Vaatamata sotsiaalminister Karmen Jolleri kindlas kõneviisis öeldud tõdemusele, et „me elame kapitalismis“, kostub tema sõnavõtust läbivalt hoopis teistsugust hoiakut. Sotsialismi kiitmise asemel vajame vastust küsimusele: kellele ja mis määral suudame me tagada solidaarse ravikindlustuse?

Ministril on õigus ühes asjas – probleem on tõepoolest rahastamises. Eesti tervishoiusüsteem on jooksnud ummikusse. Meie demograafiline olukord ei võimalda enam tulubaasi kasvatada, maksjate arv väheneb kiiresti ja samas tempos kasvab surve kuludele. Seega tuleb meil paratamatult üle vaadata solidaarsuspõhimõtte sisu ja ulatus.

Raha lihtsalt ühest kohast teise tõstes ei kao puudujääk kuhugi – seda puuduolevat raha pole süsteemis kunagi olnudki. Ehk et lahendus ei saa tulla kosmeetilistest muudatustest, vaid eeldab tõsiseid poliitilisi otsuseid.

Neid pole aga nähtavasti kuskilt oodata, kuivõrd end parempoolseks nimetava valitsuse minister ütleb tõsimeeli, et ega sotsialismiski ju midagi halba pole. Samas on see väljaütlemine valitsuse varasemat tegevust arvestades muidugi ka ootuspärane.

Reformierakond, kes on end parempoolseks on nimetanud, on juba aastaid ellu viinud pigem pahempoolset poliitikat. Ärkamine, mida täna retoorikas näeme, on küll teretulnud, aga see peab väljenduma ka tegudes, mitte ainult sõnades.

Me peame ühiskonnana ausalt vastama küsimusele: kui kaugele saame solidaarse ravikindlustusega minna? Keda me suudame 100% ulatuses aidata? Kindlasti lapsi, pensionäre ja kroonilisi haigeid. Aga töötavad inimesed peavad tulevikus olema valmis suuremaks isiklikuks panuseks, sealhulgas läbi täiendava kindlustuse või omavastutuse.

Siinjuures väärib tähelepanu ja kaalumist tervisekonto idee. Inimene kogub enda nimel sihtotstarbelisele kontole raviraha – see kuulub talle, ei ole ümberjagatav ega äravõetav, küll aga näiteks pärandatav, kui see inimese eluajal ära ei kulu. See oleks praeguse olukorraga võrreldes õiglane ja läbipaistev lahendus, mis võiks olla kombineeritud maksete tulumaksuvabastusega.

Toimida saaks see kõrvuti solidaarse süsteemiga. Näiteks nii: kui praegu läheb 13% sotsiaalmaksust ravikindlustusse, võiks tulevikus 3% sellest suunata otse inimese sihtotstarbelisele ravikontole ja 10% jääda solidaarsesse ossa. Võib-olla piisaks ka 7–8% solidaarseks osaks, mille arvelt saaks sotsiaalmaksu üldist taset ettevõtjatele vähendada.

Ministri intervjuust ei peegeldu aga vähimatki arusaama, kuidas rahastamiskriisi tegelikult lahendada. Vajame poliitilist julgust teha need otsused praegu – mitte oodata viimase hetkeni, kannatades senimaani alarahastatud meditsiinisüsteemi tõttu. Jah, need ei pruugi olla populaarsed otsused, aga need on vältimatult vajalikud.

Me ei pea inimesi kohtlema nagu mõtlemisvõimetuid mutrikesi, keda tuleb iga hinnaga hoida otsuste tegemisest eemal. Selle asemel peame andma inimestele rohkem vastutust ja otsustusõigust oma tervise üle, sealhulgas võimaluse valida, kas ravida end erasüsteemis või riiklikus meditsiiniasutuses.

Patsiendi vaatest ei ole mingit vahet, kas teenust osutab era- või riigiasutus – kõik peavad järgima samu standardeid. Erahaiglad ei saa „lihtsalt võtta“ kõrgemaid tasusid ega tööta need ka mingi eriliselt ahne kasumi-loogika järgi. Tegelikult on kasumit vaja nii era- kui ka riigisüsteemis – ilma selleta ei saa investeerida ega areneda.

Erameditsiiniasutused peavad läbima ranged konkursid, et saada teenuse osutamiseks Tervisekassalt leping ja raha. Samas jagatakse riiklikele haiglatele raha ilma sisuliste kvaliteedikriteeriumiteta, automaatselt. Ehk et erahaiglalt nõutakse kvaliteeti ja tõhusust, samas kui riigiasutused saavad maksumaksja raha lihtsamalt kätte. See ei ole õiglane ei ettevõtja ega patsiendi vaatest.

See arvamus, et erasüsteemis on palgad kõrgemad ja kulu seega suurem, ei vasta tõele. Viimastel aastatel on hoopis riiklike meditsiiniasutuste palgad kiiresti tõusnud, mingis osas ametiühingute surve tulemusel. Kui erahaiglad palgaga järgi ei tule, siis võib juhtuda, et maja jääbki tühjaks.

Küsimus ei ole ainult rahas, vaid ka inimese valikuvõimalustes. Valikuvabadus ja sellega kaasnev konkurents on võimalikult kvaliteetse ja samal ajal efektiivse raviteenuse pakkumise alus. Kui inimesel on valikut, siis paraneb teenuse kvaliteet, langeb hind ja suureneb rahulolu – nii patsiendil kui ka töötajal.

Me ei saa tervishoiu tulevikku ehitada lootusele, et kõik jääb vanaviisi. Me vajame uut, ausat ja tõhusamat süsteemi, mis annab inimesele rohkem õigust, aga ka vastutust. Ainult nii saame vältida peatset olukorda, kus praegune süsteem rahapuuduses kinni jookseb, ohvriks mõistagi inimeste tervis.

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 24.04.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120372755/fookus-ivo-saarma-me-ei-tohi-inimesi-kohelda-nagu-motlemisvoimetuid-mutrikesi-keda-tuleb-iga-hinnaga-hoida-otsuste-tegemisest-eemal