Aeg-ajalt pommitatakse avalikkust mõne järjekordse rahvusvahelise ohuhinnanguga, mis räägib võimaliku sõja algusest kuude või aastate pärast. Kuidas sellega tegelikult on? Kõige alguses peame kordama, et 90 protsendil juhtudest on tegemist prognoosidega ja mitte kindlate faktidega.
Prognoosid omakorda tuginevad käitumismustrite analüüsile ja riikide võimekusele sõda pidada. Seejuures usutakse valdavalt, et rahu on võimalik jõudude tasakaalu tingimusel ja mitte idealistliku rahuideaali järgimises.
Kõigepealt hindame raha, mis suuresti näitab ühiskondade valmisolekut sõjaks ohvreid tuua. Venemaa kulud sõjale on kasvanud alates 2022. aastast nii, et need on kogu aeg olnud suuremad kui 100 miljardit USD ühe aasta kohta. Ehkki Vene avalikke allikaid ei saa liialt usaldada, hinnatakse, et aastatel 2022–2025 on Venemaa kulutanud armeele 350–450 miljardit USD. Samal ajal on Venemaa teeninud nafta müügist 650+ miljardit USD. Kui varem oleks see teenitud raha läinud kogu ühiskonna õitsenguks, siis praegu kulutatakse sõjale Ukrainas 20–30 protsenti riigi eelarvest.
Ukraina sõja kulud alates 2022. aastast on 175 miljardit USD, millele lisandub 66,5 miljardit USD abina USA-lt ja umbes 65 miljardit Euroopa riikide abina. Arvutused on tegelikult keerulisemad, kui mina siin näitan, kuid enamiku mõttekodade hinnang on, et Venemaa kulutab praegu sõjale rohkem kui Ukraina koos oma liitlastega. (Konservatiivses hinnangus on Venemaa 350–450 miljardit rohkem kui umbes 330 miljardit Ukraina+liitlased.) Antud hinnang ei kajasta ka Põhja-Korea, Hiina ja Iraani panust sellesse sõtta.
Teeme kaks järeldust:
1. Rikkama lääne toetus ei kompenseeri vaesema Ukraina puudujääki. Kuna USA toetus rahalises vääringus Ukrainale on läbi kogu perioodi olnud väiksem kui näiteks Iraagi sõjale, siis osutab see tahte puudumisele. Kaitsekulude osakaal SKTst osutab aga justnimelt tahtele, sest näiteks USA kulutab praegu protsentuaalselt umbes 9 korda vähem kaitsele kui Venemaa. Euroopa dünaamika aga võib just käesoleval aastal muutuda.
2. Venemaa senine rahaline võimekus näitab, et sõjalistes kulutustes on ta Läänega edukalt suutnud konkureerida regionaalse sõja tingimustes. Üldiste makromajanduslike näitajate taustal tundub see absurdne, kuid hetkel on see fakt.
Ukraina sõda on neelanud oma musta auku kümnete aastate väärtuses Nõukogude sõjatehnikat. Rindel kasutatav sõjatehnika näitab, et Venemaa ei suuda käigult asendada kogu senist puruks lastud arsenali. Tulemuseks ei ole aga mitte pankrott, vaid sõja tehnilise iseloomu muutumine. Venemaa on suutnud sõja ajal käivitada erinevat tüüpi droonide tootmise ja ka erinevate rakettide tootmine on olnud piisav, et hoida sõjalist tasakaalu.
Ma ei hakka üle kordama Martin Heremi või NATO kõrgete ametnike hoiatusi, et teatud näitajates ületavad Venemaa tootmisvõimsused täna NATO riikide omi ja kui pärast vaherahu antakse Venemaale võimalus, siis suudab ta tõepoolest suhteliselt kiiresti taas saavutada ohtliku potentsiaali. Kõige ohtlikum Taani hinnang meie jaoks osutab, et kuue kuu möödudes pärast rahu sõlmimist oleks Venemaal toodetud piisavalt tehnikat, et proovida järgmist regionaalset sõda, mis eeldaks konflikti hoidmist lokaalsena ja laiema NATO mittesekkumist.
Nüüd aga tuleb võrrandi teine pool. Nimelt, Venemaal tõenäoliselt oleks numbritepõhiselt teatava edu võimalus, aga kas ta ka tõesti tahaks järgmist sõda?
Tihti ei kata rahvusvahelised avalikud ohuhinnangud kahte muutujat:
1. Milline on NATO valmisolek kuue kuu või kolme aasta pärast? See on kogu aeg muutumises.
2. Milline on Vene juhtkonna tegelik tahe jätkata suure sõjaga. Jah, propagandistide suus on juba aegade algusest eksisteerinud teema impeeriumi piiri taastamisest, kuid reaalsed otsused on siiski tihti olnud realistlikumad. Ratsionaalselt mõjub sõda ka Venemaale laastavalt. Elanikkonna enamus tegelikult sõda ei poolda, ehkki kardab veel rohkem koduseid poliitilisi repressioone. Tõenäoliselt sõltub Venemaa edasine tegevus pärast rahulepingut Ukrainas kõigepealt sisepoliitilisest olukorrast ja seejärel NATO olukorrast. Kui Lääs peaks olema lootusetult katki, siis on Venemaa senine käitumine näidanud, et ta on valmis improviseerides olukorda ära kasutama.
Teiste sõnadega, suurema sõja puhkemine ei ole kindlasti veel kivisse raiutud. Kõik suured luureraportid osutavad peamiselt sellele, et rahu tagamiseks peaks Lääne sõjaline potentsiaal olema vähemalt sama suur kui Venemaal, aga praegu ei ole see garanteeritud. Kui see eeltingimus on täidetud, siis jääb järele lootus, et Venemaa jääb veel pikalt lakkuma Ukrainas saadud haavu ja ei taha minna otsima uut Phyrrose võitu. See tähendab, et kõikidesse ennustustesse jääb alles ebakindlus, sest me ei tea, mis toimub kollektiivse Kremli mõtetes.
Veel lühemalt korrates – ohuhinnangud kajastavad enamasti musta stsenaariumi võimalikkust, aga mitte seda, et see ilmtingimata juhtub. Chill.
Meie aga peame oma planeerimises aluseks võtma justnimelt musta stsenaariumi ja siis tänama taevast, kui ratsionaalsus võidab. Kuid kuna me soovime ka musta stsenaariumi puhul ellu jääda, siis me ei arvesta kunagi ainult Eesti potentsiaaliga, vaid ikkagi Läänemere koalitsiooniga.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 01.04.2025: https://arvamus.postimees.ee/8221554/ilmar-raag-suurema-soja-puhkemine-ei-ole-kindlasti-veel-kivisse-raiutud
