Inimeste vabadus ja vaba ühiskond on ülioluline. Selles pole kahtlust. Igasugune inimeste vabaduste piiramine peab olema minimaalne ja selle eesmärk kõigile arusaadav. Ilma õiguskorra kaitseta võib kaduda rida kellegi õigusi ja vabadusi. Ja selle tasakaalupunkti eest vastutavad poliitikud.
Nagu me teame, 100 protsenti vabadust tooks kaasa igasuguste reeglite puudumise – kõik on vabad tegema ükskõik mida.
Ühiskond on kokku leppinud, et turvalise elukeskkonna eest ollakse valmis loobuma teatud osast oma vabadusest. Nii on lubatud politseil tänaval korda hoida, korrarikkujatele trahvi teha, kohtul inimesi vanglasse sulgeda, autoga sõites peame piirkiirust jälgima jne.
Kaamerate asendamine sadade politseipatrullidega tänavatel ja liikluses ei ole reaalne. Eriti kui me soovime madalaid makse, õhukest riiki ja reaalselt turvalist keskkonda. Ehk turvakaamerad on paratamatud.
Kui õigusaktid ja/või kommunikatsioon on puudulik – tuleb ära teha. Meediast on läbi käinud arvamused, et PPA kaamerate süsteemil on puudu vajalikud õigusaktid ja ka ühiskonna teavitamine on olnud poolik. Pika intervjuu sel teemal andis PPA peadirektor Egert Belitšev, kus selgitas mitmeid kaamerate süsteemi tagamaid. Tasub lugeda.
Pilt ei ole mustvalge. Poliitikud ja ministrid on olnud algusest peale otsustesse kaasatud, tehtud ka ministrite tasemel otsuseid.
Väga oluline on siin ka see nüanss, et mitmed kaamerad on «tellitud» kohalike omavalitsuste poolt. Kes on neid plaane ise kommunikeerinud oma omavalitsuse sees, kas nt koalitsioonilepingus või muul moel. Kui seda on tehtud vähe, on see KOVi juhtkonna süü, mitte kivi PPA kapsaaeda.
Otsus, et kaameraid ja andmebaase jääb haldama PPA, mitte KOV ise või erafirma, on ainuõige. PPAs on selged protseduurid, kõrge turvatasemega IT-keskkond jne, mille väärset kindlasti pole pakkuda mitte ühelgi KOVil ega turvafirmal. Seega süüdistada antud juhul PPAd selle eest, et tegemata on jäänud kommunikatsioon, on poolik tõde. Siiski PPA ja poliitikute jaoks siin õppimisekoht on – tõenäoliselt oleks pidanud sellest lähenemisest ja süsteemist rääkima rohkem.
See on selle loo juures üks kurvemaid pooli. Michal, Läänemets, Pakosta – kõik teatasid küll erinevas sõnastusest, aga sisuliselt kui ühest suust, et nemad ei tea sellest midagi. Ja mis kõige hullem – ridade vahelt oli selgelt ka välja lugeda, et ega poliitikud polegi seotud, PPA on süüdi, on teinud isetegevust.
See on aga vale ja näitab nende praeguste ja endiste ministrite võimetust võtta poliitilist vastutust.
Selge on see, et minister ei saa teada iga üksikut infosüsteemi või andmebaasi, aga antud küsimusele oleks saanud vastata teist moodi. Nii et kõigil ei jääks mulje, et PPA on midagi salaja korda saatnud. Ministrid oleksid saanud asja kiiresti selgitada ja anda siis selgemad vastused.
Fakt on see, et ministrid ja poliitikud on olnud läbi aastate nende otsuste juures, Reformierakond on väga pikalt kandnud sise- ja justiitsministri portfelli ehk info selliste otsuste kohta oleks pidanud olema teada. Rääkimata sellest, et saades ministriks, tuleks sellised olulised süsteemid endale selgeks teha.
Kurb järeldus on siinkohal, et olulistel ministritel puudub julgus ja võime võtta poliitilist vastutust, keerulisi asju rahulikult ja arusaadavalt kodanikele selgitada. Mõttekoht valijatele – kas selliseid ministreid me soovime valitsuses näha? Antud juhul on sisuliselt tegu ka julgeolekuriskiga – meie valitsus on nõrk ja ebaprofessionaalne.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 30.04.2025: https://arvamus.postimees.ee/8240304/raul-ennus-kaamerad-on-paratamatus-poliitikud-lukkasid-politsei-tanki
