Praegu pole õige aeg arutada ei Estonia juurdeehituse, Siuru kultuurikeskuse ega ka Tallinna haigla ehituse üle. Raha on vaja omariikluse kaitsmiseks.
Generaalplaan rajada Lasnamäe paekaldale kaasaegne haiglalinnak tundub mõistlik. Asukoha mõttes oleks senine Tallinna vangla krunt ehk parem olnud, aga jäägu see otsustajate südametunnistusele. Paraku lahterdub Tallinna haigla ehitamise plaan hetkel samasse ruutu Reformierakonna maksuküüru kaotamisega. Mõte on hea, aga aeg nende teostamiseks vale.
Märkimisväärne osa tänaseid maksutõuse on põhjustatud eelarveaugust, mis tekib järgmisel aastal maksuküüru kaotamisest. Kaootiline olukord rahvusvahelises julgeolekus sunnib meid lisaks koheselt suurendama kulusid riigikaitsele. Tallinna haigla ehitusmaksumuseks prognoositakse hetkel üle 800 miljoni euro, mis hinnatõuse arvestades tegelikkuses pigem miljardi kanti küünib. Vaadates tänast riigi- ja linnaeelarve seisu, pole selline kulutus reaalne isegi juhul kui osa sellest Euroopa Liidu vahenditest finantseerida õnnestub.
Sel aastal on Tallinna eelarves uue haigla projekteerimiseks ja tööjõukuludeks ette nähtud 4 miljonit, mis kaetakse laenu arvelt. Projekti valmimiseks aastal 2028 kulub igal aastal veel vähemalt sama palju. Praeguste plaanide järgi saaks seega ehitusega alustada aastal 2029. Sellist raha meil ei ole, ega lähiaastatel ka tule. Ja isegi kui raha tuleb, siis peame selle veel mõnda aega suunama riigikaitsesse. Seega tuleb tõdeda, et soovisime parimat, sajad inimesed tegid palju tänuväärset tööd, aga hetkel on mõistlik see projekt koheselt seisma panna.
Samamoodi tuleb ära unustada Estonia juurdeehitus, Linnahalli arendus, kultuurikeskus Siuru Tartus ja kõik muud kaunid projektid. Ainus, millele me täna keskenduma peame, on see, kuidas ennast idapoolsete barbarite eest kaitsta. Ilma Raag kirjutas hiljuti Ukraina valitsuse vigadest venemaa rünnaku eel, kus 2022. aasta jaanuaris võeti raha kaitse-eelarvest ja suunati see teede-ehitusse. Täna on meil veel aega selliseid vigu vältida. Hea akustikaga ooperisaalile võime uuesti mõelda siis, kui vene föderatsioon on lagunenud ja kahjutuks tehtud.
Sisuliselt tuleb päevapealt maha tõmmata kõik kulud, mida pole vaja riigi normaalseks toimimiseks või riigikaitse tugevdamiseks. Kõikvõimalike kulude automaatne indekseerimine tuleb koheselt lõpetada. Olgu nendeks siis ametnike töötasud või riiklikud pensionid. Soovimata paanikat külvata, tasuks nii ametnikel kui ka pensionäridel enne protestima hakkamist mõelda, kas mõistlikum on loobuda täna 10% sissetuleku kasvust või riskida sellega, et tulevikus tuleb hakkama saada vene föderatsiooni keskmise pensioniga, mis on kusagil 200 euro kandis. COVIDi ajal vähendasid paljud ettevõtted ajutiselt töötajate palku. Kõik said sellest vajadusest aru, sest valida oli, kas jätkata pool aastat seniste palkadega ja lasta ettevõte pankrotti või kannatada veidi aega ja loota, et siis on ka aasta pärast töökoht alles. Täna oleks veel võimalik ära hoida aprillist rakenduv automaatne pensionitõus, mis viib riigieelarvest üle 212 miljoni euro. Ametnike puhul ei piisa ainult palkade külmutamisest, riigi ja kohalike omavalitsuste palgal olevate inimeste arvu tuleb jõuliselt vähendada. Ka terveid asutusi ja ameteid võiks kinni panna. Ametnikud, kelle laual sündis mõte, et annetatavale toidule tuleks hakata eraldi allergeenide ja annetaja kontakte peale kandma või menüüsse supis oleva kana asukohariiki märkima, oleks tulnud juba eile koondada. Sellel ametnikul oli aega läbi mõelda näiteks selline nüanss, et veiseliha asukohariik tuleb kliendile teada anda, aga veisemaksa oma pole vaja teada, sest see pole liha vaid rupskid. Ilmselgelt on tal liiga palju vaba aega ja ta otsib võimalusi, kuidas bürokraatiat suurendades ja sotsialistlikku lapsehoidjariiki ehitades oma vajalikkust tõestada.
Kaitseinvesteeringud käivad küll läbi riigieelarve, kuid see ei tähenda, et kohalikud omavalitsused võiks jätkata raha kulutamist hetkel ebaolulistele asjadele. Ma ei ütle, et Tallinn peaks MuPo kohe automaatrelvadega varustama, aga kui nad juba olemas on, siis mingi sõjalise väljaõppe võiks nad läbida küll. Käesoleva aasta linnaeelarvesse planeeritud ja rahuaja kontekstis kena projekt „Igale lapsele oma puu“ tuleks ümber nimetada „Iga lapse eest droon“ ja puude istutamise asemel saata iga Tallinnas sündinud lapse kohta meie poolt Ukrainale üks ründedroon.
Sõjaline võimekus ei tähenda ainult vaenlase heidutamist, see suurendab ka usaldusväärsust sõprade silmis. Tänases julgeolekuolukorras vaba maailma piiririigiks olemine halvendab meie väljavaateid välisinvesteeringute kaasamisel ja see on mõistetav. Kindlaim viis investoreid veenda, et Eesti on ja jääb, on muuta Eesti Iisraeli sarnaseks kindluseks, mille võimekuses keegi ei kahtle. Just sõjaline võimekus on üks garantii, mis investoritele Iisraelis tegutsemiseks kindlustunde annab.
Me lihtsalt peame kiirelt veelgi rohkem toetama Ukrainat ja samal ajal suutma end hambuni relvastada, et luua piisav heidutus ja kindlus ootamatuteks olukordadeks. Lisaks kaitsetehnika hankimisele on meil vaja kiirelt käima saada näiteks oma ründedroonide ja laskemoona tootmine. Kuni neid lahingutes õhku laskma ei pea, saaks neid kasutada ilutulestiku asemel valgusetendusteks – pakuks inimestele meelelahutust, võimaldaks operaatoritel kätt harjutada ja säästaks loomi-linde paugutamise hirmust.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 13.03.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120362960/indrek-luberg-meil-pole-aega-arutada-estonia-juurdeehitise-siuru-ega-ka-tallinna-haigla-ehituse-ule-raha-on-vaja-julgeolekuks
