Õiguse ja õigluse kokkupõrked pole haruldased, sest õigus on abstraktsioon, loodud „keskmiste“ juhtumite tarvis; õiglus seevastu on aga selgelt tunnetuslik ennekõike just ühe või teise konkreetse elujuhtumi osas.
Sellised konfliktid tekitavad emotsioone, küsimusi, aga mis veel olulisem – need panevad alati proovile usalduse. Inimeste usalduse õigussüsteemi osas, isegi inimeste usalduse oma riigi vastu. Kuigi juristide jaoks ei lange õigus ja õiglus mõistetena kokku, on siiski ühiskonna vaatenurgast ülioluline kohaldada õigust selliselt, et see näiks maksimaalselt õiglane.
Eelmisel nädalal Eesti ühiskonda raputanud vanadekodu vägistamisjuhtumi loos põrkusid nii õigus kui õiglus, hoiakud ja väärtusruumid, info ja väärinfo, emotsioonid ja faktid. Mis on kogu selle loo tagajärjed ühiskonnale, ei tea veel keegi, aga suurimat kahju ehk õigussüsteemi usalduse olulist vähenemist saab veel ära hoida.
Tuleb astuda ette ja selgitada omalt poolt, mis juhtus, andes uue selge sõnumi, et iga tahtevastane suguühe toob kaasa tervisekahju, sest just see lause ja mõttekäik on see, mis ühiskonnale justkui rindu torkas ja reageerima pani.
Usun, et igaüks, kes rahulikult Eesti Ekspressi lugu loeb, saab aru, et vägistaja saadetakse kohtu ette ja saab oma karistuse. Õiguse ja õigluse konflikt selles loos on ennekõike kannatanute ja prokuratuuri omavahelises suhtluses, õigussüsteemi kaudu riigi hinnangutes kahjule, mis vägistamisega tekitatakse ning hilisemates väljaütlemistes vägistamise tervisekahjude kohta.
Ebaõiglane on see, kui inimestele, kelle ema on hooldushaiglas vägistatud, öeldakse, et neid rahaasju ehk tsiviilhagi minge arutage kuskil mujal menetluses. On suur vahe, kas nad kuulevad olulist infot õigeaegselt ja prokuratuurist või hoopis kuskilt mujalt, tagantjärele.
Hooliv riik mõtleb sellises olukorras, kuidas inimesed võimalikult väheste täiendavate kannatustega kohtusüsteemist läbi aidata. Inimesekeskses menetluses tuletab prokurör meelde, et tsiviilhagi on vaja esitada, ja isegi kui ta kahtleb selle rahuldamises, siis seda tulebki kannatanutele nii selgitada ja lasta siis inimestel otsustada, kas nad tahavad selle kohta siiski kohtu kui ainsa õigusemõistja seisukohta või loobuvad.
Kõige tõsisem konflikt selles loos on just hoiakute ja väärtusruumide oma. Seejuures julgen oma pikaajalisele kogemusele tuginedes arvata, et see lugu lehes tõi esile paljude inimeste reaktsioonid oma vahetutele või kuuldud lugudele, kus vägistamisjuhtumite menetlustes tajutakse ebaõiglust.
Ikka veel kogevad inimesed neis menetlustes alandust, tunnet, et neid ei usuta, mõistetakse hukka, taasohvristatakse, antakse mõista, et oled ikka ise ka vähemalt veidi süüdi. Nüüd aga tuli üks lugu, mis oli sedavõrd erandlik ja üheselt hukkamõistetav, et lõi sellel ühiskonnas pikalt käärinud teemal „korgi pealt“.
See konflikt on sügavalt peidus ja salalik, sest sageli on tegemist diskreetsete lugudega, kus keegi (ja eriti mitte kannatanu) ei kirjelda detaile. Ega ei peagi, aga see tähendab omakorda, et neil kannatanutel ja nende lähedastel jääbki see õiglusetunne saamata, sageli veelgi enam, asendub pettumusega.
Nüüd on selle konfliktiga kaasnevate tagajärgede vältimiseks ülioluline rakendada neis menetlustes asjatundlikkust, kannatanukesksust ja empaatiavõimet. Nii on võimalik aidata päris kannatanuid, saata sõnum täna või homme kuskil vaikselt kannatavatele inimestele, et neil on põhjust pöörduda riigi poole, sest riik aitab neid.
Väheoluline ei ole seegi, et nõusolekuseaduse, jah- ja ei-mudeli üle arutamise asemel asuksime praktikat muutes rakendama jah-mudelit kohe täna, jättes vahele polariseeriva ja inimeste jaoks kaugele jääva debati, mis kannatanuid aitab vähe, kuid võib oma valjuhäälsuse tõttu kannatuid hoopis eemale peletada.
Info ja väärinfo kokkupõrkamisel tekib kohutav „udu“ ja sageli on võimatu neid omavahel eristada. Irratsionaalne emotsioonide tulv hakkab võtma pööraseid suundi. Nii juhtus siingi, sest kuidagi ei saa õigeks pidada häirivaid rünnakuid konkreetse prokuröri aadressil. Nõnda võetakse inimeselt julgus ja tahe seda rasket tööd edasi teha ning dilemmasid ja konflikte täis asju otsustada.
Samas ei ole teistpidi mõtet süüdistada abstraktset „ühiskonda“ selles, et see on prokuröri suhtes ebaõiglane. See on hoopis juhtide jaoks otsa vaatamise koht. Just juhtide ülesanne on kaitsta oma inimesi ebaõiglaste süüdistuste ja haiget tegemise eest, astudes ise ette, selgitades ja võttes vastutuse.
Vaatamata emotsioonidele ja mõningale kriitikale, võiks selle loo lugeda lõppenuks, anda kannatanutele rahu ja õigussüsteemile aega ning võimalust teha juhtunust oma järeldused, anda ühiskonnale selged sõnumid tuleviku suhtes.
Sõnum peab olema, et iga tahtevastane suguühe tekitab tervisekahju. Et kannatanutel tasub kindlasti pöörduda riigi poole, sest nii saab kannatanu võimalikult kiiresti kõikvõimalikest kahjudest riigi toel üle. Kinnitus, et edaspidi ei anna ükski prokurör avalikult ei oma ega kellegi teise asjas negatiivseid hinnanguid kannatanute emotsionaalsuse kohta.
Seega kokkuvõttes rohkem professionaalsust, julgust ja inimesekesksust. Just need olid väärtused, milles prokurörid omal ajal omavahel kokku leppisid.
Arvamuslugu ilmus Maalehes 16.04.2025: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120370421/lavly-perling-pihlakodu-vagistamisloo-valguses-jah-mudelit-tuleb-kohe-praktikas-kasutama-hakata
