ka ohtlik. Vajadus on täpselt vastupidine – me peame selgelt ütlema, et avaliku sektori palgad lähimatel aastatel ei tõuse.

Kui riigieelarvele panna stetoskoop külge, kuuleb sealt ainult üht heli – kiiret ja ärevust täis südamelööki. Süda lööb laenuraha toel ja rahandusminister kirjutab retsepte, mis lubavad kõigile kõike, lootuses, et patsiendi tervis paraneb siis ise. Uudis: ei parane!

On aeg öelda välja see, mida keegi ei taha kuulda – riigi palgafond tuleb külmutada kuni järgmiste valimisteni. See ei tähenda, et ükski õpetaja või arst ei võiks saada palgatõusu. Saab küll. Lihtsalt iga tõus peab tulema alati kellegi arvelt, alati koos koondamiste ja kärbetega töötajate arvus, palgafond jäägu samaks või vähenegu.

Eesti kulud kasvavad kiiremini kui tulud. Kaitsekulud – jah, need on vajalikud. Haridus, tervishoid, sotsiaalvaldkond – loomulikult olulised. Aga siin on konks: isegi kui mõni kulu on põhjendatud, ei saa me neid kõiki üheaegselt lõpmatuseni paisutada. Rahakott on sama suur, ainult käsi seal sees on rohkem. Kui meie prioriteet on kaitsekulud, siis muud asjad peavad ootama. Ei saa nii, et kõik mis riik teeb on prioriteet, ainult üks asi saab olla.

Kaitsekulude puhul veel mõistame, et see on investeering julgeolekusse, mis võib majandust toetada, kui see raha jääb Eestisse. Kui aga ostame tankid Saksamaalt ja padrunid Prantsusmaalt, siis see ei ole meie sisemajanduse päästepaat, vaid auk paadi põhjas.

Samal ajal lubatakse palgatõuse, rääkimata sellest, et maksutulusid vähendatakse – tulumaks alates esimesest eurost kadus. Tulemuseks üha suurem defitsiit. Valitsus plaanib järgmistel aastatel laenata igal aastal 2 miljardit eurot. Kui nii jätkame, siis 2035. aastaks on meie riigivõlg SKP suhtes kahekordistunud. Täna kasvab EUs vaid Soome riigivõlg meie omast kiiremini.

Me seisame ristteel. Ühel pool on mõistlikkus ja vastutustundlik poliitika – see võib olla ebapopulaarne, aga hoiab riigi vee peal. Teisel pool on populism, laenulaine, rahanduslik kollaps.

Kõlab karmilt, aga tõsi on see, et riik ei saa samal ajal palka tõsta ja personali juurde palgata. Kui me tõesti tahame, et haridustöötaja saab väärikat palka, siis tuleb ausalt öelda – kõik töökohad ei ole pühad ega puutumatud.

Külmutame palgafondi, kuid võimaldame struktuurseid muudatusi. Tõsta saab, aga koos optimeerimisega – üks palk üles, teine töökoht vähem. See on aus, see on läbipaistev, ja see näitab, et riik ei ela endale üle jõu ja meie põlvkond ei ela oma laste tuleviku rahakoti peal.

Praegu räägib valitsus kärbetest, aga tegelikkus on teine. Kärbitakse suuga, mitte numbritega. Eelarve paisub, inimesi tuleb juurde. Reformierakond viskas sotsid välja lubadusega teha vastutustundlikku poliitikat, nüüd aga mängitakse sedasama mängu, mida ikka enne valimisi: lubatakse palgatõuse ja kingitusi, et valijad ära osta. On hakatud rääkima palgatõusudest, investeeringutest ja maksulangetustest, justkui riigieelarve oleks põhjatu nõiakatel.

See on lihtsalt valijate petmine. Kaja Kallas on ise tunnistanud, et enne eelmist valimistsüklit tehtud lubadused viisid meid eelarvekriisini. Ja nüüd me oleme siin – jälle samas tsüklis, jälle samade lubaduste keskel.

Mida siis teha?
– Esiteks külmutame riigi palgafondi kuni valimisteni;
– Tõstame palka ainult seal, kus see on vältimatu – ja ainult siis, kui seda saadab struktuurimuudatus või koondamine;
– Seame fookuse sellele, kus raha teenitakse, mitte ainult sellele, kus seda jagatakse;
– Lõpetame katteta lubaduste jagamise enne valimisi (ehk valetamise).

Arvamuslugu ilmus Õhtulehes 01.05.2025: https://www.ohtuleht.ee/1129891/riigieelarve-viga-henrik-aavik-riik-ei-saa-samal-ajal-palka-tosta-ja-personali-juurde-palgata