Stroomi trammiprojekt näitab, et linnaplaneerimine võib olla rohkem kui pelgalt infrastruktuuri arendamine – see võib tõsta meie elukvaliteeti ja pakkuda uusi võimalusi kõigile. Planeerimisel tuleb aga olla põhjalik ning hoolikas, kuna kiirustades on lihtne ilus asi ära rikkuda.

Pelguranna trammiliini planeerimine on Tallinna trammivõrgu arendamiseks mõistlik valik. Puhangu tänavale kavandatud trass on hästi põhjendatud, kuna peatuste lähedal on tihe elanikkond ja Stroomi rand. Liin sobitub hästi linnaruumi ja olemasoleva tänavavõrgustikuga.

Trammiliin on osa linna liikuvuse kudumist, pakkudes mugavat ja kättesaadavat liikumisvõimalust kõigile. See ühendab Stroomi rannapargi linnaga, loob silla linna erinevate osade vahel. Nüüd kui ka bussiliin 40 on sandistatud pikkade intervallidega, on Pelgurand kui piirkond «lava taga», kuhu lihtsasti ei pääse.

Kuigi roheteemad ei ole viimasel ajal popid, peaks linn siiski jätkuvalt arvestama kliimamuutustega ning heitmevaba rööbastransporti eelisarendama. Trammiliin aitab vähendada autoliiklust, mis omakorda vähendab õhusaastet ja parandab meie elukeskkonda. Seega ei tohi ehitusel kahjustada olemasolevat kõrghaljastust.

Mõistlik oleks juba projekteerimise faasis nõuda, et kavandatava trammiliini koridoriga luuakse ühtlasi terviklik linnaruum ja koridor jalgsi ning rattaga liikumiseks, rohekoridor, mida tuleks projekteerimisel terviklikult kavandada. Näiteks lõikudes, kus tramm on sõiduteest eraldi, jäägu trammirööbaste vahele muru, mitte asfalt.

Hea ühistranspordiühendus võib elavdada ka Põhja-Tallinna ettevõtlusmaastikku. Kui linnaosa on ühendatud ja inimesed saavad kiiresti ja mugavalt liikuda, suureneb ka tarbijate hulk ning need ilmselt ei piirdu vaid suplusega Stroomis. Toidukohti juba on ja tekib siis veel juurde. Seega on oluline läbi mõelda, et Stroomi ranna lõpp-peatus oleks väärikas koht, mis seostub eeldatava uue Stroomi rannahoonega, toob sinna kliente ja võimaldab mugavat liikumist otse trammist randa, nii et see kooslus loob kokku uue väärtuse.

Õige planeerimisega saab trammiliin muuta linna mitte ainult funktsionaalseks, vaid ka esteetiliselt meeldivaks. Trammiteed tuleb kavandada elukeskkonna osana, mitte lihtsalt tehnilise rajatisena. Piirkonna üldine väärtus tõuseb ning see võib tuua kaasa kultuurilisi ja sotsiaalseid uuendusi. Kindlasti tõusevad Puhangu tänava korterite hinnad, kuigi just sealsed majaomanikud on täna peamised vastalised.

Arhitekt Toomas Paaver, Telliskivi seltsi aktiivne liige ja moodsa Vana-Kalamaja tänava käimatõmbaja, on mõtestanud trammiliini loomist nii: «Võimalik ja vajalik on mõista ruumilise lahenduse tegelikku mõju elukeskkonnale ning hoida olemasolevaid väärtusi. Sealhulgas nii avalikus ruumis meeldivaid ajaveetmise kohti kui ka rahulikku liikumist autoga. Vältida muutusi, mis pärast ehitust inimesi tegelikult häiriksid. Hästi mõjuks ka mõni väike arhitektuurivõistlus keerukamate sõlmpunktide lahendamisel, näiteks liini lõpp-punkt Stroomi rannas, Ristiku tänava viadukt koos vahetu ümbrusega, Sõle tänava rist rohe- ja trammikoridoriga.»

Paaveriga saab vaid nõustuda. Üldistest linnaehituslikest plaanidest ei ole üksikute elanike vastuseisu tõttu vaja loobuda. Trammiliin ei peaks olema piirkonna linnaruumi valmimise märk, vaid pideva protsessi osa. Ka hiljem tuleb hoolega jälgida inimeste ruumikasutust avalikus ruumis ja mõelda selle kvaliteedile ning võimalustele veelgi seisu parandada, valides ideid läbi konkursside.

Arvamuslugu ilmus Postimehes 19.04.2025: https://arvamus.postimees.ee/8232753/henrik-aavik-stroomi-ranna-trammiliin-annab-piirkonnale-uue-hingamise