Valitsus peab peab loobuma soovmõtlemisest ja viima riigi rahanduspoliitika vastavusse majanduskeskkonna tegeliku olukorraga. Pärast USA tollitariifide esimest raputust on selge, et varasem majanduskasvu prognoos oli rajatud soovmõtlemisele.
Tänavune riigieelarve on koostatud eeldusel, et majandus kasvab 3,3% ning nominaalkasv ulatub 7,1 protsendini. Nüüdseks on aga ilmne, et selline optimism on põhjendamatu. Prognoositud tulude (5,2%) ja kulude (3,5%) kasv eeldab tugevat majandust, mida meil lihtsalt ei ole. Tegelik kasv jääb tõenäoliselt vaevu ühe protsendi piirimaile või alla selle.
Enne USA tollide kehtestamise esimest katset 25. märtsil uskus Eesti Pank, et majandus kasvab maksutõusude tõttu vaid 1,5% võrra. Nüüdseks on isegi see prognoos liiga optimistlik. Eesti Panga analüüs näitab, et USA kaubanduspiirangute ja võimalike ELi vastusammude koosmõjus võib majanduskasv veel poole protsendipunkti võrra langeda.
Selle kõige taustal muutub järjest arusaamatumaks, miks Reformierakonna valitsus jätkab vanaviisi – justkui maailmas poleks midagi juhtunud. Kuidas on praeguses majandusolukorras üldse võimalik, et tänavu kasvavad riigi indekseerimisega seotud kulud – ilma kaitsekuludeta (sic!) – koguni kuni poole miljardi euro võrra? Ja seda igal aastal kumuleeruvalt. Seega kasvavad riigi kulutused automaatselt nelja aastaga kokku kahe miljardi euro võrra – kõik see ajal, mil samal ajal tõstetakse hoogsalt pea kõiki makse, hinnad tõusevad kiiresti ning majapidamiste reaalsed sissetulekud kahanevad. Riigi rahandus vajab kohest korrektsiooni.
Kristen Michali valitsus räägib nüüd juba positiivse lisaeelarve vastuvõtmisest. Tänavuses riigieelarves pole arvestatud võimalusega, et eelarvepuudujääk võib kasvada seni lubatud 3% asemel juba sel aastal 4,5%-ni SKT-st. Kui seni kehtivas eelarves nähti puudujäägiks ette ligikaudu miljard eurot, siis nüüd on valitsus valmis minema umbes kahe miljardi euroga miinusesse ning võtma selle katteks vastavas mahus võlgu. Siia mustrisse asetub ka valitsuse kava tõsta avaliku sektori palku. Mitme viimase valitsuse lubatud “jõhkrate kärbete” asemel on riigiaparaat ka hoopis paisunud, näiteks pärast 2023. aastat enam kui 600 inimese võrra.
Kui Reformierakond jätkab praegust valitsemislodevust – ei tõmba riigi kulusid kokku, teeb valimiste eel taas “kingitusi” ja laseb eelarve defitsiidi 4,5%-ni –, tähendab see, et Eesti võlakoormus kahekordistub kümne aastaga ja tõuseb 47 protsendini SKT-st.
Statistikaameti andmetel oli tarbijahinnaindeksi kasv märtsis 4,4% võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Samas on majanduskasv kidumas. USA tollimaksud kergitavad inflatsiooni, mis omakorda sunnib keskpanku jätkama karmi rahapoliitikaga. See tähendab, et majanduse taastumiseks vajalikud intressilangetused võivad jääda tulemata. Kui EL ja USA kehtestavad vastastikku kaubanduspiirangud, võib see viia Eesti majanduskasvu juba niigi nõrga ühe protsendi taseme juurest veelgi madalamale, meid võib oodata uus langus.
Siinkohal ei tohi unustada, et Eesti on väikese ja avatud majandusena eriti tundlik globaalsete mõjude suhtes. USA presidendi Donald Trumpi kaitsetollid toovad kaasa ebakindluse, mille ulatust on raske ette näha. Kuid ohumärgid on juba selged – Goldman Sachs hindab USA majanduslanguse tõenäosuseks 35%, J.P.Morgan lausa 60%. Kui USA majandus hakkab langema, siis veab see suure tõenäosusega kaasa ka Euroopa.
2008.–2009. aasta finantskriisi künnisel valitses meie maailmajaos valearvamus, et Lehman Brothersi kokkuvarisemine on “ainult USA probleem”. See osutus valeks. Euroopa, sh Põhjamaade finantssüsteem oli USA-ga tugevamalt seotud, kui toona arvati. Eesti, olles Põhjamaade allhankija, satub uue globaalse kriisi puhul väga otseselt löögi alla. Samad riskid on praegu taas laual.
Oleme just välja tulemas taasiseseisvumisaja pikimast – ligi kolm aastat kestnud – majanduslangusest. Lootus oli, et Eesti hakkab taas kasvama. Kuid praegune globaalse kaubandussõja puhkemine seab ka selle tagasihoidliku kasvu küsimärgi alla. Kui majanduskasv peatub või asendub taas langusega, samal ajal kui inflatsioon püsib 6% tasemel, oleme stagflatsioonis – majandus ei kasva, aga hinnad tõusevad. See on palju halvem, kui lihtsalt kõrge inflatsioon.
Valitsusel tuleb lõpetada enesepettus. Parempoolsed ootavad, et valitsus võtaks arvesse muutunud olusid ja koostaks negatiivse lisaeelarve. Praegused ülepaisutatud kulutused tuleb läbi vaadata ja kärpida välja kõik, mis ei ole seotud riigikaitse või Eesti majanduse konkurentsivõime parandamisega. See hõlmab küsitava mõjuga teenuseid, toetusi ja ka indekseeritud sotsiaalkulusid.
Kuid pelgalt kärbetest ei piisa. Eesti vajab ka kasvu soosivat majanduskeskkonda. Esiteks tuleb riigi majapidamiskulud külmutada 2022. aasta tasemele ja peatada kulude automaatne indekseerimine vähemalt kolmeks aastaks. Indekseerimise juurde võiks tagasi pöörduda alles siis, kui Eesti majandus kasvab vähemalt kaks korda kiiremini kui Euroopa keskmiselt. Riigi palgafond tuleb külmutada.
Et ellu jääda ja õitseda, peab Eesti ettevõtete maksukoormus olema Euroopa kõige madalam, asjaajamine kõige kiirem ja maksusüsteem kõige lihtsam. Energia hinna langetamine peab muutuma valitsuse prioriteediks. Vähemalt 300 ettevõtlust pärssivat bürokraatlikku normi ja regulatsiooni tuleb tühistada. Ettevõtjate kindlustunne tuleb taastada, näidates usutavalt, et uusi majanduskeskkonda halvendavaid algatusi enam ei tule.
Arvamuslugu ilmus Äripäevas 29.04.2025: https://www.aripaev.ee/arvamused/2025/04/29/andrus-kaarelson-globaalse-kriisi-lavel-tuleb-roosad-prillid-eest-votta
