Kui ajaloo suurima võidu valimistel saanud erakond teeb veidi enam kui kahe aasta jooksul juba kolmandat koalitsioonilepet, on see märk läbikukkumisest, valitsemisvõimetusest.
Viimasel nädalal on Reformierakonna retoorika muutunud ja paberile jõudnud taas uus versioon ilusaid sõnu, mõnele ministrile antud uus ametinimetus. See kõik toimub ajal, kui sõda Ukrainas käib neljandat aastat, Eesti majandus langes 10 kvartalit järjest ning meie võlakoormus kasvab kõige kiiremini Euroopas.
Etteaimatavus, kindlus, selgus tuleviku suhtes ja siirus on need väärtused, mida inimesed äreval ajal riigijuhtidelt ootavad, seevastu usaldamatus on see, mis võtab usu tulevikku ja peletab siit nii inimesi kui investeeringuid.
Tänane koalitsioonilepe, mida nimetatakse alusleppeks, sisaldab lubadusi, mida varemgi antud, aga pole tehtud ning paari sotsialistliku idee, sealhulgas ettevõtte tulumaksu ja täiendava üksikisiku tulumaksu ära jätmist.
Seda pole kuidagi võimalik eduks nimetada, sest need on ju Reformierakonna enese kehtestatud, mis nüüd tühistatakse. Palju segadust on ettevõtte tulumaksuga juba tekitatud ja negatiivseid tagajärgi põhjustatud, kõige tõsisem neist võimendunud arusaam, et loota väljakäidud lubadustele, isegi kehtestatud seadustele ei saa, sest kui tuleb tahtmine, keeratakse kõik uuesti pea peale.
Eesti majanduse viimase kvartali mõningane tõus ei ole veel põhjus kergemalt hingamiseks. Selget arusaama, kuidas Eesti tänasest keerulisest olukorrast uuele edule seada – peale Euroopast tuleva laenu – valitsusel ei ole. Seega lisaks usalduse puudumisele, puuduvad ka selged sihid ja plaanid tulevikuks.
Koalitsioonilepet lugedes torkab silma, et selles pole eesmärgiks seatud korras riigirahandust. Kärped on lükatud kõrvale ja suuri reforme pole ette nähtud. Maksukoormus jätkab tõusu: õige pea kerkib käibemaks 24%-ni, seega inimeste vaesumine jätkub.
See aga tähendab lisaks jõukuse vähenemisele ka usalduse kao võimendumist, sest sõja ajal ei ole võimalik usaldada riigijuhtimisel inimesi, kes ei hoia Eesti tüüri paigal, kelle sõnad ja teod ei lange kokku, kes muudavad retoorikat vaid seetõttu, et see tundub neile endile kasulik.
Kaks aastat on Reformierakond olnud roheteemade eestvedaja. See valdkond on kõige enam reegleid ja bürokraatiat tootnud ning ebamääraseid nõudeid ja kohustusi ettevõtetele lisanud. Tänaseks on selgunud, et vahetatakse ära ministri nimi, aga kliimaseadust kõrvale ei jäeta, kuigi peaks. Ka kliimaministeeriumit ei tükeldata, monstrum jätkab.
Valitsuspartnerist erakonna juht, kes on aga sõnapaari „pikk plaan“ kasutamisega jõudnud riigikokku, ütleb pärast kahte aastat valitsemist otse, et riigil puudub pikk plaan nii energeetikas, majanduses kui ka tema enda juhitavas hariduses. Pärast sellist avaldust kaob viimnegi usk Eesti jaoks just täna nii vajalike otsuste tegemise võimesse tänase valitsuse poolt.
Veel enam, tuleb tõdeda, et sel sajandil ei ole Eestil olnud nii käpardlikku valitsust, kui see, mida on Reformierakond Eesti inimestele kahel viimasel aastal pakkunud. Usaldus on hävitatud ja Kristen Michal on end peaministrina ammendanud.
Praegune valitsusvahetus ja uue valitsuse lubadused on võltsid. Reitingute hirmus retoorikas totaalseid kannapöördeid tegevaid valitsejaid ei saa usaldada.
Eesti uue edu teel seisva põhilise probleemi lahendamiseks ehk riigi kulude kontrollimatu kasvu pidurdamiseks viisil, et me riiki pankrotti ei ajaks või järeltulevatele põlvedele virelevat riiki jätaks, valitsusel plaani ei ole. Tänases julgeolekuolukorras on riigi jõukus aga julgeoleku küsimus, olgu siis läbi inimeste kaitsetahte prisma, läbi rahalise võimekuse kaitset ehitada või valmisolekus päriselt keerulises olukorras säilitada riigi laenuvõimekus.
Kokkuvõttes puudub uues vanas valitsuses sisu, nende uuendatud vorm koalitsioonileppe osas on aga iseloomulik tänasele valitsusele. Ollakse ju valitsenud kaks aastat ja uut koalitsioonilepet ei ole, on vaid aluspõhimõtted ning väidetavalt hakkavad koos käima komisjonid, kes siis hakkavad sisukamat koalitsioonilepet koostama. Kaks aastat pärast valitsema asumist!
Vahet pole, on see ennekõike käpardlikkus või poliittehnoloogiline samm, millega taaskord on tuled ja viled sõnade ümber, aga tegusid ei ole ja ei paista. Ebausaldusväärne ja vastutustundetu on see igal juhul.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 23.03.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120365459/lavly-perling-soja-ajal-ei-ole-voimalik-usaldada-riigijuhtimisel-inimesi-kes-ei-hoia-eesti-tuuri-paigal
