Kaitseministeerium plaanib rajada Pärnumaale Tõstamaa lähistele kaitsetööstuspargi, ebakompetentse juhtimise ja arusaamatu kommunikatsiooni tõttu on aga kohalikud elanikud juba jõudnud sellele häälekat vastuseisu avaldada.

Praeguseks on tehtud esmane asukohavalik ning toimunud ka esimene kohtumine kohalike elanikega. Paraku iseloomustab protsessi infopuudus, hajus vastutus ja kohalike kasvav umbusk.

„Kaitsetööstuspargi rajamine on strateegilise tähtsusega projekt, mida on arvestades julgeolekuolukorda edasi lükatud piinlikult kaua. Nüüd, kui esimesed sammud on astutud, ilmneb taas, et valitsusel puudub selles osas kindel juht ja üksikasjalik tegevuskava,“ ütles Parempoolsete Pärnu piirkonna liige Karmen Koppel.

Koppel rõhutas, et kaitseminister Hanno Pevkur pidanuks selgelt ja järjepidevalt avalikkusele selgitama, miks on pargi rajamine oluline ning milline saab olema selle mõju nii piirkonnale kui kogu Eestile. „Kui valitsuses puudub nii olulisel projektil selge vastutaja, siis jääbki üle “ootamise ja lootmise” taktika. Sealt sünnivadki arusaamatused, hirmud ja vastasseisud – nii nagu juhtus Nursipalus,“ lisas ta.

Kohalike kaasamine on jäänud pealiskaudseks ja hilinenuks, kohtumistele saadetakse ministeeriumist ametnikke, kes ise sisulisi vastuseid anda ei saa. „Kui kaitseminister ei pea vajalikuks kohale minna ja inimestega silmast silma rääkida, siis ei ole see lihtsalt kehv kommunikatsioon – see on Reformierakonnale omane arrogantne valitsemisstiil,“ märkis Koppel.

Pärnumaalaste vaatest on kaitsetööstuspargi rajamise vahetute mõjude kõrval oluline, mil moel mõjutab pargi valmimine ja vajalike oskustööliste õpetamine piirkonna kutseõppe ja rakenduskõrghariduse võimalusi, seda siis ennekõike kohaliku õppija vaatest.

„Kui me räägime kaitsetööstuspargist ja oskustööliste vajadusest, siis kas meil on ette nähtud täiendavad kutse- või rakenduskõrghariduse programmid Pärnumaal? Mida see tähendab kohalike noorte jaoks,“ küsis Koppel.

Tema sõnul ei saa Eesti endale lubada olukorda, kus suured arengud toimuvad kohalike inimeste selja taga. „Kui tahame, et inimesed usaldaksid riiki, peavad nad nägema, et riik usaldab ka neid – kaasab päriselt, kuulab ära ja seletab lahti. Ilma sellise hoiakuta ei sünni ei kaitsevõimet ega kogukondlikku tuge,“ lisas Koppel.