President Lennart Meri ütles 1993. aastal: «Eesti piiri valvamine ja pidamine peab olema niisugune, et ta ei oleks mitte ainult läbimatu, vaid et ta ka näiks läbimatu kõigile neile, kes tahavad mitteõiguslikult läbi tulla.» See tänapäeval nii elementaarsena tunduv julgeolekuloogika pole aga 34 aastat pärast iseseisvuse taastamist suutnud saada reaalsuseks.
2014. aastal, pärast Eston Kohveri piiril röövimist, lubas toonane siseminister Hanno Pevkur, et korralik piir ehitatakse välja 2018. aastaks, Eesti Vabariigi 100. juubeliks. Sama aasta oktoobris kirjutas Pevkur Äripäevas, et on võtnud piiri turvalisuse oma südameasjaks ning sedastas, et paari aasta jooksul on piiri turvalisus tagatud. Tegelikkuses algas esimese piirilõigu ehitus alles 2020. aastal.
Peaminister Taavi Rõivas, siseminister Pevkur ja PPA juht Elmar Vaher külastasid kagupiiri juba 2014. aastal ning otsustasid, et piirijoone puhastamist ja korrektset mahamärkimist tuleb alustada kohe – sõltumata Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimisest. See oli enne Venemaa sissetungi Krimmi. Enne Mariupolit. Enne Butšat.
Nüüd, rohkem kui 10 aastat hiljem, on idapiir endiselt osaliselt välja ehitamata. Vaatamata sellele, et Eesti on toimiv riik, millel on kaitseministeerium, kaitsevägi, Kaitseliit, politsei- ja piirivalveamet ning miljarditeni ulatuv kaitse-eelarve, ei ole me suutnud luua füüsilist ja usaldusväärset piirikaitset. Tartu inimestele on piir vaid umbes 100 kilomeetri kaugusel. See ei ole mingi kauge koht. See on meie kodu lähedal.
Idapiiri esimene, 23,5 kilomeetri pikkune lõik Võrumaal valmis lõpuks 2022. aastal. Piirilõigu keerukusest räägitakse palju. Raske maastik: turbaalad, rabad, järved. Need nõudsid innovaatilisi lahendusi, nagu betoonist ujuvpontoonid ja pinnasetekstiilide kasutamine. Justkui oleks üllatus, et piiriehitus ei ole pelgalt tara püstitamine, vaid ka piiriäärse taristu arendamine. Keerukas maastik teeb projekti keeruliseks, kuid vabanduseks see ei piisa. Sellise raske loodusliku pinnasega saadi juba Vargamäel hakkama.
Internetist leiab hulganisti vanu artikleid piirivalmimise lubadustest. Iga uus juht ütleb, et nüüd läheb piiriehitus käima. On lubatud, et valmis saab EV 100. juubeliks. On öeldud, et tuleb alustada kohe. On kinnitatud, et see on südameasi. Aga täna pole järgmiste lõikude ehituse hankedki välja kuulutatud. Piiri maksumuse kohta leidub erinevaid arve. Siin-seal on juttu ka piiriehituse maksumuse kärbetest. Milline on kärbitud piir? Ma siiralt loodan, et piir tuleb pigem võimalikult tark ja tugevalt pidav!
Tegemist on üliolulise riikliku investeeringuga, mille rahastamine peaks olema kahtlemata prioriteet. Mis takistab? Kas tegemist on bürokraatia, otsustusvõimetuse või lihtsalt poliitilise mugavuse ja mänguga? Mis iganes on põhjus – see ei ole vabandus. Meie naaber on sõjakäigul juba kolm aastat. Kui mitte varem, siis vähemalt sellest ajast saadik oleme teadnud, et piir peab olema füüsiliselt kindlustatud ja kaitsevõime peab olema praktiline, mitte paberil.
