Viimase paari aasta hariduspoliitikat jälgides ei jää enam kahtlustki – oleme liikumas infantiilse riigi suunas. Sellise lapsehoidja-riigi poole, kus ministeeriumid kohtlevad mitte ainult kodanikke, vaid ka hariduselu kujundajaid nagu lapsi, kelle iga liigutus ja pisimgi samm tuleb ministri määrusega reguleerida ja ette kirjutada. Haridusministeerium, mille kõige olulisem ülesanne on luua keskkond, mis toetaks iseseisvate ja endaga hakkama saavate noorte kasvatamist, paistab selles protsessis eriti agaralt silma
Kuigi avalikult kuuleme riigijuhte tõsiste nägudega rääkimas bürokraatia kärpimise vajadusest, toob sisuliselt iga nädal endaga kaasa ridamisi uusi määruseid, käskkirju ja veelgi detailsemaid juhiseid, millega reguleeritakse ka kõige elementaarsemaid igapäevaseid asju – kuidas istuda ja kuhu astuda. Koolipidajad, koolijuhid ja õpetajad polegi justkui enam usaldusväärsed oma ala professionaalid, vaid piiratud mõtlemisvõimega mutrid ühes suures masinas. Tippspetsialistid, kellelt ministeerium ei eelda enam tervet mõistust, vaid püüdlikult ja kohusetundlikult määruste lõputute nõudmiste täitmist.
Vähem kui aasta tagasi avalikustas haridusministeerium akadeemik Jaak Aaviksoo eestvedamisel valminud Eesti hariduskulude analüüsi. Pehmelt öeldes andis analüüs meie hariduskuludele hävitava hinnangu. Hariduskuludelt oleme Euroopa absoluutses tipus, kuid olulised valdkonnad, alustame õpetajate palkadest ja lõpetame kõrgharidusega, kiratsevad kroonilises rahapuuduses. Analüüs vihjas ka sellele, et väga palju kulub meie haridusraha teisejärgulistele tegevustele, muu hulgas ebamõistlike nõuete ja tingimuste kehtestamisele, täitmisele ja nende täitmise kontrollimisele.
Haridusministeeriumile tõi usaldusväärne seltskond sisuliselt kandikul ette probleemid, millega oleks saanud hakata tegelema. Selle asemel, et bürokraatia ja mõttetute nõudmiste vähendamine ja seeläbi kulude langetamine ette võta, on haridusministri eestvedamisel hakatud kõike eelnevat hoopis paisutama. Keegi töötab uusi eeskirju välja, keegi hakkab neid kohusetundlikult täitma ja seejärel hakkavad esimesed nende täitmist kontrollima – ettekirjutusi tegema ja trahve määrama.
Iga küsitava väärtusega regulatsiooni ei jõua enam kommenteeridagi. See on loonud olukorra, kus isegi koolijuhid ja õpetajad ei hooma enam kogu kehtestatud reeglite rägastikku, nende järgmisest ja täitmisest rääkimata. Kehtestatud reeglite täitmata jätmisest, mittenõuetekohasest toitmisest või reeglite olemasolust saame teinekord teada pärast kuid kestnud järelevalvemenetlusi. Kui uskuda ühel haridusteemalisel seminaril nähtud esitlust, siis Eestis reguleerib ühe üldhariduskooli tegevust üle 400 erineva õigusakti. Aga haridusministeeriumist kumab nagu välja sõnum, et õigusakte pole ikka veel piisavalt või pole need piisavalt detailsed.
Viimase kahe aasta jooksul on haridusministeeriumist hakanud eriti usinalt mõtlemapanevaid määruseid tulema. Tundub, et juhtimises on suur pilt kadunud ja kümned kui mitte sajad spetsialistid suruvad määrustesse oma punkte ja sätteid. Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, aga ministeeriumi õigusloome meenutab kangesti omaaegset legendaarset multifilmi, kus Prostokvašino küla rahvas kodustele kollektiivselt kirja kirjutas. Päriselt soovitaks elust üha rohkem võõrduval seltskonnal vaadata elulähedasi Prostokvašino multikaid. Mitte toota Jänku-Jussi stiilis steriilsetele lastele mõeldud steriilseid õigusakte, mille kohaselt kõrgem muru on ohtlik.
Kontrollimatu ja ebavajaliku bürokraatia vohamine tähendab esimeses järgus seda, et üha rohkem haridusinimeste tööaega hakkab kuluma aruandlusele, tabelite täitmisele ja reeglite tõlgendamisele. Tegelikuks tööks – õpilaste arendamiseks, nende vajaduste märkamiseks ja õpetamiseks jääb üha vähem aega. Või hakkab see veel rohkem niigi piiratud ressurssi nõudma.
Sama ohtlik on aga tendents, et üha paisuv bürokraatia süvendab õpitud abitust. Tervet mõistust jääb iga päevaga üha vähemaks, igaks elujuhtumiks ja olukorraks oodatakse ministeeriumi juhiseid ning kaob igasugune otsustusjulgus. Hakatakse kartma vastutust, eksimust ja oma peaga mõtlemist. Milleks üldse ise otsustada, kui keegi kuskil nagunii ütleb, kuidas tegelikult peab? Ehk kui ma edaspidi teen täpselt kõik nii, nagu ministeeriumi saadetud pikas juhendis kirjas on, siis ma ei saa ju eksida.
Ma leian, et viimane aeg on haridusministeeriumis tõmmata pidurit õigusloome kontrollimatule vohamisele. Haridus vajab usaldust, professionaalset autonoomiat ja vastutust. Aeg on lõpetada kogukondade, koolipidajate, koolijuhtide ja õpetajate kohtlemine abitutena, kellele tuleb kõik ette öelda. Vähem määruseid, rohkem usaldust ja tervet mõistust. Vastasel juhul ei muutu infantiilseks mitte üksnes riik ja ministeerium, vaid ka kõik inimesed selles.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 22.04.2025: https://arvamus.postimees.ee/8234859/andres-kaarmann-infantiilne-riik-ehk-eesti-haridus-allakaiguspiraalil