Kui riik ei suuda sellises olukorras näidata otsustusvõimet, tekib paratamatult küsimus: kuidas langetatakse otsuseid muudes eluvaldkondades? Kui kodanik ei saa olla kindel, et riik suudab tagada kõige elementaarsema – oma piiri ja oma territooriumi –, siis ei ole see enam vaid tehniline või logistiline küsimus. See on usalduse küsimus.
Kui riigi otsustusvõime ja teovõime tekitavad kahtlusi, siis hakkab murenema ka inimeste kaitsetahe. Inimesed ei hakka riiki kaitsma pelgalt käsu või loosungite peale – kaitsetahe tekib siis, kui nad näevad, et riik seisab kindlalt nende seljataga. Et me saame oma riiki usaldada. Et piir on olemas. Et juhtimine on selge. Et lubadused saavad teoks.
Sama loiduse muster kordub ka Balti kaitsevööndiga, mis pidi Eesti eestvedamisel looma rea tugipunkte piiri äärde. Koostöö ülejäänud Balti riikidega on kindlasti hea ja hädavajalik. Kuid tegelikult pole Eestis tänaseks teada märkide asukohad, pole määratud eelarvet ja – Eestile tavapäraselt – pole alustatud maaomanikega läbirääkimisi. Selle taustal tundub, et valisime uue ülesande enne, kui vana rehkendus on tegemata. Kaitsev piiritara on ju puudu. Läti ja Leedu liiguvad meist kiiremini. Piinlik tunne, kas pole? Kas vastutajatel pole piinlik, et riik ei suuda kriitilisi julgeolekuinvesteeringuid ellu viia, kuigi poliitilises retoorikas on need justkui esikohal?
Praegust tempot vaadates ei ole võimalik, et 2026. aasta tähtaeg saab täidetud. Kui ehitus venib ja rahastus on lahtine, jääme veel aastateks olukorda, kus meie idapiir ja ka kaitsevöönd on poolikud. See pole lihtsalt piinlik, see on ohtlik. Piirivalvurid ja kaitsejõud peavad töötama tingimustes, mis ei vasta tänapäeva julgeolekuvajadustele.
Kaitsevõime ilma piirita ei ole kaitsevõime. Vale fookus kaitsekulutustes on ilmne. Jah, 1,6 miljardit moonainvesteeringut ja viis protsenti SKPst kaitsekuludeks kõlab võimsalt – aga kui piir on füüsiliselt kaitseta ja draakonihambad seisavad laos, mitte metsas, siis see ei kaitse midagi. Moon ilma taristuta on nagu bensiin ilma autota. Kaitsevõime peab olema tervik: relvad, positsioonid, liikumisteed, takistused, varustus. See tundub loogiline ega nõua isegi sõjalise eriala tundmist.
Nüüdseks on meie riik olnud 34 aastat iseseisev. Meil on olemas kõikvõimalikud struktuurid – kaitseministeerium, kaitsevägi, Kaitseliit, PPA –, ning kui me räägime miljarditest kaitse-eelarves, kuid füüsiline idapiir ja kaitserajatised on endiselt osaliselt välja ehitamata, siis tuleb küsida: miks?
Mina – ja eelkõige minu lapselapsed – elavad piirile kaks korda lähemal, kui on Tallinn Tartust. Usun, et see on piisav põhjendus küsida: mis toimub?
Eesti ja Venemaa vaheline maismaapiir on (kõigest) 136 kilomeetrit pikk. Jah, osa sellest kulgeb keerulisel, soisel ja raskesti ligipääsetaval maastikul, mis nõuab erilisi tehnilisi lahendusi. Aga kui juba Vargamäel teati, kuidas hakkama saada, siis küllap on see tänagi võimalik. Kõik on prioriteetide küsimus.
Arvamuslugu ilmus Postimehes 31.03.2025: https://arvamus.postimees.ee/8220746/kadri-kullman-on-selge-kes-on-idapiiri-valjaehitamise-absurdse-venimise-taga
